Ujula vallandab minu sisemise inimvihkaja

Hakkasin tõsiselt järele mõtlema, kas ujumine mulle üldse meeldib või miks ma seda teen. Üsna sageli tulen ma ujulast tagasi mitte rauges endorfiinipilves mõnuledes, vaid tigedamana, kui ma sinna läksin. Tegelikult on ujuda vist ikka tore ja tahaksin seda üleüldiselt rohkem osata. Lisaks on see ju igati kasulik ning hea vaheldus muule trennile. Ja alati see ujulaelu polegi niiiiii hull.

AGA.

Üsna sageli ikka on päris hull.

Näiteks täna. Läksin Aurasse ja esimese asjana tervitas mind riietusruumis miljon inimest ning vänge uriinihais. What. Le. Actual. F? 

Õnneks lehk duširuumis ega ujulas ei jätkunud, aga päris paljutõotav algus siiski. Lisaks riietusruumile oli ka bassein omajagu täis, mis on jumala fain, kui inimesed ujumisradadel siiski ujuvad. Millegipärast kipuvad aga just mehed oma olematuid vees aelemise oskusi üle hindama ning ronivad suplusala asemel nendele radadele, kus inimesed päriselt trenni teha üritavad. Sest ega nemad pole ju mingid suplejad (mis sest, et ujujad kindlasti ka mitte).

Minuga samale rajale sättis end samuti üks umbes 60-70-aastane* vees-vintsklejast taat, kes liikus vees täpselt kas korda aeglasemalt, kui mina konna ujusin. Võin kinnitada – see on ikka päris erikuradi aeglane. Tagatipuks lõhnas ta tugevalt mingi ebamäärase odeka järgi. Esimese hooga mõtlesin, et jumal teab, vanematel inimestel igasugused määrded ja ravimid, mis ei tulegi päris maha.

Umbes nelja ringi pärast oli lõhn kadunud. No selge – lihtsalt kehvasti pestud. Õnneks basseinivesi leotab lahti ka jonnakaima mustuse (tsiteerides Poola pesupulbrireklaamide klassikat).

Kuna meie vees liikumise tempo erines tõesti täpselt kaks korda, jõudsime minu kahe ja tema ühe ringi lõpus alati samal ajal basseini serva. Ja iga kord punnitas taat elu eest hingeldades end enne mind seinast lahti tõugata. Iga. Kord. Sest ega tema pole mingi supleja, ta ujub siin. Argh.

Niimoodi kirjutatuna see ei kõlagi väga hullusti, aga trenni mõnu ja tegevusele keskendumine jääb küll täiesti olemata, kui on pidevalt vaja kellestki üle või ümber pääseda.

Lõpuks sain oma kolmveerand tundi ikka tehtud, läksin imetlesin veel riietusruumis neid inimesi, kes pärast ujumist ennast lõpmata hoolega küürima ning protseduuritama kukuvad (sisesta veel mõni pesupulbrilause siia), sukeldusin kiirelt läbi haisuse riietusruumi ja tulin koju. Närvilise ja tigedamana, kui trenni läksin.


* Kusjuures mu ema on üle 60-aastane ja üldse mitte mingi vana inimene. Igasugune taatlus ja eitlus tundub rohkem mõtte- ja eluviisi, kui konkreetse ea küsimus. 

7 kommentaari “Ujula vallandab minu sisemise inimvihkaja

  1. Elan ka end välja.
    Sarnane kogemus mõned päevad tagasi ka vastremonditud Kalevi ujulast + sain kingituseks veel ka mingid vastikud sügelevad punnid. Kloorivesi oli nii kipitav, et kui prillid natuke lekkisid, lõi silmist tuld välja. Olin pea ainus (kui trennilapsed välja arvata), kellel oli ujumismüts peas ja kes trikoo PÄRAST pesemist selga pani (ometi on seal nüüd üsna privaatsed ja mõnusad dušinurgad), bikiinides naisterahvad marssisid aga otse riietusruumist veekeskusesse. Olgu, solberdagu pealegi oma sitabakterite ja higi sees terviseks nendes mullivannides ja torudes, aga ärgu reostagu basseine (kus paramatult – kui tunnike korralikult trenni teha – saab pea märjaks ja tõmbad mõnevõrra ka ninna-kurku seda vett).
    Oli mõte testida, et kas osta kuu- või isegi aastakaart, aga nüüd jään siiski kindlaks ühele kooliujulale, kus on pesemise ja mütside kandmise osas üsna korralik drill ning niimoodi pole silmad iial kipitanud ega kere sügelenud pärast.

    Meeldib

    1. Mul hakkas praegu selle jutu peale nahk igalt poolt sügelema. 😀 Aga ikka suht rõve on see hügieeniolukord tõesti. Isegi ei imesta enam, kui inimesed vahepeal saunas kõvasti higistamas käivad ja siis kindlal sammul otse basseini jalutavad. Jne, jne, jne.

      Meeldib

    1. Õpi teiste vigadest jah! Ma täna sain aru, et olen vihase konnaujumisega omale veel swimmer’s knee saanud. Ehk tagatipuks pole see nii vigastustevaba sport ka, nagu arvasin. 😀

      Meeldib

  2. Nii tore lugeda, kui keegi kirjutab ujumisest! Olen ka regulaarne ujuja ning meestega ongi _täpselt_ nii – miskipärast hindavad nad oma oskusi alati väga kõrgelt, ronides tingimata tagumistele radadele, samal ajal naised esimestest radadest kaugemale minna ei julge. Õnneks, olen ma saavutanud taseme, kus nad ise natukese aja pärast ennast rajalt ära koristavad, kui neist paar korda mööda oled ujunud. Eks neil ego saab ikka laksu (olen naisterahvas). Hügieeni osas ei oska kommenteerida, käin vist liiga vara hommikul ja siis sellist kontingenti veel ei ole. Parfüüm küll levib veepinnal väga hästi ja seda inimesed vist ei tea.

    Meeldib

    1. Hea, et ma siis lihtsalt pussakas inimvihkaja pole – on teistel samad probleemid. 😀 Ma olen seda ego teemat ka tajunud, kui hakatakse elu eest üritama kannul püsida (ja tõesti, ma olen pigem selline aeglane tüüp veel vees). Jube tüütu on selliste hullunud jõehobustega ühel rajal eksisteerida.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s