Must-valge mõtlemine spordis, ehk pikk rändipostistus

Sport on praegu täiega moes. Jooksuvõistluste osalejanumbrid löövad uusi rekordeid, Instagram on täis fitnesspiffe ja valgubatoone ja kompressioonisääriseid ja motivatsioonitsitaate ja peegliselfisid ja… no teate isegi. Ühtepidi on see väga äge. Kui ma veel pubekas olin, oli naiste puhul moes lihtsalt kondine keha ning nüüdne strong-is-the-new-sexy mõtteviis tundub päris tubli samm tervema mõtteviisi suunas. Samas iga hea asjaga annab üle pingutada ning kohati on trenn nagu usuhullus, kust ei puudu äärmuslased ning nende ustavad jüngrid.

See on ilmselt sama äärmuslus, mis suurt osa inimestest igasugusest trennitegemisest eemale peletab või vähemalt kiiresti loobuma paneb. Kui inimene meeldiva enesetundega liigutamisest midagi ei tea ja lähtubki mingist “talupojamõistusest” ning “motivatsioonitsitaatidest”, on trenn tema jaoks ilmselt nii piinarikas kogemus, et ta kiiresti diivanile teleka ette tagasi kerib. Päris õõvastav on näha ergutuslauseid nagu “Kui sa ei oksenda, minesta või sure, pinguta edasi” (Unless you puke, faint or die – keep going). Ah? Misasja?

Ja siis inimene lähebki näiteks 20 kilo ülekaalus olles esimese asjana jooksma, sest see teeb ju saledaks, pingutab kuni veresegune oksemaitse suus ning näeb selle peale tsitaati: “See ei lähe kunagi kergemaks, sa ise lähed paremaks” (It doesn’t get easier, you just get better). Ma ei tea, kas seda saasta kultiveerivad inimesed, kes ei oskagi mõnuga trenni teha või keegi, kes tahab oma kangelastegusid selle võrra upitada, aga päris ausalt võin öelda, et see läheb nii kergemaks kui sa ise paremaks.

 

Iga trenn ei tohigi olla superintensiivne ja rõhutama peaks hoopis seda, kui hea on jõuda teha endale sobivat trenni (ükskõik mis liigutamisviis see on), trennijärgsest endorfiinilaksust rääkimata. Kindlasti ei tohiks kogu trennitegemine olla mingi kangelaslik enesepiinamine, mille ainus saladus on raudne tahtejõud. Võin julgelt öelda, et mul raudne tahtejõud puudub ja palju toredam on teha meeldivaid asju. Muidugi ka mina pingutan ja vahepeal on lausa väga raske, aga üldiselt võiks ära unustada selle mõtteviisi, et elu peabki olema üks õudne kannatus ning tee-tööd-ja-näe-vaeva-ja-must-lagi-on-meie-toal tüüpi masohhism, mis eestlastes kuidagi eriti tugevalt juurdunud tundub olevat. Naudi protsessi ja see ei tee sinust sugugi vähemtõsiseltvõetavat või oma potentsiaali rakendavat ilmakodanikku.

Kõrvalepõikena mainin ära, et seda mõnu pärast liikumist võiks hoopis rohkem juurutada lapsepõlvest saadik. Ma väga tahaks loota, et minuaegsed (sest ma olen oma koolisüsteemi kogemuse mõttes vana nagu tolm) klassikalised kehaliseõpetajad, kes Marati dressis, vile kaelas ja mõõdulint käes tulid tunde “hindeid ära tegema”, hakkavad loomulikku väljasuremisteed minema. Samas ristusid mu teed mõni aeg tagasi moodsaima liikumisõpetuse teemalise üllitisega, mis kõlas kahtlaselt nagu vana hunt uues lambanahas.

 

Kui inimene selle kõige kiuste siiski on jõudnud näiteks jooksmise või jõutrenni juurde, on järgmine loogiline samm muidugi… maraton või fitnessvõistlus, sest miks muidu sa seda trenni siis üldse teha nühid noh. Ja kui maraton on tehtud, võib alati ette võtta Ironmani või ultrajooksu. Sest kui sa piirdud lühemate distantsidega, pead sa endalt lõputult küsima, et “olen ma ikka päris jooksja?” Sellele on surematu vastuse andnud juba üks äärmuslikest spordiradikaalidest, Priit Pullerits:

Öelda, et näiteks maratoniaeg neli tundi tähendab jooksmist, on jooksmise kui tegevuse narrimine.

Palun väga – vähesed meist tegelevad üldse jooksmisega. Võime selle mure kappi ära panna ning eluga edasi minna.

*sarkasmi lõpp*

Jälle – ma ise rühin ka teise maratoni suunas, aga see on lihtsalt üks enese proovilepaneku viise ning võimalus oma liigutamisse mingit sihipärasust luua. Jooksmisega algust tehes ma poleks täismaratonile isegi mõelda julgenud ja esimese maratoni lõpus ei vallanud mind mingid hingeraputavad emotsioonid või elu mõtte selginemine. Olin rahul, et selle tehtud sain, rõõmus, et ellu jäin, aga see sündmus ei defineerinud mind või minu suhet jooksmise kui sellisega. Ja keegi pole sugugi vähem jooksja, kui ta maratoniteed üldse kunagi ette ei võtagi.

Selline kõik-või-mitte-midagi mentaliteet muudab trenni terroriks nii enda kui ümbritsevate suhtes. Jälle üks motiveerimise viise on küsida, et “mis on sinu vabandus?” A’la “Mul on kolm last, oma ettevõte ja verevähk, aga sellest hoolimata on mul 6-pack. Mis on sinu vabandus?” Eem… näiteks see, et 6-pakk pole mulle piisavalt oluline, et selle nimel muid elumõnusid ohverdada. Minu jaoks on palju lahedam keskenduda sellele, mis mu keha teha suudab ja kuidas ma ennast liigutades tunnen. Ja ka ülivormis ning instagrammable välimuse poole püüdlemine on täiesti okei, aga tasub endale teadvustada, et see hõlmab endas väga selgeid ohverdusi, mis piisava järjepidevusega (loodetavasti) tipnevad ideaalse välise vormiga (ja loodetavasti mitte söömishäire või tervisehädadega). Päris hea kokkuvõte vajalikest ohverdustest SIIN.

Trenni taandamine välimuse saavutamise vahendile, mida kõrgema eesmärgi nimel siis hambad ristis vihtuda, on juba eos vigane. Mõnedel allikatel hakati kehakaalu kontekstis sporditegemisest rääkima peamiselt selleks, et USA toiduainetööstuselt tuld ära tõmmata – hea on näpuga näidata tüsenevate inimeste endi poole, kes end lihtsalt söödava kräpiga proportsionaalselt palju ei liiguta. Jah, trennitegemisel on tuntav efekt siis, kui inimene aktiivsuse nullist mõõdukaks tõstab, aga rohkema liikumisega muutub ka inimmasin efektiivsemaks ning kulutab vähem. Mõõdukas liigutamine teeb tuju heaks, vähendab seda aega, mida diivanil igavusest näksides maha külitada ja vähendab üleüldse vajadust tujutõstva söögipoolise järele. Trenni võtmine kaloripõletusvahendina aga ahvatleb omakorda seda kogu aeg ninast veri väljas tegema, sest siis põleb ju rohkem kaloreid. Igas mõttes on see naudinguvaba tsoon.

Tagatipuks on suuremate treeningmahtude juures jube lihtne ennast hoopis paksuks joosta, sest kulutatud energiavarude taastamisel tuleb olla päris teadlik (marathon weight gain on täitsa omaette mõiste). Mul endal on pärast päris pikki otsi (2+h) veel paar päeva kõht pidevalt tühi, mille peale on väga lihtne vajuda ülepea magusasahtlisse ja sinna jäädagi. Ja unustage ära see uskumus, et kui piisavalt trenni teha, võib kõike mõõdutundetult süüa. Kui tahta mõnuga ja hästi joosta, tuleb madal kaal ainult kasuks, aga ei teki iseenesest. See ei takista muidugi võhikuid eeldamast, et teatud treeningmahuga käib kaasas teatud välimus.

Vähe sellest, et see eeldus on vale, takistab see paljusid inimesi ka oma saavutuste üle täielikku rõõmu tundmast, sest kus on siis 6-pack? Hoolimata läbitud võistlustest või ületatud katsumustest pole neil ette näidata liikumise peaeesmärki, mis eelduste kohaselt on ometi väline trimmis keha. Eelmine aasta võtsin tervislikel põhjustel enda kohta omajagu kaalus juurde ning nentisin oma kõhurulle vaadates, et “näe, praegu olen ma paks”. Justnimelt “praegu”, sest ma olin täitsa kindel, et kõik loksub paika tagasi ja nii ongi praeguseks läinud. Lisakaalu kiuste jooksin ära ka oma esimese maratoni ning olin tavapäraselt aktiivne edasi, kuigi enesetunne oli harjumatult töntsim küll. Hoolimata kogu sellest tervemõistuslikult võtmisest tabas ka mind veider valehäbi, et mis mõttes ma teen nii palju trenni, aga ei näe sellele vastav välja. Ja ma ütlen, et see on hobusekaka, sest enese liigutamise põhieesmärk on ja peabki olema kuskil mujal.

Inimene on loodud liikuma ja kui seda hästi teha, muutub see füüsiliseks vajaduseks. Ma ei räägi siin süümepiinadest, et “oi, ma pole nii ammu trennis käinud”, vaid hea enesetunde alustalast. Mulle tundub, et enamik inimesi ei tea, kui hästi nad peaks ennast tegelikult tundma, kui liigutamine, söömine ja magamine on kõik piisav ning tasakaalus. Seda mõtteselgust, tugevust ja energiat peab kogema ning minu jaoks on see parim eesmärk liigutamisel üldse. See ongi liikumisrõõm – tunne, et sa oled igas mõttes tugev, terve ja suutlik nii ihult kui vaimult.

Kokkuvõttes ma tahakski rohkem näha enda ümber liikumisrõõmu ja vähem äärmustesse laskumist. Enese liigutamine ei pea olema järjekordne ebameeldiv tunnike sinu päevas, mis tuleb lihtsalt silmist verd välja pingutades ära teha – kuskil on kindlasti mõni tegevus, mis on just sinule sobiv. Kui jooksmas käia, ei pea tingimata hakkama pürgima 3-tunnise maratoni suunas või üleüldse võistlemas käima. Sportimisest ei pea saama sinu identiteedi kese, elumuutev sündmus või vaba aja röövel. Kui see nii läheb, on ka tore, aga ennekõike võiks see olla üleüldise vaimse ja füüsilise heaolu osa, mis annab elu elamiseks energiat juurde.

Advertisements

2 thoughts on “Must-valge mõtlemine spordis, ehk pikk rändipostistus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s