Trenninädal 3. – 9. detsember 2018

nädal.png

Nädal möödus jälle tihedas liigutamisrütmis ning nagu nädala tagasivaatestki näha, teen enam-vähem reeglipäraselt vaheldumisi jooksu ja jõusaali ning iga kolme päeva tagant puhkan. Mäletatavasti jooksin eelmise nädala laupäeval poolmaratoni, mille järel puhkasin vast liigagi vähe.

Esmaspäeval läksin õhtul korraks jõusaali ja mõtlesin proovida ühte funktsionaalse trenni videot, mis mulle netis ette jäi. Viga! Tehes ei saanud arugi, et midagi eriti raske oleks, aga pärast autosse kõndides tahtsid jalad alt ära minna ning kodus sain isegi istudes aru, et siit on oodata kena lihasvalu (poolmaratoni järgse eelsoodumusega muidugi).

Teisipäeval tahtsin tööl uue kontori dušivõimalused ära proovida ning päeval valges jooksmas käia (talvel ju täiesti haruldane võimalus). Oma suures õhinas ei osanud ma arvestada imelise talveilmaga, ehk vihm oli lumest teinud jubedad jääväljad, mille peal ma siis oma rämeda lihasvalu ning märgade jalgadega vaikselt tuterdasin. Vahepeal kõndisin ka, aga eks see pidigi olema kerge taastav trenn eelmise päeva lihastrennihulluse otsa. Kokku 5,31km, 36:42, 6:55min/km, 137bpm ning indeks 51.

Kolmapäevaks tahtis lihasvalu juba silmanägemist võtta ja mõtlesin juba omaette, millisest hetkest on piin piisav, et selle peale haiguslehte võtta – no niiiiii räbal ja halb oli olla. Pärast komberdasin ikka kontorisse ning ei saanud pärast nõudepesumasinast kruusi otsimist enam köögis püstigi. 😀 What le seesamunegi, kulla keha!? Lõunal arutlesin küll juba vaikselt, et äkki käiks teeks õhtul natuke peale, aga püsti tõustes sain aru, kui optimistlik mõte see oli.

Ja mis ma siis õhtul tegin? Muidugi läksin Jaanusega jõusaali kaasa ning tegin ikkagi natuke peale. Seekord katsetasin seda videot ja sain paar päris head nõksu – näiteks lõuatõmbeid teha puuris kangi küljes, kus jalad on küll ees kergelt maas, aga päriselt saab enese ülestõmbamisliigutust teha (no pole meil mingit peent kummidega funktsionaalse treeningu ala ja tuleb niimoodi getonippidega hakkama saada 😀 ). Pärast rullisin läbi pisarate reiepealseid ka ning roomasin koju mandariine sööma.

Neljapäeval pidin puhkepäeva tegema ning sain rohkem puhkust, kui planeeritud, sest veetsin peaaegu terve õhtu silmad kinni migreeniga diivanil. Järgmine kord oskan äkki paremini ära tabada, et nägemis- ja tasakaaluhäired pole ealised iseärasused või püsivast pimedusest valgesse tuppa astumise kõrvalnähud, vaid ennustavad peagi saabuvat agooniat.

Seekord viisin otsad kokku alles siis, kui juba silmad kinni tugitoolis surma ootasin. Tagatipuks oli Jaanus mitmepäevasel tööreisil ning pidin Notsu tõttu endal ikkagi kargu alla ja silmad lahti saama. Ajasin omale hambad ristis ibukaid sisse, surin veidi diivanil, lohistasin siis hambad ristis keeva duši alla, vedelesin veel natuke diivanil ja õnnestus see hoog siiski tagasi lüüa.

Screen Shot 2018-12-08 at 19.57.32.pngReedel oli päeval veel enesetunne kahtlane, aga õhtul julgesin isegi väiksele jooksutiirule minna. Väga-väga mõnus karge ilm oli ja mõnus kerge sammuga jooks. Kokku 7,05km, 45:00, 6:23min/km, 140bpm ja indeks 53. Panen siia juurde hoopis ühe pildi Mispo talvemaratonilt, kus ma oma tyrannosaurus rexi kätega mingit last taga ajan. Päris rõõmus ja tulevikku uskuv nägu on ees isegi. 😀

Laupäeval käisin hommikul koeraga pikemal tiirul ning õhtul jälle jõusaalis. Tänu pidevale jäävihmale sain lausa kolm korda autot tihkest jääst puhtaks kraapida. Imeline talv! Samuti tahaksin loota, et põrgus ootab spetsiaalne keeva odekolonni bassein kõiki neid inimesi, kes räigelt lõhnastatult trennis käivad (ja eriti halval juhul enda järelt asju ära ei puhasta). Aamen!

Pühapäeval oli eelmisest päevast mälestuseks kerge lihasvalu jalgades, aga läksime Jaanusega oma tavalisele nädalavahetuse jooksutiirule. Jõime mõnuga kohvi, rääkisime eestlaste casual rassismist ning suundusime siis kergliiklusteid vallutama.

casual rassism.png
Kes veel seda pärlit mäletab? 😀

Esimene suunavõtt ebaõnnestus täielikult, sest keerasime poole kilomeetri pärast ümber ning uisutasime alguspunkti tagasi – tee oli lihtsalt üleni puhas jää ja allamäge minnes oli mul siiras hirm omal ajud peakoorukesest välja kukkuda. Teine suund oli jooksusõbralikum, aga üsna suur osa trennist möödus ikka kõndides või jääkonaratel ukerdades. Täitsa nagu Pekist Priil oleks jälle olnud või midagi – jalad märjad ning pidamine null. 😀 Kokku ukerdasime 8,3km, 55:46, 6:44min/km (koos kõnniga), 142bpm ning indeks 50 (nii tark mu kell ju pole, et olematut pidamist oskaks arvesse võtta).

Järgmine nädal algavad juba jõuluüritused ning proovin trennid ka sinna vahele mahutada. Peaks nüüd lähinädalatel ära otsustama, kas ja kuhu ma see aasta Pekist Priid proovima lähen – loodetavasti nii hullu rada ikka teist aastat järjest ei satu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s