Tallinna maraton 09.09.2018

Jõudsin just rongilt koju, haarasime Tavernast pitsa ja ämma juurest Notsu kaasa ning kimasime koju laibalaagrit pidama. Üritangi nüüd värsked muljed kohe kirja panna, kuni kõik veel kirgas ja ehe on.

Tallinnasse läksime juba laupäeval, kui õues lõõskas veel korralik kuum suvepäev ning vanalinnas liikudes tundus nagu oleksime uuesti Costa Bravasse sattunud. Käisime materjale välja võtmas täpselt siis, kui toimus 10km start ja sealne hullumaja ehmatas eelseisva päeva logistikale mõeldes küll ära. Õnneks oli muidugi 12k inimese start vs vaevu 3k inimese start täiesti eri mastaapides üritused.

 

Õhtul kütsin viimase minuti tulekahjukustutuse korras veel hunniku magusat hinge alla ja läksime päris vara magama, mis mul ka üllatavalt hästi õnnestus. Hommikul ärkasime 6:30 üles, sõime kohe hommikust (mul traditsiooniline külmpuder) ja keerasin veel pooleks tunniks voodisse unelema. Kusjuures ööbisime Paksu Margareeta hostelis 2-kohalises vannitoaga toas ja seal oli 39 euri eest tuba ikka enam kui küll. Hea vaikne magada ning voodid ka päris mõnusad – täitsa soovitan.

img_20180909_080918262795246.jpg
coffeeeeeeee

Minu entusiasm eesseisva sündmuse osas kasvas muidugi märgatavalt pärast lähimast Circle K-st võetud kohvi ning matkasimegi läbi inimtühja vanalinna maratonistarti, kus viisime oma kotid otse stardi kõrval elava sõbranna korterisse. Saime seal veel mõnda aega rahus juttu puhuda ning õigel ajal peaaegu otse koridori astuda. Sooja teha polnud ei kohta ega viitsimist. Ehkki Jaanusele anti mingil põhjusel eliitgrupi number (alla 300 seerianumbri gruppi), tuli ta ka targu minu juurde 4h tempogruppi seisma. Päike küttis juba päris korralikult ning õhk üha soojenes. Sini-must-valge võistlussärgi asemel panin selga oma kõige õhulisemad jooksupüksid ning -maika ja ainult välimuse nimel poleks ma selle üsna robustse ning umbse särgiga maratonile küll läinud (ehkki ümberringi seda massiliselt tehti).

Stardis jäi tempogrupp kohe toppama (ilmselt gruppi kokku koguma) ja jooksime omas rütmis neil eest ära. Paari kilomeetriga settis tempo 5:35 kanti ning üritasin seda pidevalt targu tagasi hoida. Eesmärk oli tegelikult alustada 5:37-ga, aga kuni enesetunne hea, ei näinud põhjust nimme seda kahte sekundit peenhäälestada ka.

Kusjuures pean kiitma, et erinevalt Riiast ning Vilniusest oli Tallinna rajal väga mõnusalt ruumi ja pidevalt pikad vaated ette, et oskaks trajektoori võimalikult otse hoida. Miinusena polnud raja ääres õieti üldse kilomeetrimärgiseid, mistõttu võis eriti lõpu poole pidevalt kuulda hõikeid “kaugel me oleme?” Mulle Tallinna-kauge inimesena oli rada ka mõnusalt vaheldusrikas, ehkki raskemates või nürimates kohtades võinuks kaasaelajaid rohkem olla. Samuti tõmbas ilm üsna kiiresti vinesse ja püsis üsna stabiilselt niimoodi tegelikult jooksu lõpuni. Ehkki oli päris soe, oleks päikese käes ikka palju-palju hullem olnud.

Kuni Rocca vabaõhumuuseumini möödus jooks väga lennukalt ning heas tujus. Seal nägin ka esimest kilomeetritähist (15km) ning suundusime omajagu künklikule ja kruusasele lõigule muuseumi vahele. Seal rääkisime Jaanusega ka esimest korda, et jalgades on ikka väsimus sees. Muuseumile järgnenud mereäär ühtepidi jahutas, aga teisalt polnud laudrada massiga jooksmiseks samuti just esimene valik.

Kuna eelmisel päeval rääkis tuttav seeniormaratoonar, et poolmaratonini võiks veel enesetunne tore olla, olin meeldivalt üllatunud, kui stabiilses 5:35 tempos jõudsime poolmaratonini (aeg 1:57:32) ja oligi veel tore. Oleks ma vaid teadnud, kui kiiresti see muutub, sest viimane joogipunkt jäi selja taha 18-koma-millegi kilomeetri peal ning uuesti oleks tahtnud juua 21-22 km kandis.

Umbes sel ajal lasti poolmaratoonarid ka valla (foto)

Ja selle asemel tabas meid mingi põrgulik Stromka edasi-tagasi-ja-veel-kord-edasi lõik (see on tõesti kõige hingematvam koht, kus niimoodi tiirutada), kust ma nägin kaugelt, et joogipunkti lihtsalt ei tule ega tulegi. Samal ajal valgusid meile selga sireenidega politseimootorrattad, kes kamandasid kõiki niigi kitsaste radade serva, et poolmaratoni liidrid läbi lasta. Tükk aega võttis möödumine ka Ironmani ergutustelgist, kust vähemalt sellel hetkel tuli mingit nii õudset LSD-muusikat, et see minu niigi ülekuumeneva vaimse seisundi viimse piirini venitas (ausalt, mis pagana asi see oli!?)

Jätkuvalt sagisid meile peale poolmaratoni kiiremad, kellest ühest küljest oli kahju, aga teiselt oli endal ka niigi raske ja polnud isu kuskile kibuvitsapuhmasse või liiva sisse sumpama ronida, et neil rada täitsa lage oleks. Lõpuks LÕPUKS jõudis kätte kauaoodatud joogipunkt (punktide vahe vist umbes 5km), kus võtsin hooga juua ja… mul läks hetkega süda nii pahaks, et pilt virvendas ei tea kuhu ning pärast veel veidi aega kannatamist lasin Jaanusel meile järgi jõudnud 4h grupiga lihtsalt ära minna.

Järgnes agoonia. Täielik agoonia. Mingil hetkel ei suutnud ma õieti kõndidagi ja kaalusin tõsiselt katkestamist. Vahepeal arvutasin, et kui nüüd lõpuni kõndidagi suudaksin, sihiksin pigem mingit 6-tunnist finišiaega. Kõige armetumad hetked möödusid kuskil Kopli kandis surnuaias, aga rühkisin poolpimesi siiski edasi. Tagantjärele vaatasin ka kella andmetest, et kuskil 22. km kandis (kui juba väga juua tahtsin) kündis pulss mõnuga punasesse ning taastus alles 26. km, kui ma juba kõvasti kõndinud olin.

20ndate kilomeetrite lõpus hakkas enesetunne juba vaikselt paremaks minema, aga mind tabas uus üllatus – jalakrambid! Kuna mul neid võistlustel kunagi olnud pole, olin nende osas üsna mütsiga lööma ka hakanud – mineraalvett ülearu ei kulistanud ja isegi ei mõelnud seekord ühtegi soolageeli kaasa osta. Hea töö, Krõõt, tõesti hea töö! Otseselt valus mul polnudki, aga iga suvalise aja tagant kadus mõnes tossus pidamine täiesti ära, sest kõik varbad ning pool labajalga keeras ennast tossulakke krussi. Mõnna. 😀

Üldpilt oli ikka suht sini-must-valge

Kui muidu öeldakse, et 30. kilomeetrist maraton algab, siis minul see umbes 30.-32. kilomeetril taasalgas, sest hoogne geelisöömine hakkas mõjuma. Oma osa taastumies mängis ka see, et suht lahja SiS geeli asemel uhasin sisse kõik Enerviti geelid, mida kuskilt jagati ning ehkki need olid megarõvedad, oli see täpselt see, mida mul tol hetkel vaja. Lubasin endal juba ammu iga kilomeetri alguses kõndida, aga üha sagedamini tundsin, et seda polegi vaja ja jooksin ka mitmekilomeetriseid lõike kordagi aeglustamata. Tempo polnud küll eriti nobe, aga siiski ma jälle jooksin. Selleks ajaks valutas mu hädane parem reis, kael kiskus täiega pingesse, puusapainutajad valutasid, jalalabad rullusid ja noh ikka täispakett kõikvõimalikke hädasid.

Ma pean ka ära mainima, et enne Paljassaare edasi-tagasi lõigule pööramist asunud IcePoweri punkt oli küll täiesti esmaklassiline keemialabor ning seal hõljuv pilv võttis mul silmanägemise päris tükiks ajaks. Õnneks polnud mul järgnevad 5km vaja ülearu tähelepanelik olla, sest rada läks lihtsalt otse-otse-otse ning siis otse-otse-otse tuldud teed tagasi (küll võinuks tee enda siledus kõvasti parem olla). Seal hakkasin juba vaikselt selgasid noppima ja kõnnipauside vajadus läks üha harvemaks. Tollel hetkel lõõmas küll juba korralik päike, aga olin omadega jumala tsoonis ning lihtsalt panin jala jala ette. Ühel hetkel sain ka aru, et siit võib veel rekord ära tulla ja üritasin juba teadlikult jälle keskmist tempot mitte liiga madalaks lasta.

Viimasest viiest kilomeetrist ei mäleta ma väga palju midagi, peale aeglaste poolmaratoonarite, kellega rada jälle ühte jooksis. See tegi selgade võtmise omajagu ebamotiveerivaks, ent lihtsalt jooksin-jooksin-jooksin. Pärast 40. km märki panin veel auru juurde ning suutsin endast välja võluda kilomeetriajad 5:33 ja sadistlikul lõputõusul 5:41. Jõudsin finišisse täpselt sel hetkel, kui üks inimene kanderaamil minema viidi ning haarasin õudusega kiirelt oma joogid ja muu nodi ning kõndisin-kõndisin-kõndisin edasi, et ise äkilisest paigalejäämisest samamoodi pilti taskusse ei paneks.

Netoajaks tuli 4:09:58 ja distantsiks kella järgi 42,33km (sh 42,2km aeg 4:09:08, kuigi väga vahet polegi – alla 4:10 igatahes). Keskmine tempo oli jooksu peale kokku 5:54, pulss 163 ja running index 53.

jpeg_20180909_195915_15365464152081694233.jpg

Jaanus oli oma 4h piiri siiski kätte saanud ja pärast sõbranna juures pesuskäiku ning rahulikku kohvijoomist oli enesetunne juba päris hea. Õhtuks on jalad küll kanged, aga ühtegi püsivalt valusat kohta enam tunda polegi. Järel on vaid täielik rahulolu, et ma lootusetuna tundunud olukorrast ikkagi välja suutsin tulla ning tagatipuks nii poolmaratoni- kui maratonirekordiga koju läksin. Tegelikult tundub lausa müstiline, et ma kogu selle kõndimise juures ikka 4:10ga finišisse jõudsin.

Tallinna jooksuga jäin ka üleüldiselt rahule, sest rada oli tegelikult põnev, ruumi üldiselt oli ning juua ja pähekallamisvett jätkus igas punktis. Okei, paar punkti võinuks rohkem olla ja poolmaratoniga ühtimine ei õnnestunud just hästi, aga vähemalt oli rada ikkagi enam-vähem ettenähtud pikkuses ja tõesti mõistikult lauge. Ilma ei saa kontrollida niikuinii, ehkki arvata võib, et kui Tallinnas lõpuks soe ilm tuleb, on tuhanded inimesed parajasti maratoni jooksmas.

Kokkuvõttes tehtud see hullus. Kas ja millal järgmine tuleb, peab veel natuke seedima. 

18 kommentaari “Tallinna maraton 09.09.2018

  1. Tore lugemine: täpselt kõik see kirjas, miks me neid maratone ikka jookseme. Ma ise käisin poolikul, aga lihtsalt läbimas. See inimeste vahel sõelumine polnud kõige toredam, aga mis teha. Tore oli ikka!

    Liked by 1 person

    1. Ma kirjutasin selle “Kas ja millal järgmine tuleb…” yada-yada ära ning läksin joonelt välismaratone kammima. 😀 Mu ema oli ennemuiste päris kõva keskmaajooksja ning on paar korda ikka öelnud, et tal poleks omal ajal isegi kunagi pähe tulnud nii pikka maad (või nii soojaga/külmaga/sageli/whatever) üldse jooksma minna – et see tundub täiesti mõistusevastane. Ju see mingi kiiks omaette on, sest isegi kui jooks kukub paras kannatamine välja, tundub pärast ikka, et no tegelt jumala tore oli ju. 😀

      Meeldib

  2. Lähtun vanast käibetõest – kui ise ei jookse, siis õpeta – tegin natuke analüüsi. Sul kipub olema seni kõigil maratonidel see viga, et sa alustad jube kiiresti ja siis teisel poolel kukub tempo ära. Muidugi võib sellel ärakukkumisel erinevaid põhjuseid, mitte lihtsalt väsimus, aga üldine soovitus oleks alustada rahulikumalt. Kui su keskmine tempo tuleb 5:54 ja alustad 5:37-ga, siis see on natuke liiga suur vahe. Lõpuaja mõttes ei olegi võib-olla väga vahet, kas jooksed alguses rahulikult ja lõpus kiiremini või vastupidi, lihtsalt rahuliku alguse juures tuleb distantsi teine pool ka oluliselt parema enesetundega kui sinul pühapäeval.

    Teine selline tunnus, mis liigsele optimismile viitab, on kiired kilomeetri ajad kusagil 20-nda kilomeetri kandis (ja mitte ainult Tallinnas, vaid eelmistel maratonidel ka). Muidugi võib olla, et need kilomeetrid olidki taganttuult ja allamäge, aga omast kogemusest tean, et see tunne kui poolel maal on kerge joosta, ongi selline salakaval ja petlik. Jalad hakkavad kiirelt liikuma ja tundub, et lõpp on juba lähedal, aga see ‘lähedal’ on tegelikult 20 km kaugusel ja järgmise viie kilomeetriga oled tühi nii füüsiliselt kui vaimselt. Teaduslikumalt lähenedes on näiteks pulsitsoonide järgi anaeroobne tsoon selline ala, kus lihasväsimus akumuleerub progressiivselt ja teatud pulsipiirist üle minnes on võimalik ennast väga kiiresti ära küpsetada.

    Kolmas teaduslik jutt käib nendesamade pulsitsoonide ja tempo kohta. Peaksid endale selgeks tegema, milline on sinu easy run või easy pace tempo – see on selline tempo, millega sa suudad rahulikult joosta ja kaaslasega enam-vähem mugavalt juttu rääkida. See on selline tempo, mille puhul võid kilomeetrite kaupa tiksuda, ilma et pulss oluliselt tõuseks. Pulsitsoonide järgi on see jooks aeroobse läve lähedal ja kiirus, mis sellele vastab. Näiteks minul on praegu 5:54 selline kiirus, millega ma suudan tasasel maal väga pikalt tiksuda ilma, et pulss tõuseks ja kui vahepeal juua/süüa peale saab, siis päris pikalt. Teiste sõnadega – see ongi su maratonikiirus.

    Eeldusel, et meie treeningplaanid ja jooksukiirused sinuga on üsna sarnased, siis ma ütleks, et 5:37 on hirmutavalt kiire algus ja hiljem tuligi sellele lõivu maksta. Parema lõppaja oleksid saanud, alustades 5:54 tempoga, igas punktis süüa võttes ja kusagil 25 km peal vaikselt kiirust lisades. Samal ajal oleks enesetunne olnud optimistlik ja seljad oleks 20 km jooksul pidevalt vastu tulnud 🙂 Niimoodi kiirust kerides oleks lõpuaeg võinud tulla rahulikult 5 min parem.

    Meeldib

    1. Ma paari lausega vastan kogu sellele eeposele. Esiteks on väga lihtne tagantjärele (ja puhtteoreetikuna) selliseid analüüse teha, aga see tegelik hea enesetunde piir võib olenevalt oludest olla ikka väga lai. Nt seesama ilmafaktor, mis meiesuguseid nõrgemaid jooksjaid mõjutab päris kõvasti.
      Mis puudutab seniste maratonide analüüsi, oli mul nt Vilniuses tempo algusest peale suht ühtlane ja vajus kergelt ära alles viimasel kümnel kilomeetril, kui üksi jäin (seal jäi lõpukilomeetritele ka kõvasti munakivist tõusu). Samuti ei tundu mulle väga ebamõistlik pärast kahte 4:15 kanti maratoni minna proovima aega alla 4h, eriti kui üks neist eelnevatest maratonidest toimus peaaegu treenimata. Sinu soovituste põhjal oleksin pidanud minema kindla peale välja 4:05 aega püüdma, aga ma arvan, et 99% maratoonaritest oleks vähemalt üritanud püüda seda kinnisideelist tunnipiiri. Kui selle peale kõrbeda, pole suures plaanis enam vahet, kas üle läks viis minutit või kaks tundi.
      Lõpetuseks julgen kinnitada, et poolmaraton ja maraton on ikka täitsa eri tõugu loomad ning julgustan sind kõiki neid teadustõdesid enda esimesel maratonil ellu rakendama.

      Meeldib

      1. Tahtsin umbes sama asja vastata, treenitus on ainult üks tükk kogu puslest ja nii päris ei saa, et jagad distantsi soovitud ajaga ja sius jooksed “ühtlaselt”. Ükskõik kui aeglaselt sa alustad, peale 32 hakkab alati valus. Kas vähem või rohkem. Mulle meeldib käigu pealt tempoga mängida, kui on hea olla, siis pole mõtet omale mingeid raame jõuga peale suruda. Valus hakkab niikuinii.

        Ja see on jumala õige – poolikut ja maratoni ei saa võrrelda, täitsa erinevad asjad on.

        Liked by 1 person

      2. Tere!
        Sattusin siia blogisse Su investeerimisblogi kaudu.Olen ise ka väiksemal määram investeerimise ja natuke suuremal määral jooksu huviline.
        Olen jooksnud 8 maratoni ja neist 4 negatiivse splitiga (ehk teine pool kiiremini) ja 4 siis teistpidi. Need mis on negatiivse splitiga joostud, nende lõpus on väga mõnus ja kerge tunne olnud. Teistel pigem ikka päris raske (kuigi ka neil ei ole teine pool väga palju aeglasem olnud, ca 2-5 minutit, v.a. ühel kus sain korraliku haamri ja teine pool tuli 11 minutit aeglasem).
        Need negatiivsed splitid on joostud juhtudel kui olen läinud teadlikult aeglasema tempoga peale (näiteks poolhaigena või ülekoormusest taastununa) ja otsustanud joosta tempomeistri tempos. Lõpetades on enesetunne hea olnud aga rekordeid sealt pole tulnud (välja arvatud 1. kord muidugi).
        Mulle meeldib maratonitarkus mis ütleb: jaga maraton kolmeks, 1. osa jookse jalga piduril hoides, 2. osa lase nö vabakäiguga ja 3. osa võid hakata alles gaasi vajutama.
        Samas kui rekordit tahad joosta, siis tuleb paratamatult (kaalutletud) riske võtta ja püüda eelnevate treeningute ja võistluste pealt ennustada kiireimat tempot millega terve maratoni ära kestad.
        1 väike nipp mis mind on veel aidanud: kella pealt oma pulsi väga täpne jälgimine maratoni ajal. Ma tean näiteks, et mul ei tohi maratoni esimeses poole pulss üle 160-161 tõusta (see vist on siis aeroobne lävi). Kui nii suudan esimese poole ära joosta, siis kestan maratoni lõpuni üldiselt ära. Max pulss on mul 180-181 kandis.

        Igatahes edu 4h alistamise teel 🙂

        Liked by 1 person

      3. Aitäh kogemusi jagamast! Kõik kõlab väga (terve)mõist(us)likult ning ka tuttavlikult, aga jah, eks see Tallinna maraton oligi kaalutletud risk. Samuti hoidsin pulsil rangelt silma peal, aga sain kogemuse, et sellest hoolimata võib haamer ikka väga ootamatult lüüa (ja pulss puulatvadesse koos sellega). Eks ma vaikselt pusin edasi ning õpin oma vigadest. 😀 Mis su enda kiirem aeg on?

        Meeldib

      4. Ma esimesel maratonil jooksin 3.27 peale ja sealt edasi võtsin sihiks 3h alistamise. Selleks kulus päris mitu katset aga 4 aastat hiljem jooksin 2.59 ära. Vorm tegelikult lubas isegi rohkem aga midagi jäi siiski vajaka. Peale seda aga kadus jooksumotivatsioon ära ja siiani vaikselt otsin teda. Vahelduva eduga vahepeal ka leian aga hetkel ei ole niipalju aega et teha 6x (või rohkem) nädalas trenni ja rekordeid püüda. Küll aga on plaan paari aasta pärast, kui 40 kukub (siis konkurents veidi hõredam ka) teha paar tõsist hooaega ja testida oma võimete piire.
        Maratoni rekordini jõudsin, kui treenisin päris treeneri käe all aga muud rekordid on tulnud põhimõtteliselt sellest raamatust teadmisi ammutades: https://www.amazon.co.uk/Daniels-Running-Formula-Jack/dp/0736054928
        Julgen seda soojalt soovitada.

        Meeldib

  3. Joogipunktid olid vahepeal imelikult hõredalt jah. Ma juba enne rajaskeemi uurides imestasin selle üle. No ja kilomeetritähiste pealt kokku hoidmine oli ka pisut kentsakas.

    Meeldib

    1. Ma rajaplaani nii täpselt ei uurinudki ja teeninduspunktide asukohti kuskil numbriliselt vist kirjas ka polnud. Muudel maratonidel on see kuidagi selgemini välja toodud ning eeldasin lihtsalt, et küll need punktid ikka ühtlaselt jaotunud on. Mis kilomeetritähiseid puudutab, siis eri müstika oli minu jaoks see, kuidas poolmaratoni 20km punkt oli tähistatud, aga maratoni 40km koht näiteks mitte. 😀 Mul elukaaslane jooksis ka täitsa pimesi teise poole ja sai alles seal 20 märgi juures aru, et jõuaks veel 4h sisse küll.

      Meeldib

      1. Tead, nende punktidega oli üldse nii, et jooksu juhendis oli kirjas, et rajal asub 13 teeninduspunkti ja rajakaardilt sain mina neid korduva ülelugemise tulemusena 11.

        Veits kummaline jah, et korraldatakse küll sajandi suurjooks, aga mingi nii pisikeste asjadega pannakse nii naljakalt pange, et täitsa veider… et nagu tõesti, kilomeetriposte pole, kuidas sellise asja peale üldse tulla?

        Liked by 1 person

      2. Täitsa totter tõesti, kui nüüd mõelda. Ma kujutan ette, kuidas mingi valgustatud maratonivõõras hipster sellega vaimsust lisada üritas – no et maraton on eluviis, mitte sihtkoht ning iga hetk teekonnal on võrdselt oluline. Pärast kukkus välja nagu mõne tantsupeo koreograafiaga, et idee oli diip, aga pööbel jälle ei saa aru ning kobiseb. 😀 /Utreeringu lõpp/

        Liked by 1 person

      3. Samas, kõik kellele lõppaeg korda läheb, kasutavad kella, mis ütleb ise palju joostud ja palju veel minna ja need kellele aeg korda ei lähe, on ka kilomeetritähised suht savi. Noh, minu kaks senti, pole neist kilomeetritähistest kunagi midagi arvanud.

        Meeldib

      4. Enamus muidugi kasutab kella, aga need küsimuste hõikujad olid vanem generatsioon, kes tehnikauuendustega vast nii kaasa ei lähe ja kes ilmselt aega ka ei jookse, aga sellist üldist infot tahaks nemadki teada. Ilmselgelt tahtsid, muidu nad poleks ju küsinud.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s