Häälepaelaga ameerika mägedel

Mõni aasta tagasi helistas mulle üks selline entusiastlik vitamiinmüüja ning avas müügijutu küsimusega: “Milline Teie tervisehädadest Teile praegu kõige enam muret valmistab?” Sel hetkel naersin ta välja. Täna võiksin ta ilmselt surnuks rääkida. 😀 😀

20102019.PNG

Viimased kaks nädalat möödusid seinast-seina emotsioonidega. Oktoobri keskpaigas tabas mind hääle ja hingamise mõttes korralik tagasilöök, kui kurgust ühtäkki taas täielik kriuks välja tuli ning pulma-aastapäeval Viljandi vahel tehtud sörk oli hingamise mõttes selline katastroof, et langesin parajasse masendusse.

Häälepaela paranemisprognoos on 6 kuud ning enamik iseeneslikke taastumisi toimub selle aja jooksul. Pole just julgustav, kui pool sellest ajast on peaaegu läbi ning kurk hoopis äkiliselt hullemaks läheb.

Positiivse poole pealt käisime Viljandi Park Hotellis ja Ugalas “Once’i” vaatamas. Nii hotell kui etendus olid üle ootuste head. Hakkasin teatri poole jalutades veel omaette kõhklema, et appi, see on ju muusikal – loodetavasti see liiga piinlik pole. Imede-ime, ei olnudki, suisa vastupidi! Mu fänlus Ugala suhtes vaid tõuseb.

Pühapäeva hommikul tegin veel ühe sörgilaadse toote lossimägedes ning õnneks see päris nii katastroofiline enam polnud, aga tavapärase 5+2,5 süsteemi asemel suutsin vaevu 5+5 välja pigistada.

Paar päeva hiljem eriti ilusa sügisilma puhul tehtud vabas vormis sörk oli taas veidi lootustandvam ning hääle osas hakkas ka pilt natuke paremaks minema. Nädala lõppu mahtus muuhulgas üks füüsiliselt ränk päev, kui sõisime 3,5 tundi Riia IKEAsse, sõime seal põhimõtteliselt kõhu täis, ladusime auto täis ja sõitsime 3,5 tundi tagasi. Täielik tööpäev ja keha oli pärast istumisest nii väsinud, et lausa jalad hakkasid valutama. 😀

Autos veel arutlesin ka, et kui kellelgil üldse peaks see pael ära taastuma, olen see ju mina. Noor, tugev (hahaha), pidevalt liikumises, ehk vähemalt ainevahetus peaks olema pidevalt töös ning kõik võimalikud eeldused närvide ergutamiseks tehtud. Samuti lugesin positiivseks märgiks seda, et üle mitme kuu hakkasid aevastused ühtäkki jälle normaalselt välja tulema, ehk kuskile jõudma ka – vahepeal sumbusid need koleda häälega lihtsalt poole pealt ära (üliveider, ülirõve).

Täna läksin taas Aurasse ujuma, millega mul on pehmeltöelda segased suhted. Vahepeal oli krool täiesti talumatult vastik, aga ainult konna ujudes hakkas põlv valutama. Tegin siis hambad ristis vaheldumisi sada meetrit krooli, sada konna. 130 pulsiga ujudes oli poole raja peal kops nii koos, et hakkasin aeg-ajalt juba natuke uppuma. Täitsa normaalne meeldiv trenn, eksole.

Ja täna… Äkki! Ladusin enda kohta hea tempoga lõike üksteise otsa ning mitte õhupuudus ei tulnud vastu, vaid mõnus sportlik pingutus. Pulss käis lõikude lõpus 150 kandis ning basseinis hakkas reaalselt palav.

Milline õnn! 😀

Vähemalt annab see lootust, et isegi kui protsess ei käi loogilise tõusukõverana, võib vähemalt välja lugeda positiivset tendentsi, kui pendel üha rohkem hea enesetunde poole ka jõuab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s