Taastumisnädal 11.-17. september 2017

nädalTrenninädalaks ei saa möödunud nädalat küll kuidagi nimetada, aga just lõõgastudes see samuti ei möödunud. Hoidsin igasuguse liikumise (sh ringikõndimise) nii madalal kui võimalik, millele aitas kõvasti kaasa ka paduvihmane ilm nädala sees.

Esmaspäeval olime veel Vilniuses ja lend Tallinna pidi minema alles õhtul. Hommikul enesetunne väga hull polnudki ning jalad sai kiiresti käima. Maratonist jäid peamiselt meenutama spordirinnahoidja hõõrutud piitsutusjälje sarnane verme ribidel ja ühe varba otsas olev vill. Selle varba enesetapjalikele kalduvustele olen ajapikku lihtsalt käega löönud, sest see pole teistest kuidagi pikem, kõveram või paksem, samuti olid maratonitossud suisa kaks numbrit tavapärasest suuremad, ent hoolimata ilmast, kiirusest või jalanõust saab just see varvas iga 20+km võistluse peale totaalse trauma.

Hommikul käisin umbes viiekümnendat korda kuumas vannis lihaseid lõõgastamas ja ülejäänud päev möödus söömaspordilainel. Pidime korteri enne lõunat vabastama ning kõndida väga ei jõudnud (ega targu üritanudki), seega võtsime ette vaid Gediminase torni, kust linnavaadet ja eelmise päeva maratonipunkte vaadata. Sealt munakiviteedega nõlvadest taas alla ronida oli küll paras katsumus, sest eelmise päeva mägijooksmislihased teist päeva sellega enam tegeleda ei tahtnud. Pealelõuna veetsime tagatipuks IKEAs, mis küll jalavaeva vältimiseks hea koht ei olnud. Kokku tuli samme lõpuks ikka liiga palju ning üleüldiselt oli selline väsimus peal, et õhtul Tallinnas Tartusse sõit oli täielik vaevlemine.

IKEAs igal võimalusel jalgu puhkamas

Tagasi kodus olles veetsin kõik päevad täielikus oravarattas, sest samale nädalale langes ühe paaripäevase konverentsi korraldustiimis osalemine, kooli õppeperiood ning mitu erinevat sünnipäevaüritust. Ja kõige selle vahel üritasin veel tööd ka teha. See tähendab, et veetsin omajagu aega vaevalises kiirkõnnis mööda linna sebides ning tipptasemele planeeritud logistika ei andnud hingetõmbehetki hilja õhtuni välja. Huvitaval kombel hakkas selle kiirloivamise peale paari päevaga jalgades igasuguseid valusaid kohti välja tulema ja veel huvitavamal kombel polnud ükski neist mind seni vaevanud vigastus.

Ei tea kas nutta või naerda, aga tunda oli, et vähese üldise jooksukoormuse pealt olid jalad selle profiili juttijooksmiseks veel nõrgad. Kõige tipuks kammisin reede õhtul kohmakas kükkasendis koera ja püsti tõustes käis kuskilt reiest selline jutt läbi, et pärast seda ma enam toeta istuda või tõusta ei saanud. Õnneks läks see kahe päevaga taas üle, aga sain aru, et olen võimalikult rohke puhkusega ometi kord õigesti teinud.

Pühapäeval oli lõpuks üks päev, kus sain füüsiliselt ja vaimselt täiesti lõdvaks lasta (kui juba kuhjuvad koolitööd välja arvata) ning esimest korda tekkis aeg ja tahtmine sihipäraselt liigutada. Tegin ilmselt selle aasta viimase lühikese püksi rattasõidu Vasula kanti. Kokku 21,64km, aeg 1:00:30, keskmine pulss 123 ja kiirus 21,5km/h. Võhma ja jalgade mõttes oli sõit väga mõnus, seega oli hea taastav trenn.

Maratoni järel on mu jooksumotivatsioon tegelikult täiesti laes, aga ennekõike on nüüd vaja anda jalale seda puhkust, mis tal kevadest saadik puudu on. Juba veidi enam kui kuu aja pärast on plaanis Saaremaa kolme päeva jooks, mida loodan täiel rinnal nautida. Hakkan uuesti kergeid jookse tegema ilmselt alles oktoobris, sest läheme järgmine nädal pooleks kuuks Balile ja 30-kraadises palavuses ilmselt joosta ei taha ega tasugi. Eesmärk on keskenduda niisama mitmekülgsele liikumisele (ujumine, surfamine, matkamine) ja anda ihule aega täielikult taastuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s