Tervise update

Täpselt 2 nädalat on nutusest Viljandi järvejooksust möödas. Paar päeva pärast jooksu tegi süda imelikke hüppeid nagu hirm oleks, ehkki olin nt lastega pargis ja hirmust nii kaugel kui olla võib. See tegi päris murelikuks ning panin esimesel võimalusel perearsti juurde aja.

3 päeva pärast jooksu pakkisime asjad autosse ning läksin oma ema ja pisema lapsega emadepäeva puhul Londonisse. Suurem laps põrutas samal ajal abikaasaga Hispaaniasse suvitama. Müttasime ema ja käruga kolme päevaga 100 000 sammu ning kõndisime liialdamata linnale tiiru peale. Meie öömaja oli Regent’s kanali ääres, mille kõndisime peaaegu otsast lõpuni kaks korda läbi. Täiesti uskumatu linnaloodus ja selline külg Londonist, mida ma varem näinud pole. Ehkki olime südalinnale päris lähedal, oli seal vaiksem kui minu Tartu äärses külas. Ja nii õhtul kui hommikul rõkkas linnulaul! Jõudsime ka esimest korda Greenwichi, mis mulle samuti väga meeldis.

Tagasi jõudes läksin otsemaid arsti juurde, kes esiteks küll naeris, et kuu aega pärast koroona põdemist pole veel midagi muretseda. Tal olevat patsiente, kes kuid hiljem Tenerife taastuskliinikus lõpetanud. Siiski tegi ta kohe EKG (oli korras), vereproovid ning suunas koormustestile (sinna oleks küll mingitel parematel asjaoludel sattuda tahtnud).

Vereproovist selgus, et rauavarud pole jooksu mõttes ideaalsed – 20 ringis – ning kilpnäärmenäitajad on samuti nihkes – üks näit väga nihkes, teine normi ülemises otsas. Mõlemad võivad, aga ei pruugi olla rasedusest ning mõlemad võivad, aga ei pruugi põhjustada minu kehva võhma (ja neid südamehüppeid jmt ka). Kilpnääre võib, aga ei pruugi otsapidi ka talviste unehäiretega seotud olla. No vot siis. Rauda hakkasin veel hoolsamalt juurde võtma, kilpnääret peaks niisama jälgima, sest see võib (aga ei pruugi!) ise üle minna.

Sex Ed GIF - Find & Share on GIPHY

Kuna lahtisi pusletükke on nii palju, käin kuu lõpus ikka koormustestil ka ära. Seni olen vaikselt jälle joosta üritanud ning paar korda ka jõutrenni teinud. Pärast kuupikkust pausi on see päris demotiveeriv, sest reietagused hakkasid isegi tühja kangiga kükkides krampi tõmbama. Sellist nalja polnud isegi siis, kui sünnitusjärgselt paarikuiselt pausilt saali naasin. Muidu on jõutrenn praegu sobiv küll – pulss läheb ikka üles, aga seeriate vahel hingeldad ära ja elad edasi.

Eks pusin nüüd vaikselt edasi. Annaks vaid taevaisa kannatust ja mõistust seda targu teha.

Viljandi järvejooks 2022

Minu järvejooksukogemuse võtab vist kõige paremini kokku tõik, et mingi crocsides ekstsentriline härra jooksis minust kiiremini. Võin nüüd vist läpakakaane kinni lüüa ja nuttes kuskile prouade aeroobikasse minna. Ja mõelda, et kunagi sai seda õuduste rada joostud lausa tunni lähedale.

Kui nüüd pikemalt juttu heietada, siis jooksule eelneval õhtul tundsin kurgus nagu *midagi* kriipimas. Õnneks teadsin, et vähemalt koroona see küll olla ei saa, aga ennetavalt lasin kurku törtsu Hexorali. Hommikul ärkasin nii paistes kurguga, et ei saanud esimese hooga õieti rääkida ega neelatagi. Dr Google väitis, et asi võib olla sprei kõrvalmõjus ja aegamisi läks paistetus ka alla. Igal juhul pakkisime hommikul oma pesakonna autosse ning võtsime suuna Viljandisse.

Ilm oli ilus, üllatavalt külm, aga suhteliselt tuulevaikne ja kuiv. Lapsed jäid vanavanematega lõunauinakut tegema või mänguväljakule rassima, meie vahetasime Jaanusega riided ära ja suundusime stardikoridori tahaotsa. Plaan oli algusest peale koos rahus sörkida ja lihtsalt see rada ära läbida.

Rahust polnud esimestel kilomeetritel muidugi haisugi, kui tuli eri kiirusel kepikõndijatega heidelda. Pulsi mõttes tundus algus isegi paljulubav, kuni see suurima tõusu kandis juba 186 juures ära käis, ehkki läksime sealt kõndides üles. Pärast ei õnnestunud mul pulssi enam kuidagi kuigi allapoole saada, hingates ei saanud nagu kopse päris täis ja üldse väga halb ja jube oli. Hambad ristis kannatasin Orika sillani ära, pärast seda hakkasime omajagu kõndima.

Kuskil 5-6 kilomeetri kandis sain aru, et täielik viga oli seda jooksu ette võtta, aga siis polnud enam kuskile minna. Põld enda kohta halastas, aga pideval ebatasasusel hakkasid jalad ka pudruks minema. Kuskil 8 kilomeetri kandis sain jälle rütmi kätte ja lihtsalt rühkisin jalg jala ette. Peamine, mis sel hetkel motiveeris, oli see, et pisem laps tahtis ju süüa saada – pole enam seda luksust kuskile Viljandimaa kraavi ennast haletsema jääda.

Lõpuks jõudsime pikale lõpusirgele, seal möödus meist veel see crocsides härra, veel kõndisin, veel jooksin, enne finišijoont möödus veel üks kiirkõndija… Ja tehtud see saigi.

11,77 km, 1:26:27, keskmine pulss 168 😦 , keskmine tempo 7:21 min/km 😦 😦 , tõusumeetreid umbes 115. Kell ütleb teist päeva, et ma overreachin. Jah, olen täiesti nõus.

Õhtuks tabas mind ka nohu, seega jälle öelda ei oska, kas asi oli järjekordses pealetükkivas tõves või põetud koroonas või rauapuuduses või vanuses.