Pekist Priiks Tartu 2017

Ehk kuidas kolme tunniga kaotada 1650 kilokalorit ning elutahe.

Kui keegi nüüd arvab, et ma 42 kilomeetrit kolme tunniga läbi uhasin, siis tänan meelitamast, aga selleni pean veel natuke treenima. Kui keegi arvab, et Pekist Priiks distants mõni aasta päriselt ka väljareklaamitud 42km on, peab viimased 3+ kilomeetrit omaette vandesõnu pobisema. Mina see aasta neid lõpukilomeetreid üldse nautida ei saanudki, aga trass läks täpselt samu radu nagu eelmisel aastal, ehk kokku tuli Palupera-Hellenurme-Luke-Ülenurme-Tartu matk ca 45km.

Mis minul siis juhtus? Lühidalt kokku võttes sai jõulupühade ajal vist liiga vähe söödud ja liiga vähe puhatud. Tagatipuks hakkas neljandat korda pekistpriitades ning teist aastat sama marsruuti tallates masohhismi soolikas veits umbe minema. Oma motipuudus võib peituda ka selles, et ma eelnevatele kordadele vaatamata siiani pekist priiks saanud polegi. 😛 (Sirutab käe järgmise piparkoogi järele.)

Pildiotsingu shrug gif tulemus

Erinevalt eelnevatest aastatest tuli tänavu Jaanus ka jälle kaasa ning esimest korda otsustasime jõudu proovida 2. tempogrupis, mille jooksuosa pidi kulgema tempos 6:00-6:30min/km. Etteruttavalt võin öelda, et see oli igati õige otsus ning vaikselt võiks suisa kiireima grupi poolegi kiikama hakata.

Etteruttavalt võin ka öelda, et tegemist oli kõige rõvedamate rajatingimustega minu osalemise ajaloos. Hommikul aknast vihmamärgu liuvälju vaadates tekkinud kõhklus rongisõidu ajal vaid süvenes. Siiski ei osanud ma tegelikke tingimusi isegi ette näha, sest lisaks jubedatele konarlikele-kumeratele liuväljadele ootasid meid pikad lõigud paksus lumepudrus sumpamist. Alguse kilomeetrid asfaldil möödusid linnutiivul, aga kruusale jõudes nägime peagi esimest tõsisemat kukkumist.

Eile vs täna

Tempomeistrid üritasid inimesi võimalikult ohututele radadele juhatada ning ennekõike lähtuti osalejate ohutusest, ehk jooksuks sobimatu osa peal lihtsalt ei joostud. Siiski kujunes näiteks Tartu maratoni radadele suundunud osa enamuses jubedaks ukerdamiseks. Pahkluuni lobjakas sumpamine vaheldus selliste lõikudega, kus pidamist polnud, seisma polnud võimalik jääda ning parimat lootes üritasid lihtsalt sihitult püsti püsida. Parima all mõtlen siis kõigi luude ja hammastega õhtuni elamist.

Vahele jäi ka veidi paremaid lõike, ent enamik jooksu oli võimalik vaid ülimas valvelolekus või teepeenral maastikujooksu tehes. Erilisest jooksurõõmust ei saanud just rääkida, jalanõud olid algusest saadik läbimärjad ning veest rasked ja suurema ukerdamisetapi järel hakkasin tundma, et eelmisel nädalal põhimõtteliselt iga päev joosta polnud vist kõige parem mõte.

Hakkasin juba umbes 11km peal aimama, et lõpuni punnitama ma vist ei hakka ning eelmisest aastast teadsin ka, et ainus loogiline katkestamise koht on Lukel. Esialgu tundus, et see on liiga lühike maa ning poole peal lõpetamine tundus kuidagi eriti niru plaan. Kui ma aga 17. kilomeetriks oli rohkem omadega läbi kui maratonil 27. kilomeetril, ei näinud ma lihtsalt põhimõtte pärast lõpuni kannatamisel enam mõtet. Eelmistel aastatel olin selle maa peal alles ergas nagu noor sälg ja teadupärast raske osa pidi alles tulema.

Füüsiliselt normaalselt joosta oleks seda 45km jõudnud küll, aga selliste teeolude juures mitte. Eelmisest aastast teadsin küll, et pärast Luket peaks teed paremaks minema (ja Jaanuse kinnitusel läksidki), ent kuna ma selles päris kindel polnud, kutsusime mulle päästemeeskonna söögipunkti vastu. Tagatipuks sai mul viimastel kilomeetritel enne Luket energia nii otsa, et kraavipervele näljast maha minestamast hoidsid mind ainult tempomeistrilt saadud geel ja batoon.

Viimased kilomeetrid Lukeni oli üks trööstitu nühkimine, mille järel vajutasin otsusekindlalt kella lukku, hingasin sisse kausi suppi ja ühe vorstipiruka ning suutsin veel päästeautosse istudes jää peal jalad alt kaotada. Meeliülendav lõpp meeliülendavale päevale! Jaanus jätkas rühkimist võiduka finiši suunas, aga läksin ise koju diivanile sööma ja tardunud pilgul tühjusesse vaatama. Tagatipuks avastasin, et läbimärjad sokid olid ka jalataldadega oma töö teinud ning üle pika aja korralikult ville tekitanud.

Kokku läbisin 24,38km ajaga 02:59:49, keskmine tempo 7:23min/km ning pulss 139. Jaanus kulges 2. tempogrupiga rõõmsalt lõpuni ning koos söögipausidega jõudsid nad Tartusse napilt alla kuue tunniga. Teise poole teeolud olidki õnneks paremad, sest suurem osa teest oli asfalt. Seda enam mulle tundub, et kohaliku jõuluilma tõenäosust arvestades tasub maalilised metsarajad kasvõi plaan B korras tänaste ilmaolude korral ikka asfaldi vastu vahetada. Kokkuvõttes on tore, et läksin, tore, et ellu jäin ja tore, et õigel hetkel ära taipasin tulla. Järgmisel aastal äkki jälle.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s