Esmaspäeval ja teisipäeval puhkasin targu pühapäevasest surmajooksust, kuigi enesetunne oli esmaspäeval nii petlikult reibas, et ma üldse ei imesta, kuidas ma viimane kord oma jala vigaseks jooksin. Kui ikka teise päeva tunne on selline, et nüüd ainult keksiks ja hüppaks ning lihasvalust või väsimusest pole jälgegi, on jube lihtne minna “natuke” peale jooksma. Üritasin oma petlikult väsimatu enesetundega keha osas teadlikum olla, sest muidu on tulemuseks jälle see, et miski valus pole, kuni mingi sügavam süsteemne viga otsustab sisse visata. Samuti rullisin mõnuga – valukohtade otsimine on omaette hasardiks muutunud.
Kolmapäeval veetsin terve ennelõuna autos ning kohtumisel ja lõunal Tartusse tagasi jõudes oli liikumisvaegus päris suur. Tavalisel päeval jalutan juba hommikul tööle üle poole tunni ja kui see vahele jääb, on enesetunne päris uimane. Seetõttu läksin prooviks pooleks tunniks sörkima ja enesetunne oli ikka üllatavalt mõnus. Hoidsin pulsi 2. tsoonis ja kokku tuli 4,16km ajaga 31:07, tempo 7:28 ning pulss 129.
Samal õhtul käisime veel rattaringil suve moodi sooja õhtut nautimas, mis möödus küll omajagu kirudes, et nii raske on ja üldse pole hoogu sees. Kokku 21,7km, 56:05min, keskmine kiirus 23,2km/h ning pulss 131.
Neljapäeval üritasin body&mind trennides järjepidevust säilitada ja vedasin end viitsimatuse kiuste taas Poweryogasse. Sellest hakkab mu uus täielik lemmik saama, sest kõik see hingamine, venitamine ning samas pingutamine on nii nii mõnus. Ilmselt oli minu esimene negatiivne kokkupuude seotud sellega, et “kooliaasta” jooksul tekib sinna püsiseltskond, kes koos edasi arenevad. Näiteks pidime sügisest peapeal seise õppima hakkama, seega loodetavasti suudan seal reel nüüd ka püsida.
Reedel jooksin vist aprillist saadik esimest korda intervalle. Küll ainult kolm tükki, aga olin väga elevil ja tunne oli palavale ilmale vaatamata rõõmus. Pärast ei saanud küll pulssi alla, nii et alla 130se pulsiga ette nähtud lõdvestuse osa kõndisin ja ikka oli pulss 130. 😀 Kokku tegin 15min soojendust, 3 ringi intervalle (3min 4.-5. pulsitsoon + 2min 3. tsoon) ja lõppu 5min lõdvestust. Kiire jooksu ajal oli tempo umbes 5:15min/km, mis oli üle pika aja ikka tõeline mõnu. Kokku tuli 35min trenni, 5,3km, tempo 6:35min/km ning pulss 151.
Laupäeval sõitsin Saaremaale, kus lisaks hoogsale ringimatkamisele ning basseinitiirudele käisin ka suure tuulega tiiru jooksmas – 35min, 5km, 7:01min/km ning pulss 137. Jalg hakkas teise päeva koormuse peale tunda andma ning läksin seepeale kiiresti rullimise, sauna ning massaažijugadega pattu kahetsema. Pühapäeva tegin targu puhkepäeva, kui hommikune basseiniring ja rahulik matkamine välja arvata.
Nädala võiduks võib vist neid intervalle pidada ja vaatasin juba rõõmuga, et järgmine nädal võiks tempojooksu teha. Kevadel tegin tempojookse vahepeal päris vastumeelselt, sest pidin ikka väga kõvasti pingutama, et pulss ettenähtud kõrgustesse saada. Nüüd ajab väljavaade vahepeal kiiresti joosta ikka päris elevile ja pulssi on ilmselt vahepealse treenimatuse ning soojade ilmadega hoopis kergem üle läve ka lükata. 😀 (On alles mured.) Järgmise nädala lõpus üritaks veel ühe pikemapoolse jooksu teha ja siis ongi juba aeg koormust pigem alla tõmbama hakata, sest parim ettevalmistus, mis ma Vilniuseks enam teha saan, on jalg võimalikult terveks ravida.
Veel üks spordiblogi 