Mispo Talvemaraton 21,1km, 01.12.2018

Kes veel mäletab, siis novembri algus oli tegelikult erakordselt soe – käisin õhtuti jooksmas ning higistasin oma pikkade varrukatega nagu saunas. Sel ajal tekkis mul ka naiivne idee ennast lõpuks 1. detsembriks Vändra Mispo Talvemaratonile registreerida. Muidugi poolmaratoni distantsile, sest isegi mina sain aru, et kuus ringi Vändra vahel tiirutada pole just teab mis motiveeriv elamus. Kolm 7-kilomeetrist ringi seevastu tundus vaimselt kuidagi eriti lihtne valem (nagu öeldud, täitsa naiivne).

Täna jõudis see kauaoodatud imeline detsembri esimene päev siis kätte ja loodetud +5 kraadi, kuiva, sooja ning päikesepaiste asemel (sest see on ju kõige tavapärasem detsembriilm ever) ootas mind kahekohaline külmanäit, tuul ja libedus. Cause f… you, that’s why. 

Iseensest oli ilm ju tegelikult imeilus. Sõitsin hommikul vanematekodust Vändra suunas ja ei jõudnud õues laiuvaid valgeid välju omaette ära ohkida. Kohale jõudsin tunnike enne starti ning Vändra kultuurimaja ümbrus oli päris melurohke. Tegelikkuses nii varajast saabumist tegelikult tarvis poleks olnudki, sest sain numbri kohe kätte ja kõlgutasin ülejäänud tunnikese niisama jalga ning vaatasin inimesi.

Tegemist tundus olevat paraja nišiüritusega, kus käiakse juba aastaid ikka paar päeva jutti jooksmas, teise päeva õhtul kindlasti peol ka ja kõik tunnevad juba enam-vähem kõiki. Huvitav oli ka see, et enne jooksu pakuti samuti süüa. Ise võtsin enne starti ühe geeli, et külmas ikka energiat jaguks. Selga jätsin Crafti suusapüksid, fliisi, kileka ja kaks buffi – kaela ning pähe. Jalas olid tavalised õhukesed tossud koos paksude talviste jooksusokkidega. 

Sooja ei teinud õieti keegi ning põhimass kulges õue alles kolm minutit enne stardipauku. GPS leidis õues vaevu asukoha üles, kui juba panime üllatavalt suure rahvamassiga joone tagant minema.

Ehkki lootsin mõnusat üritust ja külma tõttu plaanisin seda võtta nagu rajateenindusega pikka treeningut, läks esimese hooga muidugi kiirem käik sisse. Viga, nagu ikka. Samas oli liiga külm, et ka väga nautlema jääda ja pulss oli algusest peale vaevu üle 160, seega tegelikult ei näinud ma põhjust ka hoogu maha võtta. Mõõdukalt raske hakkas ka peaaegu algusest peale – ei teagi, kas põhjuseks olid teeolud, veel harjumatuna mõjuv külm või paksud riided, aga jalad ning olemine oli tönts. 

Esimene ring oli veel päris tore, ehkki ring kulges Vändra vahel oodatust üksluisemas ümbruses. Omajagu heitlesin oma buffiga – näo ees läks see märjaks ning ei lasknud hingata, aga ära võttes hakkasid nina ja huuled kohe külmuma. Lõpuks vahetasin selle asendit terve jooksu edasi-tagasi.

Teise ringi alguses pidi stardi/finiši alal ka joogipunkt olema, aga vahtisin küll ringi ning lihtsalt ei näinud seda. Kui paarisaja meetri pärast aru sain, et jooksin sellest mööda, lõin esiteks verest päris välja. Juua oleks tahtnud küll. Võtsin selle asemel jälle ühe SiSi geeli ja jäin 10,5 km joogipunkti ootama. Mõtlesin omaette, et kui 8.-9. km peal juba nii raske on, ei kesta ma küll lõpuni ära. Õnneks turgutas soe spordijook teeninduspunktis hästi ning rada läks punktist mööda lausa kaks korda ning rüüpasin vahele jäänud punkti korvamiseks siis lausa mõlemal korral. Vaimselt  oligi vist kõige raskem teine ring, sest kolmandale poleks enam kuidagi tahtnud minna – nii palju mu lootusest, et see kuidagi vaimselt lihtne valem on.

Kolmanda ringi alguses küsisin juba stardi/finišialale jõudnuna kaugelt, kas siin kuskil juua ka saab. Selgus, et joogipunkt oli kummaliselt nurga taha peidetud ning pidin topsi järele rajalt kõrvale astuma. 15. kilomeetri jooksul võtsin peale veel ühe kofeiiniga SiSi ning eesmärk oli see jooks lihtsalt ära lõpetada. Keskmine tempo oli seni püsinud 5:35 kandis, aga tuulisematel või kerge tõusuga lõikudel (Kesk-Eesti mõistes on iga väiksemgi pinnamoeerinevus puhta mägi kohe) kukkus see juba üha lähemale 5:40 tempole.

Mõtlesin, et selle pingutuse peale võiks siiski kahe tunni piiri sisse jääda ning pressisin lihtsalt kilomeeterhaaval edasi. Peas arvutasin üha, et kui näiteks 5 kilomeetrit on jäänud ning keskmine tempo 5:36, võin järgmised kilomeetrid põhimõtteliselt 5:55ga joosta ja ikka kahe tunniga valmis saada. Negatiivse üllatuse pakkus viimane joogipunkt, kus topsid olid nii ära jäätunud, et kummutasin omale kõlinal puhast jääd suhu. Selleks hetkeks oli lõpuni jäänud veidi üle kahe kilomeetri, seega hoidsin lihtsalt hammatega ees rühkivatest meestest kinni ja panin edasi.

Ikka majade vahel kiira-käära, kirikukünkast üles, üks libe lõik, teine libe lõik, koperdi-koperdi. Vahepeal panin Spotify uuesti käima, mis vahepeal ära katkeb ning lõpuks keskmise tempo asemel koguaega ette vajutades märkasin, et jõuaksin veel alla 1:58ga lõpuni. Tegin vist elu haledaima lõpuspurdi (hambad võiks ju ikka alles jääda) ja sain oma kella järgi sekundipealt 1:57:59ga üle joone. 

Screen Shot 2018-12-01 at 20.11.48.png

Kokku 1:57:59, tempo 5:35min/km, 163bpm (Tartus oli 168) ning see oli üsna samasse auku algusest lõpuni, Polari jooksuindeks 53.

Pärast istusin kui puuga pähe saanuna veidi kultuurimaja fuajees, rüüpasin medaliga koos jagatud mineraalvett ja vaatasin, kuidas mitu inimest ühte teist osalejat elule tagasi üritasid hõõruda. See külm polnud tõesti mingi nali. Kuna tagatipuks oli lõpetajatele lubatud saun koos pesemisega hoopis õues (sest miks mitte, eksole), panin lihtsalt kola kokku ja läksin sõbrannaga Vändra Pitsasse sööma. Tõesti väga hea pitsa oli, ehkki mu isu selle pingutuse peale oli pigem olematu.

Samas sain jälle kinnitust, et poolmaraton on ikka üks igati inimlik distants, sest enesetundele see erilist kabelimatsu ei pane ja jõudsin veel enne pimedat koeraga rabas 5-kilomeetrise tiiru kiirkõndi teha.

Üldiselt oli Mispo Talvemaraton päris nunnu ja omapärane üritus – alates osalejatest, toimumiskohast ning söötmisest-jootmisest kuni rajateenindajateni välja. Suunajateks olid igasuguses vanuses kohalikud, kellest meeldejäävaim oli üks karvamütsi ning hiigelpaksude prillidega onu, kes minu viimasel ringil parajasti poolt stritslit haukas. Sellise ilmaga ühe koha peal passimine on ilmselt veelgi suurem katsumus, kui kaks tundi joosta vehkida (või 4, 5 või isegi 6 tundi maratoonarite puhul).

Sellega sai nüüd kinlasti viimase joone alla mu selleaastane jooksuvõistluste hooaeg – ongi juba isu jälle rohkem jõusaalis toimetada. Jooksukilomeetreid on tänasega täis 1405, seega 95 on veel 1500ni minna. Küll jõuab!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s