Taastumisnädal 10. – 16. september 2018

Seda nädalat nüüd tõesti trenninädalaks nimetada ei saa, sest olin pärast maratoni ikka omajagu räbal. Selles mõttes on taastumine ka kuratlikult salakaval, et vähemalt minul ei lähe see kunagi lineaarselt, vaid pigem kummaliste tagasilöökidega just neist kohtadest, kust ei oskaks midagi oodata. Kronoloogia siis umbes alljärgnev.

Esmaspäeval olin üllatavalt reibas, ehkki jalad olid kanged, parem reis kardetult vigane ja ajuvõimsus ka tööl just säravaim polnud. Hommikul lõi äikest ning sadas paduvihma, seega läksin tööle ja tagasi autoga. Samuti kasutasin viiendale korrusele jõudmiseks lifti ning jalgadele lisaks valutasid ka kõikvõimalikud muud lihased näiteks seljal. Söögiisu polnud tegelt suur, aga targu manustasin rohkem ning kui esiteks ei saanud vedama, oli hiljem keeruline pidama saada.

Teisipäeval ma endiselt went to town kõige süsivesikurohkega, mis silma alla sattus. Ei tea, kas ilmast või väsimusest, aga vankusin töölt koju kapitaalse peavaluga ja vedelesin paar tundi pimedas toas surres. Nimelt mõjuvad rõhuvahed mulle üsna tugevalt ning too päev keerutas endiselt päev otsa korralikku äikest.

Kolmapäeval oli isu taandunud, aga parem jalg endiselt väga valus. Vaikselt ikka lonkasin ringi ning õhtul käisime kinos uut eesti filmi “Võta või jäta” vaatamas. Väga soovitan, muideks (ja ei saa aru, kust tuleb VWSEK grupis see vaht, et tegemist on antifeministliku teosega – esiteks kas naisrežissöör peab automaatselt esindama kõiki naisi ning lõputult laveerima kõigi huvide tasakaalustatud esindamise eest, võttes ära tema vabaduse eneseväljendusele. Teiseks ei ole harjunud stampide väljatoomine tingimata nende heakskiitmine, vaid minu enda jaoks tõi see need küll üksnes eredamalt välja. Kui mõni oss vaatab seda filmi ja saab seda vaadates kinnitust oma stereotüüpidele, et naised on kõik tänitavad mutid ning “isa võib olla, aga ema peab olema”, siis paha lugu küll, aga inimene kipubki juba igalt poolt oma maailmapildile tugisambaid otsima.)

Neljapäeval tegin tööl esimest korda kõik käigud trepist üles-alla (nagu öeldud, viies korrus), aga üle ülekäiguraja joostes sain aru, et jooksu siit niipea küll tulemas ei ole. Õhtul suundusime ka väiksele rattatiirule – väga mõnus oli ennast jälle liigutada ning võtsime rahulikult. 12. kilomeetril nentisin veel muigega, et nüüd peaks veel 30km edasi jooksma, et maraton täis tuleks. See tundub juba rattagagi sõitmiseks päris ajuvabalt pikk maa ning juba tundub ebareaalne, et a) jah, ma jooksin selle ära ja b) jah, ma olen seda juba korduvalt teinud ning c) jah, ma ei saanudki surma (kuigi peaaegu sain, aga see selleks). Kuskil enne lõppu läks mul küll parem jalg kangeks ja põlv andis tunda. Kokku 21,66km ajaga 01:02:27, keskmine pulss 123, kiirus 20,81km/h.

Reedel hakkas mul eelmise päeva rattasõidu peale hoopis puus valutama. Fun times. Lonkasin tööle, käisin trepist ja ei jõudnud ära oodata, millal jälle normaalselt trenni saab teha.

Laupäeval võtsime ilusa ilma puhul jälle ette rattamatka Otepää looduspargis. Seekord alustasime Keenist, sõitsime läbi Sangaste Otepääle, sõime seal lõunat ning kimasime Pukale pealelõunase rongi peale. Minu jaoks on sealne kant pärast enam kui kümmet aastat Tartus elamist täielik üllatus, sest vahepeal avanesid küll peaaegu alpiaasu meenutavad vaated.

Lõunasöögiks õnnestus ära kasutada Tartu rattamaratoni eripakkumist GMP restos, kus kõik pastad olid -20%. Sain jälle totaalse toiduelamuse nagu sealt restoranist alati ning muigasime ka omaette, et see on ikka paras gurmee-matkamine, millega me viimasel ajal tegeleme. Söögisõpradele julgen seda kohta tõesti soovitada, sest sellist toidu- ja teeninduskultuuri ei oskaks ilmselt nii väiksest kohast pigem oodata.

Pärast söömist jäi meil veel tunnike, et 16km kaugusele rongi peale sõita, aga ülinegatiivse üllatusena ootas meid terve see tee kõva vastutuul. Tagantjärele möönan, et ajakava sai veidi pakiline ja nii suureks pingutuseks me seda ettevõtmist kindlasti ei plaaninud. Kuna sealne maastik on ikka väga künklik, on keskmine tempo niigi pigem madal, energia selleks hetkeks lõpukorral, aga rongiaeg pressis halastamatult peale. Vaimumuskel oli maratonist veel nii väsinud, et vastutuult ja pidevalt ülesmäge pressides oli lõpuks peaaegu nutt kurgus. Kõige selle rassimise peale jõudsime muidugi raudteejaama kümne minutilise varu ja null eluisuga ning pärast vaatasin, et terve see lõik oli pulss kuskil 150 kandis (tavaliselt on see mul rattasõidul 120 juures).

Kokku sõitsime läbi umbes 3000 küngast, lõputult imelisi suvelõpupastoraale ning 46,21km ajaga 2:15:43, kiirus 20,43km/h ja keskmine pulss 128. Otsa veel ca 10km raudteejaama ning koju sõitu, ehk päeva skoor umbes 56km. Päris taastava päeva alla ei kvalifitseeru, reied said omajagu lisakoormust, aga tagantjärele totally worth it.

Pühapäeval üritasin ülioptimistlikult jooksma minna. Üritasin. ÜLIoptimistlikult. Nimelt oli kõndida juba päris okei ning toas sörgisammu teha samuti. Kolm kreeni kiskuvat jooksusammu üle tänava kinnitasid, et jooksuvalmis ma veel kindlasti pole (peamiseks valukohaks parem puus). Lonkasin tuppa tagasi ning läksin lonkisin planeeritud marsruudi hoopis koos koeraga läbi (nende kolme jooksusammu peale polnud kahjuks ka kõndida enam päris okei, aga iga natukese aja tagant nuusutamispause tehes sai vähemalt liikuda küll).

Järgmine nädal tahaksin vaikselt nina tagasi spordikluppi pista – esiteks kasvõi lihashooldusesse või joogasse, aga käivitaks taas muud trennide hooaja. Küll siis jalad jõuavad omas tempos järgi tulla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s