Trenninädal 20.-26. mai 2019

Jälle üks trennirohke ja sündmustevaene nädal selja taga.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest Pühajärve peaproovist jalga ja panime õhtul tööl ruubiku kuubikuid kokku. Pärast vaatasin kodus GoTi finaali ära – vähemalt on see nüüd tehtud. Jalad olid väsinud, aga midagi valus või kange nagu polnudki.

Teisipäeval poseerisime päeval Ironmani olemusloo jaoks fotograafile, mis võttis päris võhmale. Kuna trenniriided olid juba seljas, läksin otse töölt jõusaali ja tegin kergelt jalgu ka.

Kolmapäeval oli õues ropp-palav ilm, aga õhtul koju jõudes sättis just taevaservas mingit äikesetormi. Läksin kiiresti jooksutiirule ja päris hea tuuline ning pilves oli. Jooksin 20 minutit soojaks, tegin siis 10 60-sekundilist mäkkejooksu ning sörkisin koju tagasi. Äikest ega vihma lõpuks kaela ei saanudki ja mäkkejooksud olid lihtsalt mõnusad. Eks pingutasin ka, aga Salvesti alune mägi oli täpselt nii pikk, et väga kiiremini polekski joosta saanud. Kokku 8,54km (keskmised 6:29min/km, 144bpm).

Keskmine pilt: Tokumaru kolmapäevasest kooresest kana don’ist hakkab mu iganädalane sõltuvus saama. 

Neljapäeval tegime Vasula poole väikse rattatiiru, aga eelmise korraga võrreldes oli vastik tuuline, jalad suht tühjad ning kiirus üsna vaevaline. Kokku 21,65km.

Reedel puhkasin ja kokkasin.

Laupäeval võtsime ette poe- ja puhkereisi lõunanaabrite juurde. Esiteks kohustuslik palverännak IKEAsse, kus kulus mitu tundi koos mitme tankimispausiga poe sööklas ning saagiga autosse suundudes oli väsimus suurem kui pärast keskmist poolmaratoni. Õnneks ootas meid Riia-Pärnu-Tartu liiklussõlmel järve ääres 4-tärnihotell Baltvilla, kus skoorisime viiekümne euroga üllatavalt suure ja ägeda vanniga toa. Ei teagi, kas meile anti tavatoa asemel juuniorsviit, aga mõnus igatahes.

Tõmbasime veidi hinge ja läksime siis ümbritseva aedlinna vahele jooksma. Kõik Riia narkoparunid olid vist oma totrad ulmevillad sinna järve äärde männimetsa ehitanud ning fantastilist uudistamist jätkus kilomeetriteks. Neljanda kilomeetri lõpuks Jaanusel piisas ning ta kulges hotelli poole tagasi. Jooksin ise veel kilomeetrikese edasi ning tõusvas tempos tagasi. Kokku 10,02km, 5:57min/km ja 150bpm, sealjuures 4. kilomeetrini oli tempo üle ja pärast seda alla kuue minuti kilomeeter. Väga mõnus pingutus oli.

Pühapäeva hommikul võtsin hommikusöögilauas ühe piimakohvi ning killukese kooki hinge alla ning tegin ümbruskonna kergliiklusteedel pooletunnise hommikujooksu. Väga palav ja higine hakkas lõpuks, sest õues oli juba oodatust soojem. Kokku 5,06km, 6:22min/km ning 142bpm. Pärast maitses hommikusöök kohe eriti hea (aga oli ka jooksuta hämmastavalt mitmekesine ning hea kvaliteediga – sinna hotelli läheme hea meelega uuesti). Käisime veel Cesises jalutamas ning suundusime siis koju mööblisaaki kokku panema. Tore rutiinivaba minipuhkus kukkus välja.

Muide, järgmisel nädalal saab meie Ironmani ettevalmistustest lugeda värskest Tervis Plussist.

Trenninädal 13.-19. mai 2019

Möödunud nädal algas taastumise tähe all ja lõppes ikka korraliku pingutusega. Maastikumaratonist on nüüd nädal möödas, emotsioon endiselt hea, ilm keeras küll kraadidelt kaks korda soojemaks ning näitab lähinädalatel vaid tõusutrendi. Tuletab eredalt meelde, miks ma end see suvi ühegi täismaratoni prepiga piinama ei hakka.

Esmaspäeval puhkasin sõna otseses mõttes jalga – maastikumaratonist mingeid tõsisemaid kahjustusi ei jäänud, aga kõht oli tühi nagu ikka.

Teisipäeval läksin juba uljalt natuke jõusaali ja tegin jalgadele kergemalt.

Kolmapäeval tegin prooviks taastava jooksu, mis trennichatis jagatud muljete põhjal sakkis lihtsalt otsast lõpuni. Kahjuks selleks hetkeks, kui ma aru sain, et see ei kavatsegi paremaks minna, olin kodust täpselt nii kaugel, kui olla sai ja pidin tümpa-tümpa lihtsalt koju tagasi rühkima. Oli rõve, aga samal ajal oli mindset kuidagi kummaliselt kannatustest distanseeritud, ehk vaatasin neid justkui kõrvalt ja võtsin elu nii nagu see parajasti oli. Kokku oli seda zen’i kogemust 7,52 km (6:33min/km, 135bpm).

Neljapäeval ajasin eksprompt esimest korda sel kevadel ratta keldrist välja ja tegime rahuliku õhtuse tiiru Vasula poole. Kõik vaated on praegu nii ilusad ning jalgades hakkas väsimus ka ära kaduma. Kokku kulgesime 21,78 km (21,9 km/h ja 124bpm).

Reedel käisin töönädala lõpetuseks veel tiiru jõusaalis, tegin rohkem keharaskustega kükke ning väljaasteid ja kangiga ülakeha. Jõusaal oli paras kasvuhoone, aga hea rammestava trennijärgse tunde sain igatahes kätte.

Laupäeval läksime hommikul Kauksi randa suvitama. Kui Tartus oli temperatuur 24 kandis, kukkus see Peipsi juures julgelt 4 kraad ning hea värske oli päris hea paar tundi luitemännikus ning mööda liivaranda ringi mütata. Notsu tuiskas rannarõõmust ringi nagu segane ning endalgi oli täpselt selline tunne, nagu oleks jälle Saaremaale saanud. Aitas mu pidevat mereigatsust natuke leevendada küll. Õhtupoolikul käisin veel TÜ suure kokkutuleku puhul kursakaaslastega Tähtveres chillimas, aga kokkutuleku enda asemel kobisin koju puhkele.

Pühapäeval läksime kolleegidega Pühajärvele Ironmani peaproovi tegema, ehk meie kahe tiimi ratturid sõitsid ühe 45-kilomeetrise ringi Pühajärvelt Kanepisse ning tagasi ja teise jooksjaga tahtsime sel ajal ideaalis kaks ringi ümber järve kapata. Täpselt samal ajal läks rajale punt Ironman Eesti triatlonilaagri osalejaid, samuti oli järveümbrus muid sportijaid paksult täis ning täitsa võistlusmelu tunne tekkis. Jooksu ajal oli pidevalt keegi piisavalt kaugel ees, et motiveeriks edasi minema.

Alustasime 10 paiku, kui õues oli juba rõvepalav ja tempo mõttes vist natuke kiiresti. Teisel pool järve otsisime juba pilguga pehmemat kohta, kuhu lihtsalt maha surra, sest kogu keha kuumas, varju jäi üha vähemaks ning autoni (loe: joogipudelini) jäi veel 5-6 kilomeetrit maad. Ja täpselt sel hetkel astus põõsast välja Ain-Alar Juhanson, kes polnudki miraaž, vaid pakkus meile rõõmsalt juua ning ütles, et teisel ringil võime ka sealt vett võtta. Issand! Kui! Tore!

Segamini tänusõnu puterdades ja vett kulistades kosutasime natuke ihu ning hinge ja rühkisime siis künklikku praepanni pidi Pühajärve suunas tagasi. Oli ikka rõve küll. Rada on isegi üsna raske, aga kuumus ja kõrvetav päike sinna otsa on lihtsalt talumatu. Just enne metsa vahele pööramist sai kolleeg korraliku ülekuumenemise ja jäi mulle vaiksemas tempos järgi tulema. Läksin ise küll jooksusammul autoni, aga esimese hooga polnud kindel, kas sealt üldse edasi joosta, sest tingimused olid lihtsalt nii karmid.

Pärast kogu kaasavõetud spordijoogi allakulistamist muutusin küll natuke reipamaks ja rühkisin ikka teist ringi ka tegema. Selle peale järgi jõudnud kolleeg tundus samuti üsna optimistlik ning etteruttavalt võin öelda, et ta suutis ülekuumenemisest nii palju ära taastuda, et jooksiski üsna minu kannul teise ringi ka ära.

Minu jaoks kukkus teine ring esimesest isegi kuidagi kergem välja, sest mingi tuuleke oli puhuma hakanud, samuti teadsin, et teises järve otsas saab juua. Kuulasin oma muusikat, võtsin kahe kolmandiku distantsi peal ka ühe kofeiiniga geeli, astusin samm sammu ette ning lõpuks sain teise ringi lukku täpselt sama tempoga nagu esimese. Sealjuures jooksin kogu aja ning ei hakanud ka kõrvetavamate tõusude ajal kõndima. Kokku siis 21,5 km, 6:09 min/km ja pulss päris koledad 156 bpm. Sai nagu pingutatud küll.

Pärast käisime veel kõik koos söömas ning muljeid jagamas ja nüüd või vist peamise osa ettevalmistusest tehtuks lugeda. Kui üldse, saab enne võistlust asju vaid hullemaks ajada, seega jääb üle vaid palvetada, et ilmataat ikka 15. juuniks vana hea suusailma tagasi toob.

Trenninädal 6.-12. mai 2019

Tegelikult mul polegi selle trenninädala kohta suurt midagi rääkida, sest toimus suuremat sorti maastikumaratoniks puhkamine.

Esmaspäeval valutasin pühapäevasest jõusaalitiirust lihaseid ja vaatasin üli***** Game of Thrones’i osa. Armas jumal, anna mulle kannatust see sari väärikalt lõpuni saata.

Teisipäeval tegin haigetele lihastele jõusaali kaardi lõppemise puhul trenni peale ja tundsin juba lõpus venitades, et siin sai vist veits üle pandud. Võtsin siis plaani enne pühapäeva eriti hoolega puhata, et jalgadest oma hoogsad väljaasted ja muu meelelahutus ikka välja saada.

Kolmapäeval oli mul kehv olla ja paras aeg alustada suurejoonelise puhkamisega.

Neljapäeval jooksin pühapäevase ürituse soojenduseks 5-kilomeetrise sutsaka paari kiirendusega (6:08min/km, 141bpm). Jalg oli tönts, megarõve ja raske oli ning üldse tekkis tunne nagu poleks ma üldse kunagi varem ühtegi jooksusammu teinud (aamen). Paar päeva olid möödunud stressi ja magusasöömise tähe all ning see on kohe enesetundes nii kõvasti tunda.

Veeretasin ennast diivanile haletsema tagasi ja kirusin end omaette, miks ma sinna maastikumaratonile küll regasin. Pärast käisime veel tiiru Raadi pargis, mis on meil omaette 9. mai antropoloogilis-patuseks traditsiooniks muutunud. Päris põnev on seda langenud sõduri ümber olevaid lillemerd ja tralli vaadata.

Reede õhtul olin tööasjus ühel arendajate üritusel Bolti kontoris ja oli ikka peen küll. Sireenidest kajava Turu ristmiku kohal tekkis tunne, nagu oleks välismaal, mitte Eestis. Oli päris tore rutiinivaba olemine.

Laupäeval tuli kogu kevade vihm ühe päevaga maha, aga hommikul kuivaga tuiskasime veel Ilmatsalu matkarajale müttama. Tihenevas vihmas kõndisime maha umbes 8 kilomeetrit ja Notsu oli selle lõpuks ikka päris läbi, mina patrasin omaette vihma ning kevade lõhnast ja Jaanus kallas taskutest vett välja. Pärast käisime väljas risottoga carbloadimas ning õhtul filmi saatel pistsin pintslisse veel tüki kooki.

Pühapäeval jooksin maastikumaratonil 24,36 km, millest täpsemalt vahutasin juba siin. Õnneks kadus viimastel kilomeetritel tekkinud põlvevalu autosse jõudes kohe. Õhtul käisime veel emadepäeva puhul ämma juures vitsutamas ning sealt kodu poole minnes olid jalad lihtsalt kangeks tõmmanud.

Uuel nädalal puhkan jalad jooksust korralikult välja ja võtan jälle jõusaali ette. Või äkki peaks vahelduseks ujulasse minema. Ironmanini jääb nüüd paar päeva üle kuu aja ning meeleolu on maastikumaratoni põhjal pigem optimistlik. Peaasi, et päris lõõska kaela ei tule, siis peaks kõik okidoki olema.

Tartu maastikumaraton 24 km, 12.05.2019

Lõpuks ometi saan teha kokkuvõtte ühest võistlusest, kus tähtede seis imeliselt kokku jooksis ja ilm, kuuseis või sada muud faktorit kaikaid kodaratesse ei loopinudki (oleks tahtnud mõnda vängemat väljendit kasutada, aga siis tsenseerisin iseennast oma isiklikus blogis). 

Igatahes.

Tartu maastikumaratoni 24 kilomeetrit on nüüd seljatatud ning kõik eesmärgid täidetud. Mis eesmärgid, küsite (teie, mu kujuteldav hoomamatu lugejaskond). Peamine eesmärk oli Ironmani soojenduseks 21,1km alla kahe tunniga ära teha ja samas ennast hästi tunda. Regasin ennast üritusele alles üsna hiljuti ning ei osanud sellest päevast väga midagi oodata.

Kaks päeva enne jooksu puhkasin jalgu, eelneval päeval tegime veel looduses ja vihmas pika matka. Eriliselt carbloadimisega ma ei tegelenud, eelõhtul sõin kooki, aga magama minnes oli kõht jälle tühi. Samas tundus 24km selline suvaline sutsakas, et mis sa selleks ikka niiii väga valmistud.

Rada ise möödus enam-vähem niimoodi.

1.-14. kilomeeter

14.-21. kilomeeter

21.-24. kilomeeter

Ja noh, mina iga fotograafi ees, kes jälle kuskil künka otsas varitses

Nagu öeldud, olid tingimused vahelduseks täiesti ideaalsed – hommik oli suisa külm ja pilves, tuuleke olematu ning seegi pigem tagant. I-de-aalne! Enne starti kippus õues isegi külm kallale, aga lähtudes vanast kogemusest, kuidas mul võistlusel mitte kunagi külm pole hakanud, valisin siiski lühikese vormi. Tagantjärele oleks võinud isegi maika veel selga panna.

Start läks peaaegu märkamatult ning esimesed kilomeetri möödusid parajas tropis. Viiendaks kilomeetriks hakkas seltskond laiali hajuma ja selleks hetkeks olid mõned pikad tõusud juba seljatatud ning enesetunne mega. Mõtlesin juba omaette, miks ma ometi varem sellel imelisel ideaalsete tingimustega superüritusel osalenud pole. Õnneks olen piisavalt kaua Margiti blogi lugenud ja tema kannatustest tean, et selle jooksu tavaline kliima on umbes 20 kraadi soojem. Või midagi. Selleks hetkeks oli õues endiselt kümne kraadi ringis pilvine ja ilm ja noh – mega!

Veidi tüütu oli üks metsasem lõik, kus käbide ja mustikavarte vahel hanereas rüseleda tuli, aga õnneks sai see kähku läbi ja kruusateed olid eelmise päeva vihmast taas imelised. I-me-lised!

8. kilomeetri peal võtsin ühe SiS õunageeli ning olin eufooriliselt reibas veel umbes 14. kilomeetrini. Siis hakkas vaikselt tahtejõu muskel pingesse minema, palavaks kiskus ka (ei teagi, miks) ning rada kiskus teises pooles üha künklikumaks ja sopasemaks. Lugesin omaette poolmaratonini jäävaid kilomeetreid ning mõtlesin, et pärast seda tulgu või surm (või kõndimine).

Vähemalt jätkus joogipunktidest selle ilma jaoks täpselt ning 16. kilomeetril võtsin ka oma teise geeli – kofeiiniga koolamaitselise SiSi.

Kuskil 18.-19. kilomeetrist alates hakkas ka vasak põlv valu tegema, mille peale oskasin vaid rõõmustada, et mu tavaliselt nõrgem parem põlv valu ei teinud. 😀

Kahlasin viimased kilomeetrid enne eesmärki veel suuremast sopast meeleheitlikult läbi, sain loodetud ajaga pooliku lukku ja hakkasin siis kilomeeter haaval edasi vaatama. Põlv tegi endiselt häda, aga mitte hullusti. Palav oli ka, künklik, vastik, aga enne finišit sellest ikka ei pääseks.

Esiteks mõtlesin, et võiks siis ju ikka lõpuni joosta, kui ma seni teeniduspunkti väliselt ühtegi sammu teinud pole. Siis juba mõtlesin, et võiks tempot ka edasi hoida. Ja siis oli ainult naaaatukene veel lõpuni ja mis seal enam tagasi hoida. Lõpp kiskus pehmeltöelda suht rõvedaks ja finišis olin esimese hoobiga päris oimetu. Higi kõrvetas silmi ning palavus asendus hoobilt külmaga. Õues oli endiselt 13 kraadi sooja ning täpselt viimasel kilomeetril hakkas päike ka välja tulema.

5:40 tempot suutsin hoida lõpuni ning ilunumbrid tulid järgmised: 24,36 km, 5:40 min/km ja 162 bpm (kõrgeim pulss 177, mis lõi ette 21. kilomeetri täitumisel). Sh poolmaratoni distants sai lukku ajaga 1:59:30. Ma ei teagi, kust ma need 360 meetrit juurde hankisin, aga ega ma sellise ebastandardse raja puhul kurvide sirgeksjooksmisele ülearu auru ka ei pannud – jooksin ikka seal, kus tee parem.

Põhimõtteliselt suutsin Viljandiga võrreldes üle kahe korra pikema maa joosta kiiremini ning parema pulsiga. Ma ei ütleks, et seal maastik nii palju lihtsam on, aga ilmaolud andsid lihtsalt mäekõrguse vahe. Päris lootusrikas peaproov Pühajärve küngastele.

Trenninädal 29. aprill – 5. mai 2019

Mai on käes ja Ironman juba järgmine kuu. Kui nädal algas suvelõõsaga, lõppes see uuesti talvega. Sest #eesti.

Esmaspäeval puhkasin ja vaatasime GoTi eriti pika osa ära. Sealjuures suutsin esimest korda sarja vaatamise ajaloos kohe hommikul esimese asjana rammusat spoilerit näha. Tänksud, tõesti!

Teisipäeval “puhkasin”, ehk lõpetasin tööpäeva migreeniga ja tulin koju surema.

Kolmapäeval oli vaba päev ja Viljandi järvejooksu päev. Pikemalt vahutasin sellest siin.

Neljapäeval puhkasin jooksust ja vedasin tööl õhtul kümneni ühte üritust. Oli päris tore ja samas päris väsitav. Eelmise päeva jooksust oli sügaval paremas reies mingi vastik valus koht, aga lootsin, et see läheb puhkamisega üle.

Reedel käisin töölt tulles jõusaalist läbi, tegin väga kergelt jalgu ning rohkem selga ja õlgu. Langesin järjekordse muusikapala sõltuvusse ka:

Laupäeval oli ennustustest hoolimata hommikul ilus päikesepaiste ja käisime koeraga matkamas. Kuidagi eriti jõuetu ja väsinud oli olla, aga võtsin tunde järgi. Õhtul jõudis lubatud kole torm ning vihm kätte täpselt siis, kui ennast siiski jooksutiirule sättisin ja sain tunniga kätte kolm aastaaega – alguses sügistormi, siis täieliku talve ning lõpetuseks sooja kevade. Kaunis. Jalg enam Viljandist häda ei teinud ning päris mõnus hoogne lippamine kukkus välja. Kokku 10,16km, 6:12min/km, 139bpm. Running index tuli selle peale suisa 57! Aasta tagasi samal ajal oli indeksi keskmine 50 ringis, täna 55 (midaiganes see siis tegelikult näitab).

Pühapäeval vedelesime ennelõunal V-Spa’s, sest mul ootas sünnipäevast saadik üks kinkekaart piisavalt masendavat ilma, millega tuppa sauna pageda. Võtsime täispaketi nii soola- kui saunamaailmaga ja tõdesime taas, et tegelikult on see ikka üks üsna mõttetu koht. Eks enamik inimesi käibki seal lastega koos, aga ka sel juhul tundub näiteks Aura hoopis mõistlikuma hinna-kvaliteedisuhtega olevat.

Oleme seni seal ainult kinkekaartidega käinudki ning oma raha sellise asja peale pigem ei kulutaks. Samas pühapäevahommikuselt lagedas keskuses oli isegi päris mõnus ringi loivata. Tänane hitt oli soolabassein, kus kaks korda kosmonaute mängimas käisime ja lihtsalt suvalt ringi heljusime. Ülimalt lõõgastav!

Päeval käisime veel Notsuga tiirul ning kui õhtul lõpuks päike välja tuli, oli mul just paras aeg nädala lõpetuseks jõusaali minna. Päris mõnus keskendunud trenn tuli välja ning julgesin vahelduseks natuke rohkem jalgu ka teha. Järgmine nädal peab neid ju juba maastikumaratoniks hoidma hakkama. 😀

Järgmine nädal algab kohe puhkepäevaga, T-N teen veel midagi, aga kergemalt ja pühapäeval lähen harjutan pikemat maad ning kuuldavasti rõvedaid tõuse. Fookus on ennekõike Ironmanil ning olen selle hirmus isegi viimase paari kuuga need 3-4 kilo kaalust maha nülinud, mis mind mugavaimast jooksuvormist juba aastaid lahutanud on. Selgus, et selleks ei pea eriti millestki loobuma, aga üritan lihtsalt kalorid päevas 2000 ringis hoida ja nädalas satub paar rammusamat päeva ka sisse. Igatahes töötab.

Eks kaalu osas võib ka stressi “tänada” (ehkki minul see isu küll ära ei võta), sest migreenid ja muud hädad on seotud kõige sellega, mida siin liigselt lahkama ei hakka. Üritan siin enda vastu vähemalt trenni mõttes lahke olla ning tahtejõu musklit päris sõlme ei keera.

Suurjooks ümber Viljandi järve 12 km, 01.05.2019

Pärast tänast võistlust on mul esimene küsimus, mis meeltesegadushoos ma ennast järgmiseks nädalaks maastikumaratonile regasin. Lendav tolm, künkad ja rammusad rapsivarred ei tekita küll ühtegi soovi enam lähitulevikus mingit maastikku vallutada. 

Võistluseelsel õhtul laekusin töölt koju juba korraliku tärkava migreeniga, mis on viimasel ajal tüütult sagedaseks saanud. See seiklus kulmineerus iivelduse ja oksendamisega, aga jõin hästi palju vett peale ning läksin lihtsalt võimalikult vara magama.

Hommikul ärkasin kerge peavaluga, aga kulistasin veel kõvasti juua, võtsin mõned ibukad ning hakkasin pool kümme Viljandi poole sõitma. Esiteks uhkes üksinduses ja ülevas meeleolus möödunud teekond sai teises pooles värvi korraliku autorongi näol, kus ma närvilisi kaasteelisi lõpuks ära kiruda ei jõudnud. Äkki pole mõtet ühe auto kaupa närviliselt ettepoole sõeluda, kui nii ees kui taga on kümmekond autot veel? Või kui eessõitja juba tahavaatepeeglis su silmavalgeid näeb, siis võiks äkki naaaatukene pikivahet hoida – oleks kõigil puhtam ja kuivem tunne.

Õnneks Viljandisse jõudes keeras kogu see jõuk järve äärde parklasse, ning ise sõitsin targu trepimäe ülemise otsa juurde, kus varasele kohalejõudmisele vaatamata leidusid vaid viimased vabad parkimiskohad.

Jalutasin natuke ringi, võtsin (oma üüratu) numbri välja, sain stardikoridoris ettepoole lubava kleepsu ka peale, jõin ühe kohvi ja sõin müslibatooni, käisin kaks korda vetsus, tegin veidi sooja ning ootasin siis puude vilus, kuni stardini jäi veel veerand tundi.

Selleks hetkeks oli mul juba õudne janu, aga ma polnud taibanud pudeliga vett stardikoridori võtta ning veidi mõtlesin ka, et ah, mis see 12 kilomeetrit siis ära on (hahhahahaaa). Eks õues oligi palav, aga ilmselt andis eelmise õhtu vedelikukadu ka oma fooni alla.

Stardist võtsin kohe rahuliku tempoga minema (ehkki staadioni pudelikael midagi peale kõnnisammu esiteks teha ei lubanudki), sest ennekõike oli plaan Ironmaniks üks paraja pingutusega trenn teha. Siiski pidin juba esimesel jubedal tõusul täiesti pildi taskusse viskama ning hakkasin omaette mõtlema, kui ohutu selline rassimine minu küpses 30-aastaes vanuses ikka olla võib.

Tõusu järel muutus janu juba väljakannatamatuks, aga tolmavale kurgule polnud veel paar kilomeetrit kuskilt kastet võtta. Natuke aitas taastuda pikk lauge langus ja järve teise otsa jõudes hakkas enesetunne isegi taastuma. Kuni keerasime asfaldi pealt pinnas- ja puiduhakketeele, mis tolmas veel kolm korda kõvemini kui mu kurk. Üldse tundub, et Viljandiga on kogu aeg mingi häda – märjaga on kõik pehme ja mudane, aga kuivaga oli üleval totaalne tolmupilv, samuti oli puiduhake eriti lahtine ning põuased põllud nagu lahtine liiv.

Selleks hetkeks oli tempo umbes 5:30-35min/km, aga see hakkas järjekindlalt langema. Esimene joogipunkt pakkus kauaoodatud leevendust, aga sellele järgnes juba üha põllusem pinnas. Võsa vahelt ma muidugi lõikama ei hakanud ning järgmisest hargnemiskohast läksin samuti paremalt. Ehkki jalad polnud rapsipõlluga üldse rahul, polnud seal vähemalt mingit kraavi ja karjaaeda vahel. Hiljem nägin ühte meest, kes seal oma püksid täitsa ribadeks oli tõmmanud.

Paar kilomeetrit enne järgmist joogipunkti vaevlesin juba jälle jubedas janus ning keskendusin lihtsalt sellele, et mitte üle kuumeneda, haamrit saada või kõndima hakata. Põlluradadel polnud niikuinii mõtet mingite möödajooksudega energiat raisata, seega jooksin lihtsalt selle järgi, kes parajasti ette sattus ning üritasin mitte maha jääda. Üldse tekkisid rajal kitsamates kohtades pidevalt ummikud, aga eks sellise loomingulise kitseraja puhul on see paratamatus. 

Lõpuks lugesin lihtsalt omaette, et 2/3 tehtud, 3/4 tehtud, siit veel mäest alla ja… Kui seni olin hellitanud lootust 10 kilomeetri täitumisel kiirust lisada, sain just sel hetkel korraliku kabelimatsu ära ning kuumenemine hakkas kriitilist piiri ületama. Võitlesin peale tikkuva iivelduse, janu ja külmavärinatega ning sundisin ennast vähemalt mitte kõndima. Kõik jooksid minust mööda ja mina tšillisin omas mullis Queeni “Under pressure’i” taktis.

Kusjuures kogu mu jooksulist oleks võinud koosneda kolmest loost: Eminem “Till I collapse”, “Eye of the Tiger” ja Queeni “Keep yourself alive”. 

Viimased paarsada meetrit suutsin natuke hoogu juurde lisada, enesetunne hakkas just siis natuke paremaks ka minema ning lõpetasin jooksu ikka üsna hea emotsiooniga. Lõpuaeg kella järgi 1:07:32, ehk peaaegu kolm minutit 2017. aastast kehvem. Samas tõmbasin end too jooks ikka korralikult ribadeks – seekord jäi pärast pisukest taastumist isegi energiat üle, et täitsa reipal sammul jälle trepimäest üles ronida.

Raja olin suutnud joosta 11,8-kilomeetriseks (eelmine kord oli see jupi lühem), keskmine tempo 5:43min/km ja pulss 164. Täpselt poole peale jõudsin ajaga 32:58, seega erilist ärakukkumist teises pooles isegi ei tekkinud, ehkki aeglaseim kilomeeter oli seitsmes (6:09). Tempo kukkus 6+ minuti juurde ka 8. ja 11. kilomeetril.

Autos tõmbasin pirukat, skyri ja kohvi hinge alla ning sõitsin siis koju oma reiteini tolmuseid jalgu kasima. Järgmine nädal maastikumaratonil võtan kohe algusest trennitempo sisse ning kahe nädala jooksul teist korda liigselt pingutama ei hakka. Loodetavasti on siis ka veidi halastavam ilm, sest täna olin üleni lühikestes riietes ja vaatasin õudusega kaasjooksjaid, kes mõned isegi kindad kätte olid surunud. Kokkuvõttes oli rõve küll, aga seesamune pidi ikka tuleviku väetis olema.