“10 000 Haigekassa raha magama pandud ja veel pole isegi lõuna”

Mõtlesin ajaloo huvides kirjeldada ühe invaliidi trenni- ja ravinädalat. Äkki on kunagi hea sellele tagasi vaadata ja rõõmustada, et see möödas on. Liigutamise (aga ka arstilkäikude) mõttes tuli üle aegade tihe programm kokku – päris nii ma siin iga nädalat veetnud õnneks pole.

06102019

Esmaspäeval puhkasin ja käisin Vspa’s lihaseid lõdvestamas. Koledate ilmadega on seal kohe hoopis toredam kuskil saunas vedeleda ja õue vaadata. Udusel-sombusel päeval õues mullivannis istudes tundsin ennast aga nagu mõni soojaveeallikas ligunev Jaapani makaak.

Teisipäeval käisin tiiru jõusaalis ning õhtul oli kauoodatud deit sõbrannadega. Esiteks proovisime Fii restorani uut sügismenüüd ning seejärel võtsime taas viimast Apollo 2-euristest teisipäevadest ning vaatasime Downton Abbey filmi ära. Nii söök kui film olid pigem keskpärased, seltskond ootuspäraselt hea.

Kolmapäeval käisin hommikul Maarjamõisas, siis kurgukliinikus saatekirja järel (jah, pabersaatekirja järel) ning seejärel kiire põike ujulasse. Eelmisel nädalal kirjutasin Aurasse haisuste riietusruumide pärast lausa murekirja ning seekord lõi kappide vahele astudes küll vaid värske lillelõhn vastu. 😀 Ujusin nii palju krooli, kui kurk lubas ning oli päris mõnus.

Õhtul käisime Elektriteatris õigusemõistmise nädala raames Ruth Ginsbergist rääkivat dokki vaatamas. Oli täielik filmielamus (Jaanuse kinnitusel isegi mittejuristile). Oli põnevat ajalugu, romantilist armastuslugu ning lihtsalt nauditavat filmikeelt.

Neljapäeval alustasin päeva taas Maarjamõisas. Õhtul läksin oma 5+2,5 süsteemis sörkima ning pigistasin üle pika aja lausa tunnise tiiru välja. Selline pimenev tuuline sombune sügisõhtu oli – omamoodi ilus ja romantiline. Kuulasin kaks Guardiani podcasti ära ning kokku läbisin 7,78 km tempos 7:42 min/km, pulss 138, jooksuindeks 46.

Reedel oli rahvusvaheline kaneelirullipäev ja Viljandi Rohelise Maja Pood ja Kohvik panin nii hõrgutava rullipildi üles, et ma kaalusin, kas oma 2-tunnine vaba auk päevakavas täita Viljandisse ja tagasi kimamisega. Selle asemel kimasin jõusaali, tegin kiire intensiivse trenni ära ning jõudsin kodus veel kaneeli-toorjuustu-rosinakeeksi kokku klopsida. Õnneks järgmine nädalavahetus läheme Viljandisse, eks siis sukeldun ülepea nende saialetti ka.

Maarjamõisas orienteerusin esimest korda radioloogiaosakonda, kus mulle tehti kaela ultraheli. Lõpuks oli mul vist kõrvas ka seda ultrahelimöginat, aga kõik oli imeliselt korras. Iseenesest hea teada. Üldse olen selliseks profi-patsiendiks muutunud, et pakin targu lugeri kotti (alati peab lõpuks ootama) ning suudan TÜKi majalabürindis isegi orienteeruda (ehkki nad võiks sinna mingi kasutajakogemuse konsultandi tellida, sest viitade süsteem on seal kohati ikka ulmeliselt loominguline).

Laupäeval kimasin hommikul taas Maarjamõisa, lipsasin napilt enne linnamaratoni starti veel südalinnast läbi ning läksin lausa kahte MRTd tegema. Olin kuulnud küll, et see protseduur võib suhteliselt õudne ning vastik olla, aga arvasin enesekindlalt, et mul küll kitsaste ruumidega mingit probleemi pole ja vajusin atsakalt kohale, oksad laiali, et teeme selle asja nüüd ära.

Kohe, kui mind torusse saadeti, sain põhimõtteliselt klaustrofoobiahoo. 😀 Ise olin selle üle vist kõige üllatunum. Littisin pihku antud paanikanuppu klõbistada ning mind sõidutati sama targalt tagurpidi välja tagasi. Nimelt skänniti esiteks minu õla-kaelapiirkonda, mille jaoks maeti mind terve virna raamide ning mattide alla ja pandi lõpetuseks üks matt peaaegu näoni välja. Selle hunniku all oli mul juba iseenesest suht maetud ning hingamisraskustes tunne, aga lõpuks kitsas torus nägu vastu lage olla, nii keskel, et üles ega alla kuidagi välja ei näinud… Brr. Tehnik veel küsis, kas ma muidu liftiga suudan sõita. Ee, jah, pole nagu probleemi täheldanud.

Õnneks pandi teisel katsel raadio ka mängima, mina algusest peale silmad kinni ning lihtsalt elasin selle asja kuidagi üle. Teiseks uuriti pead ning selle jaoks võeti rinnalt kogu see kuhil õnneks maha. Oli kohe kõvasti parem tunne, aga ootamatult vastik protseduur oli see igatahes.

Esiteks tegi masin kõrvaklappidest hoolimata sellist kolinat nagu oleks mingi veneaegse kombaini mootorisse pugenud. Teiseks oli magnetkiirus nii tugev, et kohati ujusin seal mingis kaaluta olekus kui merehaige ning mingil hetkel sain küll mõistusega aru, et häirenupp on mu vasakus käes, ent tunne oli selline, nagu see vasak käsi oleks mu paremal pool. Täiesti sürr.

Kusjuures üks MRT maksab umbes 5000 eurot. Ehk enne lõunat olin mina juba kulutanud 10 000 euri raviraha ning skoorinud pehmeltöelda paraja trauma.

Pärast uuringut jäi mul parajalt aega, et käia end kohvikus natuke kogumas ning läksime juba Jaanusega (pool)maratoonaritele kaasa elama. Esiteks varitsesime sportlasi Kaarsilla trepi juures, seejärel Lossi mäel – ikka need vastikuimad kohad. Natuke kurb ja kade oli võistlejaid vaadata, aga tore kaasagi elada. Kuna ma hõikuda väga ei saanud, plaksutasin nii kõvasti, et eelmise päeva jõusaalist koormatud õlad jäid päris haigeks.

Pärast olin võistlusmelust ja superheast jooksuilmast nii inspireeritud, et läksin tegin ka ühe 5+2,5 tiiru Lähte suunas. Ei tea, kas asi oli tõesti imelises ilmas või hakkab midagi ikka vaikselt paremaks minema, aga sörgiosa lõpus ma isegi väga ei tahtnud kõndima hakata ning tempo tuli minu viimase aja tavapärasest jupikese parem – 7:21 min/km (6 km, 139 bpm).

Pühapäeval sõitsime hommikul Soomaale, tegime kiire tiiru Riisa rabas, käisime siis minu vanemate juures ühte sünnipäeva tähistamas ning sõitsime aiasaaduseid täis pakitud autoga koju tagasi. Lubatud paduvihma asemel oli isegi väga ilus sügisilm, seega päris mõnus väljasõit kukkus välja.

Kokkuvõttes mahtus  nädalasse 5 sihipärasemat liikumist ning 4 haiglakülastust. Õnneks samas tempos see ei jätku – trenni teen küll, aga näiteks järgmisel nädalal pole üle tüki aja ühtegi arstiaega. Lootus on mingit tagasisidet saada kõigile neile uurimistele-puurimistele. Täna tundsin tegelikult, et hääl on justkui niisama ka tugevamaks läinud, seega üritan ikka positiivselt läheneda ja nii palju tegutseda, kui keha praegu võimaldab.

3 kommentaari ““10 000 Haigekassa raha magama pandud ja veel pole isegi lõuna”

  1. noh see 10 000 kõlab küll äärmiselt ägedalt ja mai tahaks üldse tähti närida aga healjuhul saab see summa olla 1000 eurot. Ühe mähisega uuring (8 ja enam tööd) tugeva väljaga MRT-l hiagekassa hinnakirja kood 79253 ja hind
    266,34 kehtivuse algus 15.07.2019. Sry proffesionalane kretinism aga lihtsalt olen aastaid hinnakirjadega tööd teinud ja noh ei saanud mainimata jätta.
    Aga muidu väga äge blogi, alles nüüd avastasin ja loen huviga

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures seda on isegi hea teada – tagantjärele. 😀 Üks meditsiinivaldkonna inimene ütles mulle need numbrid ja ma tundsin selle protseduuri eest sellist aukartust, et mõte aja- ja raharaiskamisest oli vist peamine asi, mis mind teist korda sinna masinasse üldse sundis. 😀

      Meeldib

      1. Teiselt poolt vaadates on selle uue teadmise taustal suur summa kõikideks järgmisteks uuringuteks justkui maast leitud, nii et järgmine kord kabineti ukse taga oodates ei pea muretsema, et sinu pärast jäävad vanaema vererõhuravimid hüvitamata või sünnitaja ilma ämmaemandata.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s