Tartu Linnamaraton 21,1km, 06.10.2018

Diskleimerina ütlen kohe ära, et mul täiesti siiralt oli plaan täna minna rahulikus 6:20-30 tempos rada lihtsalt läbi matkama, sest olin alles vaevu parema jala maratoni järel uuesti jooksma saanud ning tagatipuks kimbutas mind terve eelneva nädala mingi vinduv tõbi, mis sundis mind iga päev peotäite viisi ibukaid neelama küll pea- kui kõhuvalu tarbeks. Eniveis. See oli mu siiras plaan.

Hommikul oli õues päris trööstitu pime ja vihmane ilm ning mõtlesin tükk aega, mida ikka selga panna. Lõpuks lähtusin sellest, et külm pole mul võistustel veel kunagi hakanud ja läksin ikka t-särgi ning õhukeste lühikeste pükste teed. Ainsaks soojenduseks jäi parklast starti sörkimine ja stardieelne ergutusvõimlemine ning juba hakkaski rahvamass mööda vihmamärga Turu tänavat alla valguma.

Screen Shot 2018-10-06 at 16.18.00.png
Tartu Postimees

Minu peamine plaan oli joosta nii, et oleks tore ja jalg haiget ei teeks. Tagantjärele möönan, et võistluselevuses kipuvad need haiged kohad alati peitu pugema, et taastumisel jälle uue hooga välja lüüa, aga eks ma siis tekitangi omale järgmisteks kuudeks jutuainet oma issand-maisaaaru-miks-see-jalg-juba-ära-ei-parane halaga. 🙂

Tempo settis esimestel kilomeetritel hoopis 5:35 kanti ära ja ma mõtlesin, et noh las siis olla. Jahe ka ja hea värske joosta. Vahelepõikena kirun kohe ära, et ma jälle ei saa aru, miks need jooksurajad muudkui kuskil koleda tööstusküla ning võsa vahel peavad ragistama, kui Tartus on ilusaid jooksukohti kilomeetrite viisi. Tagantjärele oligi kõige nürim jooksu esimene pool, kus oli palju tuuliseid sirgeid, imelikke käänakuid, üles-alla jooksmist, äärekivisid jm meelelahutust.

Lähtusin jälle sellest, et poole distantsini võiks veel tore olla. Just poole peal siirdusime sirgemate siledamate teede peale ning pidin ennast värskendavas vihmas hoopis hoolega tagasi hoidma, sest tempo kiskus liigagi kiireks. S.t enesetunde poolest oli kõik väga okei, aga mõistusega sain aru, et 5:32 sihib juba sinnapoole, et pärast on vaja seda reiesügavuses olevat haiget kohta jälle kuude viisi iga päev vigisedes rullida (ja ain’t nobody got time for that).

Atlantise ees olev joogipunkt tuli mulle paraja üllatusena ja seal oli minu meelest ka suurim kaos, sest vabatahtlikud seisid ebalevalt jooksjatel jalus, aga hoidsid näiteks kahte eri sorti topsi, aga tahtsid inimestele sirutada vaid ühte (enamasti seda, mida jooksja just ei soovinud). Väiksed asjad, aga päris tüütu oli.

Selle järel tuli kohe Kaarsilla trepp, kust eelmine aasta nõlvapidi tahtsin joosta ja mingi naine mul risti jalgu seisma jäi. Seekord kiikasin juba kaugelt, kuidas eesjooksjad pigem käituvad. Kõik läksid trepist. Kõik. Kiikasin veel kahtlustava näoga, ega nõlv kuidagi mudane pole, aga ei saanud midagi aru ja panin sealt kolme hüppega rõõmsalt üles. Great success. 

Tyski ümber tiirutamine oli jälle veits nüri, aga esimest korda hakkasin väsimust tundma umbes 16 km täitumisel, kui rühkisime pikalt mööda Tähtvere pinnasteid ja seejärel pikka lauget tõusu pidi laululava juurde üles. Sel hetkel hakkasid inimesed ka massiliselt ette jääma ja rahvahulkades tõuklemine pole mulle kunagi meeldinud (küsiks, et kellele meeldib, aga siis meenuvad kõikvõimalikud osturallid ja tundub, et issanda loomaaed on ikka võrratult kirju). Väsimust tundsin kusjuures ülakehas, millele just üleeile mõnuga jõusaalis hagu andsin, seega kedagi polnud kiruda ka peale iseenda. 

Screen Shot 2018-10-06 at 15.50.14
Tartu Postimees

Viimastel kilomeetritel hakkas juba päike välja tulema ja ootasin ühtepidi jooksu lõppu ning teisalt õudusega Lossi tõusu. Tegelikult pole ma sealt vist veel kunagi üles jooksnud (alla küll). See oli ka esimene kord, kus jooks enam nii väga tore polnud, sest hoolimata mõõdukast sammust oli lõpuks tsut-tsut selline tunne, kas nüüd tuleb mingi krahh. Tundub, et kaks kuud iga päev korduvalt viiendale korrusele kõndimisest on kasu, sest ei tulnud ja ühtegi kõnnisammu sisse ka mitte.

Pärast pisukest tiirutamist sopasel Toomemäel lasin 20 km täitumisel jala juba päris sirgu ja lihtsalt lendlesin mööda Vallikraavi tänavat alla. Lendlemismeeleolu pärssis natuke üks noor mees, kes pool kilomeetrit enne lõppu teadvusetult tee ääres vedeles, parv abilisi ümber. Loodan, et tal ikka kõik kombe sai ja süüdistaksin siin natuke seda karmi lõputõusu – lihtne on ennast sellises kohas täiesti ribadeks tõmmata.

img_20181006_1301391057963168.jpgViimased sajad meetrid läbi südalinna, nägin veel Jaanust finišisirgel ergutamas ja läbi see jooks saigi – lõpuni ainult väga toreda enesetundega. Uskumatu.

Ilunumbrid siis kella järgi 21,18km, 1:56:14, tempo 5:30min/km, pulss 168, running index 52. Suutsin raja ligi sada meetrit pikemaks joosta, aga kilomeetripostid klappisid isegi üllatavalt hästi. Kerge negative splitiga sain ka hakkama ja kiireim kilomeeter oli viimane, aeglaseim viies, kus oli pikk tõus vastutuulega.

Seega maratoni raames joostud senine “ametlik” poolmaratoni rekord sai rõõmsa tujuga üle vormistatud ja enesetunne on ikka maratonijärgsega võrreldes nagu öö ja päev. Jalgadel pole (praegu) mitte midagi häda, energiat voolab ülegi ning olen finišist saadik lakkamatult ringi toimetanud, sest pool päeva ju veel ees. 😀 Väga-väga tore punkt jooksuhooajale igatahes.

Screen Shot 2018-10-06 at 15.54.46.png

Tundub, et linnamaratoni suurim pluss on selle ajastus, sest päris palavat sellisel ajal ikka naljalt enam ei tule – vähemalt minu jaoks oli tänane ilm ikka üsna ideaalilähedane. Medal oli küll üllatavalt niru, sest isegi distantsi polnud peale märgitud, aga mu vanarauakarp hakkabki juba üle ajama, seega vahet väga pole. Samuti võiks järgmistel aastatel ikka rada natuke ümber vaadata, sest linnast jääb ilmselt kaugemalt tulijatele niimoodi küll päris veider mulje.

Kokkuvõttes tuli luuavarrest pauku küll ja loodetavasti seda rõõmsat jooksu hiljem pikalt kahetsema ei pea.


Ahjaa, sellest unustasin jahuda, et Aliexpressist mõne euriga tellitud jooksuvöö pakkus mulle totaalse elamuse, sest nii mugavat vöökotti pole mul veel elus olnud. See ei häirinud ega nihkunud jooksu ajal ab-so-luuuuuuut-selt, mis on vähemalt minu puhul täielik issanda ime. Much recommend

2 kommentaari “Tartu Linnamaraton 21,1km, 06.10.2018

  1. Ülihea, elagu superkompensatsioon! Said peale maratonitreeninguid lõpuks puhanult rajale ja šaboom! Hoidsin pöialt, hea meel kohe, et said kah mõnusa enesetundega pingevabalt joosta!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s