Trenninädal 17. – 23. september 2018

Sel nädalal tegin meeldivalt mitmekesiselt erinevaid trenne ja Endomondo nädala kokkuvõtte sammas on toredalt värviline. Tasahilju hakkasin jälle jooksuga ka tutvust tegema. Polari päevikut vaadates on koormus maratonist saadik nädala lõikes päris tasa ja targu tõusnud.

Capture

Esmaspäeval mõtlesin üle pika aja spordiklubiga tutvust teha ja noolisin õhtust bodypumpi. Kuna ma kohe pärast tööd läksin mastermind gruppi ja sealt lahkudes oleksin pidanud pumpa ligi kolmveerand tundi ootama, läksin vahelduseks hoopis jõusaali. Tegin esiteks 10min crosstraineril sooja, siis ühe suvalise netist võetud kava läbi (jõutõmbed, õlad ja muu täielik segapuder), siis veel 10min kerelihaseharjutusi ning 10min sõudeergomeetril. Tundus paras uimamine, aga intensiivsus kella järgi sama, mis ühel keskmisel pumbal ning koju jõudes lakkasid käed täiesti töötamast ja kann hakkas valutama. Vähemalt sai jälle midagi põnevamat teha, kui niisama ringi kõndida.

Teisipäeval puhkasin ja valutasin natuke lihaseid.

Kolmapäeval virutas lihasvalu juba korraliku hooga sisse, mille peale ei jäänud muud üle, kui veidi jõutrenni peale teha. Loivasin pärast tööd jõusaali, tegin crosstraineril 15min soojendust ja 5min lõdvestust, vahele kiire kompoti kogu kehale. Kiire antropoloogilise vaatluse teostasin ka. Üldiselt ma ei saa aru, miks need igavleva näoga valvetreenerid seal üldse käivad (või miks nad vähemalt siis ise trenni ei tee sel ajal). Omaette nähtus on ka kõik need nonstop nutitelefonis scrollivad ülakehamehed, kes peamiselt rinda, kõhulihaseid ja biitsa nühivad ning iga seti vahel 5 minutit Facebookis taastuvad. /vingu lõpp/

Neljapäeval oli lihasvalu kadunud ja läksime tegime õhtul enne päikeseloojangut kiire rattatiiru. Kokku 21,64km ajaga 01:03:05, kiirus 20,58km/h ja pulss 112. Väga vara läheb juba pimedaks. Jõudsin töölt koju, sõin õhtusöögi ära, hetke seedisin ning oma tunniselt sõidult jõudsime koju tagasi ikka siis, kui päike juba silmapiiri taha oli vajunud. Sügis käes, mis siis, et õues ikka veel mõnusad suveilmad.

Reedel üritasin korra jooksma minna. Algus oli paljutõotav, aga paari kilomeetri pärast hakkas parem jalg omajagu vaevama. Kokku sörkisin 4,22km ajaga 28:06, tempo 6:40min/km ja pulss 134. Running index 54. Terve ülejäänud päeva valutasin puusa ja nädalavahetuseks maale minnes isegi ei mõelnud jooksuasjade kaasavõtmisele. Õhtust rabatiiru see muidugi ei seganud. Päris sürr on septembri lõpus istuda rabas, vaadata kuutõusu ja õues on 22 kraadi ning mahe lõunamaa tuuleke.

Laupäeval läksime suve viimase päeva puhul sõbrannaga kanuutama. Lubatud vihm jäi õnneks taevasse, aga tuult ei osanud me küll piisavalt ette karta. Esimesed 4-5km läksid lauluga, aga viimased kilomeetrid aina avaramal (ja vaiksema vooluga) Pärnu jõel olid totaalne rassimine. Tugevamate puhangute ajal üritasime lihtsalt kanuud otse ja paigal hoida ning vaiksematel hetkedel raiusime kõigest jõust edasi sõuda, et natukenegi finišile lähemale saada.

Erilise nöögina jäime 600m enne plaanitud lõpetamiskohta siiski nii merehätta, et võitlesime end suure vaevaga kaldale (vt viimase lõpu GPS kaarti allpool). Isegi külgsuunas liikumine oli neis tuuleiilides peaaegu võimatu, rääkimata mingist edasisõidust. Ma polekski uskunud, et jõe peal sellised lained üldse tekkida saavad. Õnneks tuli kanuulaenutaja meid hädas preilnasid rõõmsalt päästma, kolmekesi lohistasime oma vapra sõiduki läbi võsa mäest üles auto juurde ja olime rahul, et hing sisse jäi. Kokku läbisime üle kahe tunniga 8km, mis eriti lõpu tõttu oli kapitaalne ülakehatrenn.

Pühapäev algas meeletute paduvihmadega ja tahtsime juba Aurasse saunatama ning ujuma minna. Pealelõunal lõi aga taeva nii selgeks, et läksime selle asemel oma traditsioonilist sunday-runday’d pidama, ehk kohvile ja jooksma. Reedesest jooksust oli jalg tuntavalt paremaks läinud ja ehkki see andis kergelt tunda terve aja, ei olnud see enam selline valu, millega ma jooksmata jätaks. Targu piirdusime siiski üsna lühikese otsaga, ehk 7,28km ajaga 46:24, tempo 6:22min/km ja pulss 138. Running index on jahedamate ilmadega ka jälle üles hüpanud, ehk kõvast tuulest hoolimata oli see 55.

Kusjuures minu jaoks on müstika, miks inimesed nüüd 10-12-kraadise päikselise ilmaga ennast jooksmiseks juba silmini-kõrvuni riidesse mätsivad. Minu jaoks on lõpuks parim t-särgiilm tagas ning loodetavasti see sügis kohe tuisuks ei pööra ning laseb veel mõnda aega ennast nautida ka.

4 kommentaari “Trenninädal 17. – 23. september 2018

  1. Mina mässin ka ennast sisse, vastavalt temperatuurile jooksu ajal avan ühe luku siit või sealt, sätin mütse ja kindaid. Aga point ei olegi niivõrd jooksu ajal kui pärast jooksu/enne jooksu. Või pika jooksu teises pooles, tuul teeb liiga.

    Kehva tervisega inimeste probleemid, haha. Sul trennist ja trennikavadest siiber ei ole juba saanud? Mul on trennikava juba märtsist sati jälgitud, täiesti siiber on. Õnneks nüüd on viimane ettevalmistatav võistlus ja siis võib paksuks minna.

    Meeldib

    1. Ma enne ja pärast jooksu tõmban vastavalt vajadusele dressi peale või olen sellises imelises leiutises nagu soe tuba. 😀 Jooksu ajal mässin ennast kõrvuni sisse küll ainult miinuskraadide ajal.
      Muidu kavadest on ammu siiber, sest erinevaid mahutootmisplaane täitsin juba jaanuarist saadik. Nüüd ongi peaaegu veider vabadus käes, sest väga kõvasti veel joosta ei saa ja Tartu linnamaratonile aega tegema niikuinii ei lähe. Seega saan iga päev ilma, tuju, päevakava ning enesetunde järgi vaadata, kas minna jõusaali, rühmatrenni, rattaga sõitma, ujuma või lasta mõni suvaline õhinapõhine traav ka vahele.

      Meeldib

  2. Mina mässin end sisse, sest ma lihtsalt jubedalt kardan külma 😀 Või mitte lihtsalt ei karda, vaid ei kannata.

    Alla 15 kraadise temperatuuriga ei päästa mind mitte miski, isegi mitte jooksmine, sest lihtsalt külm on. Mu organism ei suuda sisemiselt niipalju soojust toota miskipärast, kui välistemperatuur väljast jahutada suudab.

    Meeldib

    1. Ma olen siin kõikvõimalike meesterahvaste halinast, kes minuga tööl või kodus on sunnitud ühte ruumi jagama, aru saanud, et ma vist olen vastupidi üks totaalne jääkaru (kuigi hetkel kirjutan seda ülepea hiigelpusasse mähkununa, ühes käes teetass ja jalad kuumaveekausis, sest nii kuradi külm on).

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s