Trenninädal 25. juuni – 1. juuli 2018

Mõtlesin üle pika aja ühe trenninädala teha – mitte trenni tegemise, aga selle ülesmärkimise mõttes. Nimelt olen oma minimalistlikust jooksukavast hetkel nii vaimustunud, et tahaks kohe hõisata (aeg-ajalt rinnaesisele verd köhides, muidugi, sest tempod on ikka Polari sörkimisprogrammiga võrreldes nagu öö ja päev).

Esmaspäev: null

Teisipäev: esimesed katsetused kavaga palavas ja maratonijärgses väsimuses. Pikemalt pajatasin siin. Pidin jooksma 8x400m intervalle tempos 4:30-4:35. Välja kukkus nii:

  1. 4:19 min/km; 153 bpm
  2. 4:36 min/km; 162 bpm
  3. 4:33 min/km, 163 bpm
  4. 4:29 min/km; 166 bpm
  5. 4:37 min/km; 167 bpm
  6. 4:40 min/km; 167 bpm
  7. 4:27 min/km; 164 bpm
  8. 4:44 min/km; 167 bpm

Kokku tegin 6,85km ajaga 42:20, tempoga 6:11min/km, pulsiga 152 ning running indexiga 48.

Kolmapäev: BodyArt, kus ma mingeid reisi pingesse ajavaid asendeid väga pikalt hoida ei tahtnud. Treener saatis seepeale mulle etteheitvaid pilke, sest pealtnäha olin ma vist kergesti sassiaetav laiscus lorusega. 🙂 Samas konkreetselt BodyArt on mulle endiselt suhteliselt vastumeelne tund, sest see on kuidagi monotoonne ja igav ja olenevalt tunnist tekib mul vahepeal juba poole peal tahtmine ennast matiga ära lämmatada. Samas suvine tunniplaan pole valikurohkuse osas just hõisata.

Neljapäev: kava nägi ette 5km jooksu 5:10 tempoga. Ilmataat nägi ette selle suve käredaima küpsetusahju, mis õhtu poole ainult kuumemaks läks. Suure surmaga tegin ettenähtud trenni küll ära, aga oleks paar korda äärepealt tee äärde surema heitnud. Kokku 5,15km ajaga 26:45, tempoga 5:11, pulsiga 160 ja running indexiga 49. Olin pulsi ja indexi üle suhteliselt vapustatud, sest Polari kava järgi treenides oli mul vähegi kiiremate jooksude ajal index alati kuskil väga madalal.

Reede: sõitsin maale ja jalutasin niisama. Puhkus.

img_20180703_201413145943810.jpg

Laupäev: käisime kursakatega Pärnus turistimas ning kruiisisime tundide viisi soome penskarite kombel laenutusratastega mööda linna. Trenn see just ei olnud, aga lõpuks oli päev otsa õues tuule ja vihma käes olek nii väsitav, et õhtul lihtsalt vajusin diivanisse ja jäingi sinna.

 

Pühapäev: tulin Tartusse tagasi ja läksime Jaanusega 16-kilomeetrisele jooksule, mis oleks pidanud ideaalis toimuma tempoga 6:00min/km. Jooksma minnes oli õues tuuline ja külm ja hämar, aga ei midagi väga hullu. Jooksma hakates hakkas täiega vihma sadama ning see vihm lihtsalt jäigi pritsima terve trenni ajaks. Mingilt maalt tekkis tihedatesse udupilvedesse joostes täiesti ebareaalne tunne, kui oledki lihtsalt sina ja see asfalt ja tuul ja tontlik ümbrus, mis kõik kuskile ära hajub.

Tempo püsis algusest peale ühtlane, jalad küll veidi väsisid, aga enesetunne oli algusest lõpuni üllatavalt hea. Kuna pidevalt möllas ka väga tugev tuul, ei osanud ma üldistest näitajatest suurt midagi oodata. Suur oli aga minu üllatus, kui välja kukkusid sellised numbrid: 16,03km ajaga 01:34:08, tempoga 5:53min/km, pulsiga 152(!) ja running indexiga 55!!! Viiskümmend viis!

Üks faktor oli seal kindlasti see, et üle pika aja oli jooksmiseks täiesti jahe ilm (tuuline või mitte), aga selliseid numbreid, eriti sellise tempoga pole mu silmad juba ammu näinud. Rääkimata sellest puhtast jooksurõõmust, mida selline hoogne pikk jooks tegelikult annab. Igatahes uuel nädalal uue kavaga jälle uue hooga!

2 kommentaari “Trenninädal 25. juuni – 1. juuli 2018

  1. See aeglaste jooksudega rahulolematus ja kiiruse tagaajamine on loomulik, aga nii palju kui ma erinevaid õpetusi uurinud olen (ja ka enda praktika kinnitab seda), tuleks teha maksimaalselt kaks intensiivset intervalltenni või tempotrenni nädalas. Ülejäänud trennid peaksidki olema sellised pikemad ja lühemad madala pulsiga tiksumised.

    Sörgitrennide positiivset mõju ei tasu alahinnata – tegelikult aitab see keha ettevalmistada pikaks ja kestvaks pingutuseks ja laob vundamendi intensiivsemale pingutusele, samas ei koorma organismi treeningperioodil üle. Sörgiga saab ka rahulikult kilometraaži tõsta – keha harjub rohkem ja kauem jooksma, ilma et südame koormus väga palju suureneks, samas kogu keha – lihased, luud ja liigesed – harjuvad suurema koormusega ühtlaselt ja vigastuste risk on väiksem.

    Liked by 1 person

    1. Ma olen nüüd lihtsalt poolteist aastat eriti madalapulsilise kava järgi jooksnud ja see tundub liigagi aeglane – enamik jookse pulsiga kuni 133. Mingite valemite järgi oleks pika jooksu jaoks minu “madal” pulss pigem 10 lööki kõrgem (mis teeks jooksu kiirusesse ikka üüratu vahe). Suur guugli jumal ütleb ka, et paljud kavad lõpetavad lõputult keha hapnikku transportima, aga ei õpeta seda õiges kohas ära kulutama (ehk pingutama).
      Mulle tundubki, et see madal põhi on mul nüüd mitu korda üle laotud ja veidi kiirem liigutamine annab kohe tuntavat tulemust. Selles kavas on ju tegelikult ka kaks intensiivset jooksu ning üks tavapärasest kiirem pikk jooks. Viimase osas pean küll jälgima, mis pulsiga ma seda jooksma jään, et keha liiga ära ei väsitaks. Teistel päevadel juurdetehtavad trennid ongi sealjuures pigem rahulikud – rattasõit alla 130 pulsiga ning mingid rühmatrennid.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s