Trenninädal 16.-22. juuli 2018

Nädal jätkus endiselt mõnusa kuumalõõsaga, mis tipnes lõpuks sellega, et ma üks öö isegi vahepeal üles ärkasin ja duši all käisin. Tavapärasele aktiivsusele on lisandunud igapäevane ujumine, aga igapäevamenüüsse on lisandunud ka mõõtmatus koguses magusat jääkohvi. Üritaks selle õuduse lihtsalt üle elada.

img_20180716_165430_1202003271288.jpgEsmaspäeval puhkasin ja varjusin kuuma eest.

Teisipäeval oli plaanis 3x1600m intervalle 4:45-4:50min/km tempos. Jooksma läksin varasel lõunaajal, sest viimaste päevade muster pigem näitas seda, et õhtul oli VEEL palavam. Esimesel kahel intervallil suutsin isegi enam-vähem ettenähtud tempot hoida, aga koos palavusega pigistasid teepealsed pikad tõusud minust viimase välja. Ideaalis peaks selliseid lõike muidugi hoopis 400-meetrisel staadioniringil jooksma, aga kellele see liiga lihtne elu ikka kasuks on tulnud.

Lõpptulemus järgmine:

  1. 4:57 min/km; 157 bpm
  2. 4:55 min/km; 163 bpm
  3. 5:08 min/km, 161 bpm

Kokku 6,48km ajaga 38:19, tempoga 5:55min/km ja pulsiga 149 (running index 54).

Kolmapäeval jälle spordi mõttes puhkasin.

Neljapäeval käisin esiteks lühikesel tempojooksul, mis pidi olema 5km 5:10min/km tempos. Kuna õues oli – nagu ikka – täielik põrgu eeskoda, jõudsin pärast lühikest soojendust seda tempot vaid 3,5km hoida ning pidin siis teeületuseks tükiks ajaks seisma jääma. Ja muidugi hakkas mul sellise äkilise seisaku peale lihtsalt paha. Viimased poolteist kilti tulid suure vaevaga ning tempoosa keskmine tempo lõpuks 5:19min/km (pulss 159). Oleks võinud ilmselt selle tempoga alustadagi, aga kes see elu ikka keeruliseks elab, kui mitte ise. Kokku 5,43km ajaga 29:39, tempoga 5:27min/km ja pulsiga 154. Running index 51.

Kuna pidin reedel pikalt maale sõitma, tegin neljapäeva õhtul eksprompt ka pumba ära, aga üritasin pärast varasemat jooksu natuke rahulikumalt võtta. Regulaarselt kord nädalas käies läheb kava lihtsamaks küll ning üritan nüüd seda põhja lihtsalt hoida, mitte midagi edasi arendada, ehkki mõned lood juba kipuvad harjunud raskusega kergeks jääma. Samas kangile lisamise asemel üritaks pigem kätekõverdusi üha paremini teha – vaikselt areneb küll. Ahjaa, veider öeldagi, aga kükkide asemel võiks väljaasteid selles kavas rohkem olla.

img_20180720_214128_967346494629.jpgReedel puhkasin eelmisest topelttrennipäevast, veetsin paar tundi autos ning lõpetasin õhtu rahuliku rabas jalutamisega. Pumbast/jooksust olid reied veidi kanged, aga muud häda ei midagi.

Laupäeval pidi ilmateenistuse andmetel tulema pilves, suhteliselt jahe ning vihmane päev. Hommikul sõin oma pudru ära ja läksin siis linna, et seal vähe motiveerivamas keskkonnas oma 27-kilomeetrine pikk jooks ära teha. Kui linna poole sõites oli õues veel tõepoolest suisa jahe 20-kraadine poolpime ilm, siis jooksu alguses klaaris taeva ära ning silmapilk hakkas jälle harjunud põrgukuumus vastu asfalti praadima – sealjuures polnud mul isegi mütsi peas (õnneks autos oli).

Staabiks parkisin auto Papiniidu silla kanti. Seekord jooksin ka üksi ning sattusin Spotifys pärast kolmveerand tundi ripiidi peal “Mina ka’d” kuulama veidrat popurriid heast, halvast ja väga halvast eesti räpist. Samas oli see piisavalt uudne vaheldus, et vähemalt esimene 11-kilomeetrine ring ümber linna möödus päris hoogsalt. Rannapargis sattusin küll mingi lastefestivaliga võitlema, aga teadsin seda siis järgneval ringil vältida.

img_20180721_1223421749144971.jpg
Meeleheitehetk

Auto juurde jõudes hakkas küll palavusest juba pilt väga virvendama, seega panin märjaks kastetud mütsi pähe, kastsin riided ka osaliselt märjaks ning kappasin Jaansoni ringile. Esiteks mõtlesin raja vanemal osal edasi-tagasi joosta, aga lõpuks jooksin südalinna välja, jõin 17km peal jõe ääres ühe külma coca, mõtlesin oma eluvalikute üle järele ning löntsisin surmaga pooleks autoni tagasi. Oli ikka erirõvedalt palav ja niiske, aga vähemalt puhus aeg-ajalt mahe tuuleke ning ülejõe Jaansoni raja jupp oli ka üsna varjuline.

Viimased kilomeetrid vägistasin hambad ristis jupphaaval ikka Jaansoni rajal ära teha, ehkki juba 21 km peal oli kibe kiusatus alla anda. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et miks ma seda siis õige teen – panen põhimõtteliselt pool päeva hakkama, et palavusega heideldes ennast oimetuks pingutada. Mingi ime läbi sain jooksuga ikka ühele poole, ehkki vaim polnud selleks tundidepikkuseks aurusaunaks üldse valmis. Meenus Jaanuse diagnoos sellele ilmale, et tunne on täpselt selline nagu oleks nii pikalt juba saunalaval istunud, et tahaks välja minna, aga elu lihtsalt ongi nüüd selline. Vähemalt lõpuks sain jooksult otse jõkke ujuma kimada.

img_20180721_1138392040137036.jpg
Imelise jaheda pilves ilmaga. Not.

Tõesti natuke motiveerivam oli ka linnas joosta, sest nägin nii ühte kunagist klassivenda kui klassijuhatajat – sportlik rahvas, pole midagi öelda. 😀 Üksi lagedas maanteeservas poleks ma ilmselt lõpuni venitanud. Kokku 27,01km ajaga 02:52:58, tempoga 6:25min/km ja pulsiga 151. Running index tuli 50.

Õhtul hakkas selle koormuse peale ka parem põlv kangeks ja valusaks tõmbama – erilise irooniana selle tunnikese jooksul, mille veetsime sõbrannaga meditsiinisüsteemi kirudes. Kohvikulauast püsti tõustes oli vissis penskari transformatsioon täiuslik, kui ma auto suunas liipasin ning lootsin, et sealt hiljem uuesti välja ka saan. 😀 Pärast jalutasin veel lõdvestuseks rabas tiirukese, mille lõpuks oli päeva kõrgeim aktiivsuseesmärk üle 400-protsendiliselt täidetud.

Hõiva.PNG

Pühapäeval raudselt puhkan jalga.

14 kommentaari “Trenninädal 16.-22. juuli 2018

  1. Ma olen avastanud, et õhtul on parem just sellepärast, et ükskõik mis temperatuur on, vähemalt päike ei küta enam lagipähe.
    Hea, halb ja väga halb eesti räpp on vist mingi teema praegu. Mul näiteks mängis viimase Tallinn-Tartu otsa 5miinust autos.

    Meeldib

    1. Ma olen nii vana inimene, et ei jõua õhtul seda aega ära oodata praegu, et päike lagipähe ei kütaks. 😀 Hilja jooksmine rikub une ära ja sada häda veel.

      Meeldib

  2. Eh, ma olen vist ainuke, kes seda palavust vähemalt treenides naudib. Mõnus soe tuul, aga ma ei tee ka seda masohhismi, et ma maanteel jookseks. Metsas pehmel pinnal on parem, jalalihas kosub ja kuidagi hingelähedasem ka.

    Ma nüüd pole su blogi pidev lugeja, ent mis tarbeks sa praegu treenid?

    Meeldib

    1. Oled küll ainuke jah! 😀 Kusjuures ma kogu aeg imestan, kust inimesed jooksmiseks neid lõputuid metsaradu leiavad. Mul kodu ümbruses on lähimad rajad kas paarikümne kilomeetri kaugusel või 1-2 kilomeetrit pikad – lõputult ringiratast ka mütata ei viitsi.
      Hetkel treenin Tallinna maratoni jaoks – tahaks ennast selleks oma aeglasest madalapulsilisest default seisundist veidi välja nügida, sest esimesed kolm maratoni on kõik tempo poolest suht samasse auku läinud.

      Meeldib

      1. Ma ise Tallinnas, joosta saab Nõmmel, Pitital, mööda mereranda igas suunas, Ülemiste taga metsas. Leiab kohti! Nii hea seis pole jah, et kolmkend kilti ühes suunas kütta saab, aga täitsa piisab.

        Meeldib

      2. Tallinnast väljaspool on nende müütiliste metsaradadega vist kehvem lugu tõesti. Selles mõttes, et ma tean Pärnumaal teoreetiliselt mingeid metsaaluseid radu küll, aga sinna tuleb tõesti ikka tükk aega autoga sõita.

        Meeldib

      3. Ei tea, kui ma maal käin, siis panen ka suvalises suunas ajama ja kui kuskil mõnda suurt lagedat või rajajupikest näen, põrutan sealt suvaliselt sisse. Vahel veab, vahel mitte. Olen Pärnumaal niimoodi pikalt mööda metsaveoteid lasknud, paksud oravad puude otsas vaatamas ja vaikus ümberringi.

        Aga lõppkokkuvõttes on ikka nii, et jookseme kättesaadavaid radu, lihtsaklt vahel võib üllatuda, kui peateelt kõrvale joosta.

        Meeldib

      4. Mul on maal elades nii palju halbu kokkupuuteid lahtiste suurte hulkuvate koertega, et üksi suvalisse kohta kondama minna lihtsalt ei julge. 😦

        Meeldib

      5. Radadega on nii ja naa. Autoga inimesel üldiselt pole probleemi, aga kui jooks võtab 1-2h, siis isegi 10-15 minutit kohale sõitmiseks tähendab trennile 30 minutit otsa (tagasi koju on ju ka vaja saada) ja see muutub tüütuks. Nädalavahetusel – okei, aga tööpäeva lõpus tahaks seda 30 minutit kuidagi teisiti kasutada.
        Terviseradade lehel on tõesti enamik radu tegelikult 1-2 km ringid. Pikemat jooksu ei viitsi neil teha. Nagu ka linnade sisesed ringid, nt. Anne kanali või Pae pargi või Kadrioru vms. ring. Mingid pikemad kergliiklustee otsad on okei, kui asfalt sobib. Tegelikult on päris hea just vahelduse mõttes erinevates kohtades joosta, sest kui ikkagi teha trenni rohkem kui 3x nädalas, tüütavad kõik rajad ära. Tavalist sörki võib vabalt teha täiesti võõras linnas, kui mingi ettekujutus on, kuhu suunas minna.

        Meeldib

      6. Ma käin ka päris palju jooksuturismi tegemas ning kasvõi töösõitudel on olenemata ilmast või kohast alati jooksuasjad kaasas, aga argipäeval tahaks tõesti lihtsalt ukse eest kohe jooksma saada. See on minu jaoks üks jooksmise konkurentsieeliseid, et ei pea trenniajale veel tunnikest kaasnevat logistikat otsa liitma.

        Meeldib

  3. Jaa, okei, mulle meeldib ka joosta kas siis koduukse eest või teine variant, mis mind kõvasti aitab, töölt koju joosta. Minu õnneks saan viimast varianti kasutades pikalt Pirita ja teletorni vahel metsas kütta.

    Pikemad jooksud üldiselt planeerin kõik kuskile metsa või maastikule, ja ajalugu on näidanud, et maastikul tehtud maratoniettevalmistus on parem kui asfaldil joosta. Samas ei saa midagi öelda, olen paljude jooksusõpradega rääkinud, mõnele inimesele meeldibki kohe siledat asfaldit liduda. Ei saa sest aru, aga austan ikka!

    Meeldib

  4. Leidsin juhuslikult selle blogi. Käin ka jooksmas ja pumbas samas kohas. Igatahes tore lugeda. Soovitan ka pumba treeneri jooksupundis osalemist, annab arengule omajagu vunki – kuigi rühmatrenn, siis ta suudab pakkuda täiesti personaalset lähenemist vastavalt igaühe hetkeseisule ja -eesmärkidele. Sain ka teada, et laheda kutsu nimi on Notsu 🙂 tervitades naaber.

    Liked by 1 person

    1. Tere-tere! 😀 Kusjuures ühtepidi tundub mulle ammu, et jooksutrennis mitte käimine on nagu väga hea ressursi raiskamine – nii kvaliteetne treening selle sõna tõsises mõttes lihtsalt spordiklubi paketi raames piiramatult kättesaadav. Samas on trenni ajastus mul töölt tulekuga täpselt nii nihkes, et otse tulekuks hilja, aga koju minnes jõuan ainult riideid vahetama. Ilmselt pole jooksueesmärgid mulle siiski nii olulised, et selle nimel 1-2x nädalas tervet õhtut lukku panna. Kuigi nüüd hakkas see muidugi jälle kripeldama. 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s