Trenninädal 2. – 8. juuli 2018

Järgmine nädala kokkuvõte las alata. Jätkasin rõõmsa hooga ettevõetud maratonikava ning juuli algusega sai ka suvi juba läbi.

Esmaspäev: ilm oli küll päev otsa väga külm ja vihmane, aga õhtupoolikul tõmbas taeva veidi heledamaks ning läksime üle pika aja väiksele rattatiirule. Pärast eelneval laupäeval laenutatud soome penskariratast oli mu oma ratas kuidagi ebaharilikult kõrge ning kiire, samuti olid jalad eelmise päeva 16-kilomeetrisest kapakust omajagu väsinud. Kokku sõitsime 21,65km ajaga 01:02:46 ja pulsiga 124. Õhtul voodis jalad valutasid ebamääraselt ühtlaselt väsimusest, seega olin selle intensiivse trenniga kohe pärast poolmaratoni vist natuke üle punnitanud.

Teisipäev: kava nägi ette 4x1200m intervalle tempos 4:40-4:45min/km. Tegelikult hakkas mul juba päeval tööl pea valutama ning õhtuks oli energia nii maas, et oleks tahtnud ainult diivanil kommi süüa. Lõpuks käisime tegime Jaanusega koos need intervallid siiski ära ja väga õudne polnudki.

  1. 4:45 min/km; 157 bpm
  2. 4:42 min/km; 166 bpm
  3. 4:47 min/km, 168 bpm
  4. 4:44 min/km; 166 bpm

Kokku tuli 6,85km ajaga 38:41, tempoga 5:39min/km ja pulsiga 154. Running index – wait for it – oli 54! Ära hõiska enne õhtut, aga see tundub juba nagu mingi areng!

img_20180704_0944161429635155.jpg

Kolmapäev: energia oli suht maas, aga tegime kerge rattaringi Kõrveküla-Vasula teedel. Kokku 21,67 km ajaga 56:31 ja pulsiga 127. Hämmastav, kui palju lambaid on Tartu ümbrusesse siginenud – peaaegu nagu välismaal juba. 🙂

Neljapäev: kavas oli 8km tempojooksu tempoga 5:20-5:25. Esimesel kilomeetril näitas kell vist kohe aiateibaid, sest me lidusime ninast veri pritsimas, aga kella järgi oli tempo 5:40min/km. Ülejäänud jooksul “püüdsime” ettenähtud tempo küll kinni, aga see tuli selle hinnaga, et näiteks teine kilomeeter läks lukku 5:06ga ja kolmas 5:16ga – sealjuures teine tundus aeglasem kui esimene. Üldiselt üks õuduste palav ning tappev jooks, mis sai joone alla distantsiga 8,02km, ajaga 43:11, tempoga 5:23min/km ja pulsiga 159 (kõrgeim 170). Running index… 52! Amazeballz.

Reede: olin eelmise päeva jooksust tegelikult nii väsinud, et viimse hetkeni plaanisin ikkagi koju jääda. Lõpuks haarasin vähem kui pool tundi enne bodypumpi asjad ja kimasin kluppi (friday night at the bar, eksole). Kava oli mõnus, aga tappev, jalgu õnnistati lisaväljaastetelooga ning kõhuloo ajal ei suutnud ma planku hoida, sest libisesin iseenda higi ja vere sees pidevalt kõhuli. Oli hea trenn.

Laupäev: kuna pühapäev oli plaanitud perekondlike kohustuste jaoks, üritasin laupäeva hommikul ära teha oma nädala pika jooksu – ette oli nähtud 22km 5:50-6:00 tempos. Hommikul oli õues juba rõvepalav, lihased eelmise päeva pumbast jumala tühjad (jälle oli mitu nädalat vahele jäänud ning valu vastav) ja viitsimine ka pigem nullilähedane.

img_20180708_2109371815207463.png
Pika jooksu kuulamisvara

Esimesed 8km läks suht hästi ja tempo püsis ilusti ettenähtud vahemikus. Siis jõin ja läksin järgmisele tiirule, kus ma lihtsalt hakkasin otsast ära lagunema. Päike praadis vastu asfaldit halastamatult ning kilomeetriajad ronisid juba kuskile 6:15 kanti. Jäin korra varjus seisma, surin, jooksin jälle edasi ning 12. kilomeetri juures läksin uuesti jooma. Kuna surm oli juba silme ees, võtsin ka auto juurest tanklast suure jääkülma mineraalvee, millest suurte sõõmudega elu üritasin ammutada. Elu jätkus umbestäpselt 14. kilomeetini, kui autoni oli tagasi 2km minna ning lõpuni suisa 8. Istusin mingi aja lausa äärekivil maas(!!!) ning roomasin siis auto suunas temponumbritega, mis kiskusid pigem 7min/km kanti.

Ehkki mul oli käes paras haamer, ei andnud ma veel endiselt alla ja loivasin veel tubli 4km õuduste teed veel otsa, ehkki tegin juba 100-meetriseid kõnnipause vahele. Keskmine tempo üle 7min/km päris ei küündinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Lõpuks sain aru, et mul pole ei vaimselt ega füüsiliselt enam midagi anda ja roomasin koju ära.

Kokku tuli 20,01km ajaga 02:04:07, tempoga 6:13min/km ja pulsiga 154. Eelmise nädala pika jooksuga võrreldes tõepoolest nagu päev ja põrguöö. Running index tuli seekord isegi hämmastav 50.

img_20180708_165310_678672761531.jpg

Pühapäev: käisime sünnipäeval ja natuke looduses jalutamas, ehk üldiselt söömapüha väikeste aktiivpuhkuspausidega. Saime nt Kauksi rannas pika tiiru paljajalu mööda liiva tatsata. Õnneks pumba lihasvalu jäi pigem vähemaks.

Järgmine nädal näeb ette päris karmid tempod, distantsid ja koormused, aga kui näha on, et keha vastu ei pea, siis ei hakka üle ka punnitama. Eksperiment jätkugu!

6 kommentaari “Trenninädal 2. – 8. juuli 2018

  1. Tore lugeda, et ma pole ainus, kelle pikk jooks eile täiesti aia taha läks. Mitte kahjurõõmust, aga kaaskannatamine on pool kannatust, või midagi sellist.
    Nende tempojooksudega on nii, et nõuab päris head enesetunde, kiiruse ja pulsi tajumist, et algusest lõpuni mugavalt ühtlase pulsiga ära joosta. Ja sellepärast ongi hea mingi kilomeetri jagu sörki ette teha, sest aeg-ajalt ikka tundub, et GPS on ennast voodisse magama unustanud ja esimesed 1,5 kilomeetrit pead tegelikku tempot ennustama laternapostide või sammude järgi.
    Intervalltreening on natuke kummaliselt lühike, mu kavas on iga intervalltrenni alguses ja lõpus warm-up ja cooldown 10 minutit. See tähendab, et mingi 3-3,5 km tuleb juba selle pealt kilomeetreid juurde. Praegu on kavas vaheldumisi (üle nädala) 5x 1km üle 5 minuti ja 6x 4min üle 3 minuti. Mõlemal juhul tuleb mingi 11-12 km distants kokku. Selline alla 7 km intervall tundub selle kõrval selline kiire lühike sutsakas 🙂

    Meeldib

    1. Mhmh, selle soojenduse ja gepsu häälestuse osas hea tähelepanek! Tasub pigem ette veits sörkida, kui niimoodi närvitseda (ma ei teagi, miks me too päev seda ei teinud). Muidu intervallide vahele on seal kavas ette nähtud kuni 400-meetrised taastumised ja soojenduse-lõdvestuse jaoks teen vanast harjumusest pigem 5-10min alla ja 5 lõppu. See kokku tulebki üsna lühike maa, kui väga aeglaselt teha. Kuigi jah, kogu kommentaari kokkuvõttes pean möönma, et nii soojenduse kui lõdvestuse peaks üle vaatama.

      Meeldib

      1. Mul on eriti mugav siin targutada ka, sest tasemelt peaks olema üsna üks-ühele sinuga. Eesmärk sel aastal teha poolmaraton alla kahe tunni (Endomondo arvab küll, et peaks alla 1:55 jooksma aga hell with that) ja 10K vorm kusagil seal pigem 50 minuti lähedal kui 55. Sellepärast ongi huvitav neid treeningplaane võrrelda, kes ja kuidas valmistub, mis intervalli ajad jms. 🙂

        Meeldib

      2. Kusjuures jaa! Ma vaatan, et me teeme ikka väga sarnaseid asju! Ja ilm mõjutab pikemate maade puhul nii palju. Nt täna tegin jälle 800-meetriseid intervalle 4:40 tempoga ja kannatas palavaga ära joosta küll. Samas ülehomme on ette nähtud 16-kilomeetrine tempojooks ja sellega ma vist ei hakka isegi kangutama, vaid lähen kohe lühema maa või aeglasema kiiruse peale välja.

        Meeldib

  2. Selle pika jooksu kirjelduse kõrval tundub juba täiesti normaalne see, kuidas ma eile oma pikka jooksu joostes reaalselt ümber Raeküla kalmistu luurasin, et kas kuskilt paistab mõni veepump, kus ma end natukene kasta saaks. Ei paistnud. Ma olin jumala pettunud, sest mu lootused olid päris kõrged, sest et kalmistute juures on ju alati pumbad…

    Meeldib

    1. See ongi täiesti normaalne! Ma kaanisin selle 20km jooksul vist kokku vähemalt 2 liitrit vedelikke (vett, mineraalvett ja spordijooki) ja kõik lihtsalt kadus hetkega kuskile kosmosesse. Muidu surnuaedades on pumbad vahel surnuaia keskel ka (üldse ei räägi kogemusest 😀 ).

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s