Vilniuse maraton 2017

Vilniuse maratonist on nüüd kaks päeva möödas, jalad jälle liiguvad ning emotsioonid on veidi settida saanud. Kokkuvõttes jäin oma esimese maratonireisiga igati rahule, kuigi kolmanda maratoni tahaks küll joosta ajal või kohas, kus kliima jooksusõbralikum on.

Laupäev

Meie maratonitripp algas laupäeva hommikul äratusega kell 5:30 (tavalistest argihommikutest üle kahe tunni varem), mille peale pakkisime end kiirreageerijate kombel riidesse, autosse, kimasime kummide vilinal Statoili kohvi järele ja seadsime suuna Tallinna lennujaama. Manustasin sõidu ajal piisavalt vedelikke, et omale neerupuudulikkus tekitada (värska, kohv, värska, peedismuuti, mahlane melon, värska jne) ning jõudsime lennujaama üsna nibin-nabin vähem kui tund enne lendu. Haarasime veel R-kioskist pirukad hambusse, suude matsudes rabelesime läbi turvakontrolli ning võiski kergendatult hinge tõmmata. Segasin omale ühe SiS elektrolüütide joogisegu paki ka pudelivee sisse, aga see oli küll esimene SiS toode, mis mulle ülde ei maitsenud ning meenutas pigem nõudepesuvahendit.

wp-image-1017007781
Vilnius on Eestiga võrreldes ikka mõnus lõunamaa

Pärast lühikest lendu maandusime kümne paiku juba Vilniuses, kust hakkasime linnaliinibussiga südalinna suunas seiklema. Paar aastat tagasi autoga Vilniuses käies jättis see nii hea mulje, et just seetõttu sinna jooksma minna otsustasimegi, aga seekord oli saabumine parajalt kainestav. Buss oli täis laupäevahommikuselt kontaktivõimetut kontingenti, aknast paistvad vaated olid trööstitud ning tekkis küsimus, et miks me just sellisesse postsovjeti urkasse jooksma oleme roninud. Õnneks südalinna jõudes pilt muutus, suutsime täpselt Gedimino prospekti otsa peal maha hüpata ja hakkasime seda poodide- ning kohvikutetänavat pidi taamal paistva katedraali suunas sammuma.

 

wp-image-1185295562

Kuna hommikusöök jäi lahjaks, sõime Cili pitsas varajase lõuna (pasta, öfkoors), käisime võtsime katedraali juurest võistluskeskusest materjalid välja ning loivasime oma rikkalike nännikottidega ajutise kodu suunas. Esiteks broneerisime omale hotelli, aga kui selgus, et maratonihommikul soovime hommikusööki liiga vara, vahetasime selle välja hoopis vanalinnas asuva stuudiokorteri vastu, mis etteruttavalt oli õige otsus. Julgen seda Vilniuses peatumiseks igati soovitada, sest omanik oli väga armas, läheduses asus mitu korralikku toidupoodi ning linnasüdamesse oli vaid väike jalutuskäik läbi omapärase juudi linnaosa (pärast suvist Poolas käiku me kohe ei suuda pääseda sellest pidevast juudi-temaatikast).

 

wp-image-1082219712
Nännikott ja kahe inimese geelivarud

Kuna me jalgu väsitada ei tahtnud, venis õhtu ikka päris aeglaselt. Ajaviiteks ligunesin vannis, uurisin seal ka rajakaardi põhjalikult läbi, jõin meeletutes kogustes Vitautast ning sorteerisin nännikoti läbi. Kotis oli päris hea lõikega Nike’i jooksusärk, peotäis kuponge, Compede’i plaastrid ning kõvasti süüa – energiabatooni, leiba, valgupulbrit, peedisuppi, teed, krõpse, seemneleiba jne jne. Samas teadsime ette, et rajal on toitlustus väga tagasihoidlik ning vedasime Eestist kaasa maailmatuma hunniku SiSi geele. Söögi ümber keerles ka ülejäänud õhtu, sest käisime tiiru ka pasta-partyl, kust suundusime kodu lähedale veel pitsat otsa sööma (sest pastast oli juba nii siiber). Tublide puurihamstritena läksime siis lühimat teed koju, pugisime veel kõvasti magusat ja läksime vara magama.

 

wp-image-510451360
Söömasport

Hommikused ettevalmistused

Äratus käis kell 6:40, keetsin kiirelt kaerahelbeputru rosinate ning banaaniga, pistsime selle kohusetundlikult pintslisse ja jäime veel natukeseks seedima. Ühel hetkel läks aga ootamatult kiireks, rabistades tormasime korterist minema ja viskasime paadunud optimistidena veel jopedki selga, et külm ei hakkaks (hahhahahahaa, kibestunud naer). Jõime tee peal kiire kohvi ning jõudsime veidi pärast kella kaheksat võistluskeskusesse, kus meie üllatuseks järjekordi põhimõtteliselt polnudki. Korraldus oli nii tip-top planeeritud, et igal pool oli tööjõudu pigem varuga ning näiteks tualette oli katedraali taga pargis rivis sõna otseses mõttes nii kaugele kui silm ulatas. Kui üldse oodata ei viitsinud, võis lihtsalt veidi kaugemale jalutada ning sai kohe löögile.

Seetõttu jäi meil omajagu aega surnuks lüüa. Sattusime rääkima muuhulgas ühe leedukaga, kes eelmisel aastal Otepääl Ironmanil osales ja rääkis, et Vilniuse rada pole päris nii hull, kui Pühajärve. 😀 Siiski hoiatas ta, et kiire rada see kindlasti pole ning ringi viimane tõus on päris tappev. Andsime oma asjad hoidu ära ja jäime katedraali trepile melu nautima. Juba kell 8:30 hommikul oli õues isegi lühikeste riietega istudes palav, seega saime aru, et ideaalset jooksuilma siit küll ei tule. Kuna hommikul üllatasid mind tagatipuks päevad ning ibuka võtmisest hoolimata oli tunne nagu pussitaks keegi mind entusiastlikult kõhtu, pidasime plaani hoida tempo rahulikult 6min/km kandis ja vaadata, kuidas läheb. Jaanusel oli see esimene täismaraton ning raske oli ennustada, kuidas keha nii pika maaga hakkama saab.

Energiastrateegia

Kuna geele rajal üldse ei jagatud, pidin neid kaasa võtma paraja virna. Igasugused vööd mind pigem häirivad ja katsetasin siis hoopis sellist taktikat, et võtsin ühe geeli kätte, kaks torkasin spordirinnahoidja vahele ja kaks teipisin kinesioteibiga käsivarte külge. Töötas väga hästi! Kuigi alguses oli natuke veider niimoodi ringi käia. 🙂 Ühe geeli võtsin ka enne starti sisse ja laias laastus oli plaan võtta alguses geele ca 8km tagant ja jätta varu, et hiljem neid tihedamalt võtta. Esimesed kaks geeli olid tavalised, kolmas soolaga, neljas ja viies kofeiiniga. Lootsin punktides ka energiajooki lisaks saada, aga toidupunktide banaanide-apelsinidega ei plaaninud katsetama hakatagi. Lõpuks võtsin geelid umbes 8., 16., 25., 32. ja 37. kilomeetril.

Esimene ring

Sättisime end stardiks 4+h joone taha ja meie ees olevat seltskonda vaadates oli selge, et suur osa neist oma võimeid õigesti küll ei hinnanud. Samas eks optimistlik peab ka olema. 🙂 Rahvamass läks liikvele “Eye of the tiger” saatel ja üldine melu oli väga võimas. Kuna maraton ja poolmaraton startisid koos, oli rahvast väga palju, aga üsna pea saime enda jaoks mõnusa tempo kätte 5:55min/km. Hoidsime sellest teadlikult kinni, kuigi ümberringi jooksis meist meeletult rahvast mööda, mis alateadlikult sammu kiirendama paneb. Kiirelt kadusid meie eest ära ka 4:00 ning 4:15 tempomeistrid. Jooksu algus kulges mööda jõekaldaid, kus päike halastamatult selga küttis.

Pildiotsingu vilnius marathon track tulemus

Kuna rahvast oli nii palju, oli esimestes punktides raskusi vee kätte saamisegagi ning spordijoogist võis vaid unistada. Samas teadsin, et teisel ringil on rahvast juba hõredalt ja väga ei muretsenud. Punktides võtsin rahulikult, kallasin topsi vett suhu, topsi pähe ja edasi. Hoidsin kellal ees distantsi ning kogu vahemaa keskmise tempo näitajaid ning märkasin, et kilomeetrimärgid klappisid kellaga väga hästi. Tempot hoidsime kogu aeg stabiilsena 5:55 peal ja vahepeal pulssi piiludes püsis see nagu naelutatult 159 juures.

Pilt on vist õhtuse 10km jooksu ajal tehtud, kui taevas oli pilves

Teadsin, et poole ringi peal saabub trassi esimene jubedam tõus. Rada kulges esiteks loogeldes läbi pargi, kus oli veel päikese eest mõnus vari ja läks lõpuks tõesti üsna järsust künkast üles, mis nii alguses oli suisa mõnus pingutus. Raja kõige nürim osa oli üks mitmekilomeetrine edasi-tagasi lõik mööda jõeäärset sõiduteed ning aimasin ette, et seal läheb teisel ringil vaimselt raskeks. Õnneks oli taevas tol hetkel pilve tõmmanud, samuti jagus kõikjale entusiastlikke muusikapunkte ja ergutajaid ning ajasime ka Jaanusega pidevalt juttu.

Sealt edasi suundus trass ilusale Gedimino prospektile, mille otsas paistis juba katedraal, aga pöörasime poole peal veel ca 5-kilomeetrisele ringile vanalinna vahele, kus ootas raja suurim tõus ning kardetud munakiviteed. Seal hakkasid häirima ette jäävad inimesed, sest rada polnud kohvikutest ning jalutajatest tegelikult eraldatud. Siiski oli mul meeleolu ülev, suurim tõus sai võetud rahuliku jooksuga ja sealt algav allamäge osa poolmaratoni finiši suunas oli sellist kaasaelamist täis, et midagi nii eufoorilist pole ma oma jooksuvõistluste ajaloos veel kogenudki. Saime kätte ka 4:15 tempogrupi, aga ei lasknud neist oma tempot kuidagi häirida ja hoidsime edasi oma 5:54-5:56 vahemikku, mis pidevalt kellal virvendas.

Märkasin juba vanalinna vahel, et Jaanusel hakkas enesetunne vaikselt raskemaks minema ja kui poolmaratoonarid katedraali juures finišisse jooksid, arvas ta küll, et päris tore oleks juba ära lõpetada. Minul oli ümbritseva melu tõttu just eriline hoog sees, mida pigem targu pidurdada üritasin. Olime varem läbi rääkinud, et jookseme koos, kuni sobib ja läheme vajadusel eraldi tempos edasi. Kuskil esimese ringi lõpus tundus mulle korraks, et kaotasin Jaanuse enda kannult täitsa ära, aga leidsime üksteist veel massis üles. Esimene ring läks kinni ajaga 02:06:23.

Teine ring

Teise ringi alguseks oli päike taas väljas ja küttis jõekallastel veel karmimalt. Õhutemperatuur varjus oli 22 kraadi kandis. Rahvast jäi hoobilt vähemaks, 4:15 tempomeistrid kadusid meil taas pika sammuga eest ära, aga samas muutus lihtsamaks ka punktides joomine ning spordijook oli rahulikult kättesaadav peaaegu igas punktis. Samas hakkas kaduma ibuka leevendav mõju ja pussitamistunne kõhus läks kõvemaks. Lisaks ootasin huviga, kui kaua seni tuimalt tunda andnud jalavigastus veel end nii hästi üleval peab. Väsinud olid ka ergutajad, kes kohati tee ääres suisa külitasid. Tagatipuks märkasin, et seni hästi paika pidanud kilomeetrisildid olid teisel ringil mitmesaja meetriga nihkes, mis mõjus omajagu demotiveerivalt.

25. kilomeetril andsin Jaanusele pool oma (soola)geelist, aga sain aru, et kaua me vist enam koos edasi ei vea. Mõni kilomeeter hiljem ütles ta mulle, et ma temaga enam ei räägiks ning 30. kilomeetrisildi juures patsutas ta mulle õlale, et omas tempos edasi läheksin. Murdus ka seni meiega väga ühte sammu hoidnud meesterahva vaim, kes Jaanusega koos jooksma jäi ning rühkisin päris üksi endiselt 5:55 tempos edasi. Kuskil sealt maalt hakkas ka mul olemine raskemaks minema, kuigi pidasin sinnani vastu põhimõtteliselt naerusui. Üritasin kaasavõetud pleierist muusika käima panna, ent olin usina kastmisega oma kõrvaklapid lõplikult hingusele saatnud ning viskasin need järgmises teeninduspunktis lihtsalt minema.

Eelmisel ringil täitsa lõbusana tundnud pargi tõus oli seekord paras ronimine, aga vallutasin selle siiski jooksusammul massiliste kõndijate seas. Tundsin parajat õudust jõeäärse edasi-tagasi lõigu osas ning selleks hetkeks oli tempo juba vaikselt aeglustuma hakanud. Nägin seal uuesti ka Jaanust, kes tundus õnneks päris rõõmus, mis mullegi taas energiat juurde andis. Olin vaimselt valmis selleks, et viimased 10km jälle kõnnipause vahele pean tegema, aga seda vajadust imekombel ei tekkinud ega tekkinud. Viimased 10km hakkas küll jalavigastus rohkem tunda andma, aga endalegi hämmastuseks läksin siiski hoogsalt edasi ja noppisin massiliselt teisi jooksjaid ära, kes erinevates kurnatuse- ja vigastusastmetes mul ees läksid.

Vanalinna vahele jõudes hakkas jooksutuju küll otsa saama ja ootasin lihtsalt, et jooks läbi saaks. Tempo hoidmine muutus parajaks kangutamiseks ja nägin juba ees numbrit 5:57 (kogu läbitud maa peale). 39. kilomeetril käis rada vihmuti alt läbi, mille peale hakkasid reied sekundiga hõõruma (hea et niigi hilja). Raja viimase jubeda tõusu 40. kilomeetril vallutasin põhimõtteliselt üksinduses ja päris tipus tulid sisse esimesed (teeninduspunktivälised) kõnnisammud. Tempo näitas juba 5:59, aga 6:00 peale sellel enam tõusta ei lasknud. Kella ja kilomeetriposte vaadates sain aru, et rada on oodatust märgatavalt pikem, aga kraapisin viimaseks kaheks kilomeetriks oma jõuvarud kokku, sest õhus püsis veel lootus ka ametliku ajaga alla 4:15 jõuda. Mingilt maalt sain siiski aru, et jõudu võtta pole enam kuskilt ning lõpuks oli mul sellest ka ükskõik. Finiš läks lukku netoajaga 4:15:45, mis on kõigest hoolimata eelmise rekordi tubli parandus.

Sain medali kaela, läksin otsejoones pakihoiust kotti välja võtma ning jäin üsna murelikult katedraali trepile Jaanust järgi ootama. Ta jõudis kohale 4:30 grupiga napilt enne ametlikku 4:30 aega (netoaeg 4:28) ning oli sunnitud möönma, et maraton on ikka üks palju kavalam koletis, kui ta oleks arvanud. Eks ta ole. Vähemalt jäime mõlemad terveks ning ellu.

Tagantjärele statistika

  • Lõplikuks tulemuseks 4:15:45, distants 42,85km, tempo 5:58min/km, pulss 162. Tõusumeetreid Polari järgi 480.
  • Paaegu kõigil osalejatel näitas maratoni ning poolmaratoni distants ringi kohta mitusada meetrit üle, seega arvestuslik 42,2km aeg seal sees oli 4:11:49. Näiteks Võidupüha maratonil pole ma nurkade sirgeks jooksmiseks eraldi vaeva näinud ning distants klapib pingutamata. Vilniuses hoolitsesin selle eest spetsiaalselt, aga kuskil ringi lõpus tekkis märkamatult pikk jupp vahele (kivi rajameistri kapsaaeda).
  • Üle stardijoone läks enne meid ca 500 maratoonarit. 5km punktis olin 599. kohal, ehk meist oli mööda uhanud veel ca 100 inimest. Juba 10km punktiks olime neist tagasi “korjanud” umbes 60 ja finišeerisin 377. kohal, ehk noppisin ühtlases tempos 5. kilomeetri punktist alates ära 222 maratoonarit. See näitab, kui kiiresti ennast vale tempoga võib kinni joosta ning kui suur osa 4 tunni stardigrupist end üle hindas.
  • Nagu öeldud, lõplik koht 377. Naiste seast 49. ning oma vanusegrupis 13.
  • Esimese ringi aeg oli 02:06:23, teine ring 02:09:22 – vahet 3 minutit.
  • Aeglaseim kilomeeter 40. ajaga 6:50 (tõus + joogipunkt). Kiireim 20. ajaga 5:32 (allamäge). 42. ja 43. kilomeetri tempo oli veel 5:56 ja 5:49, seega päris ära ma ei kustunudki.

Settinud emotsioonid

  • Kokkuvõttes olen tulemusega asjaolusid arvestades väga rahul! Kuna võitlesin suvi otsa vigastusega ning igasugune maratonitrenn jäi enam kui puudulikuks, on esimesest maratonist raskemat profiili arvestades tegemist ikka korraliku ajaparandusega. Pigem kartsin enne, kas sama aegagi välja suudan joosta, sest juunis jooksin vaid 40km, juulis 60 ja augustis pigistas jookusmatkadega välja 100km. Viimse lõpuni oli täisdistantsil osalemine sügava kahtluse all.
  • Mind hämmastas, kui stabiilset tempot ma seekord hoida suutsin, samuti püsis enesetunne esimese korraga võrreldes lõpuni hea. See näitab, et leidsin enda jaoks õige tempo ning söögi- ja joogitaktika. 30km jooksumatkal saadud haamrist oli enesetunne mägede kaugusel.
  • Kahe ringiga maraton tundus vaimselt selles mõttes lihtsam, et teadsid täpselt, mis tingimused teisel ringil ees ootavad.
  • Tempomeistrite osas mu skepsis pigem kasvas, arvestades kuidas nad meil alguses täiga eest ära uhasid, siis nad kätte saime ning nad seejärel taas eest ära uhasid. Selline jõnksutamine tundub hea viis ennast tarbetult ära väsitada.
  • Selle maratoni peale tekib vaid suurem huvi välja uurida, milleks ma siis võimeline olen, kui järgmine aasta (vigastamata) trenni saaks teha ning leida mõni lauge profiili ja parema ilmaga võistlus.

Sellega seoses on teretulnud igasugused kodu- ja välismaiste jooksude soovitused, mis toimuvad jahedamal ajal. Samas võiks seal melu ka olla, sest Tartus võin ma niisama ka üksi põldude vahel joosta nühkida (ei pea selleks 40 euri maksma 😀 ).

2 kommentaari “Vilniuse maraton 2017

  1. Igati tore lugemine! Sattusin sinu blogi lugema täiesti juhuslikult ja nägin, et ootad ka põnevate jooksude soovitusi. Kindlasti julgen soovitada Stockholmi ja Pariisi jookse. Eriti just viimast. Ilus linn ja meeletult hea kaasaelamine. Kerget jalga!

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! Oli endalgi päris põnev lugeda tükk aega hiljem. 😀 Kusjuures nende päris suurte pealinnade maratonide osas on tekkinud väike terrori-paranoia. Tänavu on esialgu plaanis Riia ning siis vaatan edasi.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s