Esmaspäeval oleks pidanud eelmise tiheda trenninädala peale ilmselt täielikult puhkama, ent töölt tulles tekkis idee Notsuga natuke jooksu harjutada ning mõtlesin, et seda ei saa päris spordiks pidada. Kuna corgide luustik ja liigesed arenevad 2-aastaseni ja Notsu pole veel aastanegi, võib temaga esialgu jooksu harjutada lühikeste juppidena ning kõnniga vaheldumisi.
Ilmselt võis seda pidada kõige fartlekimaks fartlekiks, sest alustasime vaikse sörgiga, siis oli daamil pissihäda. Läks paar sammu mööda ning daamil tekkis ka teine häda. Järgnes paarsada meetrit kõndi prügikastini, sest ma poleks julgenud nii plahvatusohtliku kilekotiga sammugi joosta ning taas kerge sörk kõnniteeta sõidutee servas, mina samal ajal Notsut pidevalt autotee pealt murule tõmmates. Vahepeal läks tempo päris heaks ja tegin rõõmuga terve tänavavahe jooksu tempos umbes 5:15. Järgnes lillenuusutamispaus (nii daamilik). Seejärel lillemärgistamispaus (mitte nii daamilik). Sekka paar tutvumist aia taga haukuvate koertega, veel mõni lillenuusutamispaus, veel mõni meeliülendav kiirendus ning jõudsimegi koju, kus väike sportlane hambad laiali esiku jahedale põrandale lamama jäi. Kokku 2,27km, 18:32min, kesmine tempo 8:10, pulss 111 ning Running Index vapustavad 63 (hahaha).
Teisipäeva hommikul ärkasin ootamatult niru enesetundega, pea kiskus valutama, kurk oli kahtlane ning tundus, nagu hakkaks nohu külge tulema. Kuna Jaanus oli sarnase tõvega terve nädalavahetuse rivist väljas, samuti käisin eelneval õhtul külma trotsides ujumas, kandsin ennast juba mõttes ülejäänud nädalaks maha. Siiski võtsin igaks juhuks trenniasjad kaasa, et plaanitud Bodypump kasvõi kergemalt kaasa ära teha. Olen enda puhul täheldanud, et külmetuse algfaasis tehtud intensiivne trenn võib enesetunde pöörata 50/50 kas heaks tagasi või kiirelt halvaks. Pikalt enesetunnet vaagides vedasin end siiski tyski kohale.
Välja kukkus täiesti vastuoluline trenn, sest ühtepidi oli tunda, et mingi haigusepoeg on tõesti sees, higi voolas ojadena ning keskmine pulss oli tavapärasest vähemalt 15 lööki üleval pool. Samas oli pingutamiseks meeletu power sees ning kevadest saadik oli esimest korda täiesti vaba ja tugev tunne kõike kaasa teha, ilma et oleksin jala pärast muret tundnud. Kätekõverdused tegin taas sirgetel jalgadel, kuigi lõpuks läks nii raskeks, et päris viimase korduse ajal kukkusin iseenesest põlvedele. Jalalugudes sain täie hooga pingutada ning ka seljaloos oli ülessurumisi superhea teha, kui ei pidanud end kükkidel tagasi hoidma. Lõpetuseks olin täiesti joviaalses meeleolus, lõpuks hakkas tunduma, et mu invaliidipäevadele võib ka lõpp tulla ning lausa kepsutasin halli jalgu rullima.
Kolmapäeval nohu jätkus, mis tegi olemise küll raskeks, ent õnneks ei tulnud ülejäänud komplekti sümptomeid kaasa. Õhtul tuli isu natuke jooksma minna, aga mingit lusti sellest küll ei saanud, sest väljas oli väga palav, pulss oli nohu ja kuumaga suht üleval ning pöörasin üsna kähku koju tagasi. Kokku tuli 5,68km fartleki moodi jooksu (segamini kiirendused, kõnd jne) ajaga 39:04, tempo 6:52, pulss 141.
Neljapäeval tegin eelmisele nädalale sarnaselt body&mind päeva ning käisin pilateses. Vahepeal jäi mul seda tüüpi tundides käimine täiesti soiku, aga pean selle jälle käsile võtma, sest enesetunne on pärast lihtsalt nii hea. Jooga ja pilates panevad keha hoopis muud moodi proovile, kõike saab teha rahulikult omas tempos, pea hingad tunniga täiesti tühjaks ning pidevas allavaatavas koeras venitad põhjalikult jalgu ka. Mida sa hing veel ihkad.
Reedel käisin taas bodypumbis – nädala jooksul suisa kolm rühmatrenni, see on vist mingi kõigi aegade suvise aja rekord. 😀 Tegime taas 92. kava, ent seekord tagurpidi, ehk soojendusele järgnes õlalugu, väljaasted jne. Minu puhul töötab selline vaheldus hullult hästi, sest jõuan tavaliselt tunni lõpus olevaid lugusid teha tavalisest intensiivsemalt ja samas pingutan ka suurte lihasgruppide lood (jalad, selg, rind) veel tavapärase raskusega ära teha. Samuti said kätekõverdused taas sirgetel jalgadel tehtud. Kõigi kätelugude järel oli kükiloo ajal päris naljakas vaadata, kuidas igaüks saalis omal moel käsi üritas säästa, sest jalgade pingutusele ei jõudnud käte valu kõrval isegi tähelepanu pöörata. Hea lifehack maratoniks ilmselt – löö enne õlavarreluu vms katki ja siis ei tule valusad jalad isegi meelde. 🙂 Trenni keskmine pulss oli tagasi tavapärases kohas, ehk nähtavasti oli nohupisik lõplikult alistatud.
Laupäeval sõitsime kohe hommikul suure kuumaga Pühajärvele SUPiga sõitma ja eelnevate trennide peale oli see õlgadele-jalgadele päris koormav. Samuti oli järvel omajagu tuult, mis tasakaalu hoidmise ja manööverdamise väljakutsuvamaks tegid. Võtsime esiteks hooga suuna kõige kaugemal asuva saare suunas, ent Sõsarsaarte varjust välja tulles lõi laine juba nii kõvasti, et ühel hetkel oli mu laud kõrgel laine kohal, tõmbasin aeruga õhku, kaotasin hoobilt tasakaalu ning hetke pärast olin juba karmauhti vees. Ronisin lauale tagasi, ent tuul keeras lauda muudkui lainega paralleelselt, mõnusast sõidust ei tulnud enam midagi välja ja taganesime targu Pühajärve ranna poolsesse otsa tagasi. Keskmine pulss tuli lainetes heideldes lausa 110 kanti ning intensiivsematel hetkedel 130 juurde, seega päris arvestatav trennilaadne toode.
Pühapäeval tahtsime Jaanusega teha 3-tunnise jooksumatka, et viimasel hetkel (4 nädalat jooksuni) mingigi ettevalmistus Vilniuseks olemas oleks. Eeldused olid muidugi head – mul pole juba paar nädalat olnud ühtegi täiesti liikumisvaba päeva, õhk oli niiskusest paks, tuul kõva, enesetunne palavuses poolmagamata ööst suht närune ning sada vingu-hala veel. Mõtlesime siiski pihta hakata ja vaadata, kuidas läheb. Valu tekkimisel oleks kindlasti katki jätnud ja kõnniosa pidi jalale kergendust andma.
Jätsime auto Ringtee Statoili juurde, jõime traditsiooniliselt kohvi ja hakkasime Ülenurme vahele sörkima. Jooksu-kõnni vahekorraks sai pärast paari intervalli hoopis 3:30 kõnd/6:30 jooks ja esimene kümme kilomeetrit läks lausa lennates ajaga ca 1:10. Siis jõime auto juures ning hakkasime Ihaste silla suunas jooksma, kuhu tahtsime joosta 40min ühes suunas ja 40min tagasi. Veidi enne 40 minuti täitumist mõtlesime, et ah, jookseme siis juba ringi ümber Anne kanali. VIGA! Sealt algas kapitaalne allakäik, sest energia sai otsa umbes täpselt teise tunni möödudes kanali juures, aga tagasi oli joosta veel ligi tund. Tagatipuks oli vaja pressida end tugevas vastutuules üle Ihaste silla tõusu ning Ringtee tänavat pidi üles. Energiavarud olid selleks hetkeks täiesti otsas, higi voolas, suu tolmas ning keel oli liivapaberina suulaes kinni. Kuskil poole tõusu peal tabas mind ka kapitaalne haamer ja endast hakkas nii hale, et pisarad kurgus.
Auto juures täitus 25,4km ja umbes 2:55h, seega 3-tunnine jooks oli põhimõtteliselt tehtud. Samas oli meil kiusatus nüüd 30 kilomeetrit siiski täis joosta ja tegime pärast meeleheitlikku joomist veel väikse tiiru Ülenurme suunas. VIGA! See nali lõppes sellega, et istusin 28km peal kuskil põlluküla vahel asfaldi peal ja mõtlesin päris tõsiselt elu üle järele. Janu oli vahepealsest joogipausist hoolimata piinav, palavuses kimbutasid külmavärinad ning viimased kilomeetrid autoni tagasi tundusid täiesti ületamatud. Ja siiski pärast põhjalikku enesehaletsust me jalg jala ette pannes need lõpuni tegime (muidu poleks koju saanud ju). Autos kummutasin omale sisse pool pudelit coca-colat ja lõpuks läks meeleolu juba päris heaks.
Ehkki see oli ilmselt mu elu raskeim jooks (ja mille nimel?), oli see Vilniuseks päris hea ettevalmistus – sai harjutada a) palavat, b) tuult, c) niiskust, d) päris arvestatavat distantsi, e) tõuse, f) täielike aurude peal pingutamist, g) vaimutugevust. Ja kõige tipuks ei teinud mu haige jalg kõik need 30 kilomeetrit mitte mingit häda! Müstika! Muidugi kohe jooksu järel ei tulnud see pool enam pähe, kui selle eest valutas kõik muu. 😀 Kokkuvõttes 30km, aeg 3:29:18, keskmine tempo 6:59 ning pulss jubedad 150. Selle peale tuleb küll põhjalik puhkus teha.
Nädal oli liikumise mõttes mõnusalt mitmekesine, täpselt nagu mulle meeldib. Jõudsin jooksma, optimaalselt bodypumpi, juurde erinevad süvalihaste ja tasakaalutrennid (SUP+pilates) ning mitu korda ka ujuma. Mõnes mõttes on see sunnitud jooksupaast isegi õnnistus, sest ennekõike meeldib mulle ju (värskes õhus) liigutada ja kindlasti on kehalegi parem teha erinevaid asju ning saada igasugust koormust. Kui kevadel korralikult jooksukava järgisin, oli jooksu nii palju, et kõigi muude toredate asjade juurdetegemine oleks juba liiast olnud ning tõmbasin teisi trenne tagasi. Samas tekib niimoodi oht, et põhieesmärgid saavad mingile hasardijumalale ohverdatud – põhieesmärkide all pean siis silmas sedasama liikumisrõõmu ja head enesetunnet. Ma muidugi ei väida, et ma jooksukava enam järgmima ei hakka, sest kui jalg korda saab, toimetan ilmselt kava järgi ikkagi edasi. Lihtsalt oluline on meeles pidada, et kui tahtmine on ikka näiteks joogasse või ujuma minna, siis igal juhul võiks seda teha.
Veel üks spordiblogi 
Üks kommentaar “Trenninädal 7.-13. august 2017”