Kuidas ma jooksma õppisin

Minu koolipõlve suhe jooksmisega on tüüpiline nutulaul koolikehalise traumast. Sarnaselt paljude teiste inimestega arvasin aastaid, et jooksmine on üks jube ettevõtmine, milleks mul grammigi annet pole. Siinkohal ei saa süüdistada ka perekondlikke eeldusi, sest näiteks mu ema oli oma kooliajal edukas keskmaajooksja ning jooksis oma sõnul ülikooliajal iga päev vähemalt 10km, lihtsalt hea enesetunde nimel.

Varajases lapsepõlves käisime vennaga väikeste pudinatena ema sabas metsas jooksmas ning see oli veel lihtsalt tore. Koolis õnnistati mind aga klassikalise vanakooli kehalise õpetajaga, kes tuli kord veerandis stopperi, reha ning mõõdulindiga tundi ja ütles, et “teeme täna hinded ära”. Ülejäänud veerandi mängisime olenevalt aastaajast jalg- või rahvastepalli. Kuna mingit jooksu õppimist või harjutamist tunnis ei toimunud, olid aja peale jooksmised lihtsalt üks asi, mis tuli ära kannatada (ühes kõigi teiste hinnete “tegemisega”). Mäletan siiani mingeid cooperi teste pealelõunaselt kuumaks köetud staadionil, kus mändide õitsemisest raske seisev õhk ning palavus kippusid südant pahaks ajama ning ilmselt ei suudaks ma sellist jooksu ka tänasel päeval kuigi palju nautida.

And 26.2 miles!Samal ajal ei saa öelda, et ma liikumisvihkaja oleks olnud, sest põhikoolis tegelesin natuke tantsuga ja jalgrattaga sõita ning pikki maid kõndida on mulle alati meeldinud. Maal ja piiratud ühistranspordi tingimustes elades oli see lihtsalt normaalne elu osa, et sõitsid kooli ja tagasi jalgrattaga 20+ km või kogunes suvel päeva jooksul sõbranna juurde, vanaema juurde ja muudesse kohtadesse kõndides kokku sama pikk maa. Ilmselt arendas see pika rahuliku liikumise osas võhma päris hästi, ent jooksuvõhm tekib teadupärast siiski ainult joostes. Seega hingasin vägagi kergendatult, kui 2007. aastal keskkool läbi sai ning sain rõõmsal meelel astuda täiskasvanuellu, kus hinde peale jooksmist enam ei nõutud.

Ülikoolis jätkasin oma rohke kõndimise eluviisi, aga 2012. aasta lõpus, kui paralleelselt täiskohaga töötamise ning magistritöö kirjutamise pinge liiga suureks kasvasid, hakkasin stressiga toimetulekuks kodu lähedal Zumbas käima. Hiljem suundusime koos peikaga juba TYSKi, kus menüüsse hiilisid kõikvõimalikud rühmatrennid. Alguses käisin edasi Zumbas ja muudes klassikalistes hüplemistrennides, ent peagi hiilis menüüsse ka Bodypump, mis on üheks lemmikuks jäänud juba enam kui neljaks aastaks.

Jaanus hakkas üsna sageli ka klubi jooksutrennis käimas ja neid hallis ringe lippamas nähes tekkis kadedusesegune tunne, et tahaks ka nii osata. Kogusin selleks julgust ning muude trennide võhma päris pikalt ja tiirutasin aeg-ajalt enne teisi trenne kergejõustikuhallis mõned ringid joosta. 2014. aasta päris alguses julgesin ka esimese jooksutrenni kaasa teha ning endalegi üllatuseks suutsin enam kui pooletunnise(!) soojendusjooksu ja järgnenud harjutused eluga lõpuni teha. Käisin jooksutrennis paar kuud, sain mingi põhja alla ning jäin siis omal käel edasi toimetama. Põhimõtteks oli peamiselt see, et joosta kuni tore on – see tähendab selles tempos ja sellist distantsi, et enesetunne veel hea on.

Pildiotsingu happy dance gif tulemus

Alguses tähendas see muidugi mudaaeglast roomamist mööda Tartu tänavaid, millega ise olin terve aeg väga rahul. Tagantjärele imestan, et sportlik Jaanus suutis hulluks minemata minuga neid lonkimisi aeg-ajalt kaasa teha. Kahjuks ei kasutanud ma toona veel eriti Endomondot ning jäädvustusi kuigi palju alles pole, aga tempo oli kuskil 7:30-8:00min/km kandis. Aprillis jõudsin juba oma esimesele rahvaspordiüritusele, ehk Elvasse Tartu Jooksumaratoni ühistreeningule, kus jooksin elus esimest korda jutti 10 kilomeetrit. Selle peale oli mul tunne, et olen jooksmises juba kõik saavutanud, mida ma elus oleks isegi julgenud loota. 😀

Kasutaja Krõõt Olo foto.
Rõõmus pärast esimest korda ümber Pühajärve jooksmist (2014 mai)

Aegamisi muutusid aga need distantsid, mida veel tore joosta oli ning see tempo, millega tore joosta oli, üha paremaks. Näiteks 2014. mai lõpus jooksin elus esimest korda 13-kilomeetrise ringi ümber Pühajärve, mis on üks mu lemmikmarsruute siiani. Samuti kolistasin selle aasta jooksul läbi kõik algaja jooksja ämbrid, alates muidugi luuümbrise põletikust ning kõikvõimalikest muudest vigastustest, mis sellega kaasnesid, et keha alles jooksuga harjus. Suve jooksul ronis tavaline jooksutempo juba alla 7min/km ning uue hoo andis veel novembris ette võetud mandlioperatsioon, mis võhma märkimisväärselt parandas.

Jooksus mul toona erilist süsteemi polnud – vahel jooksin mitu korda nädalas, siis pikka aega jälle üldse mitte (ka vigastuste tõttu muidugi), aga areng oli tormiline, nagu alguses ikka. Näiteks olin oktoobris esiteks jalast vigane ning hiljem taastusin mandliopist ja ei jooksnud kaks kuud kordagi. Sellest hoolimata käisin esimese jooksuaasta krooniks Pekist Priiks jooksumatkal, mis tol aastal oli suisa 48km pikk. Märkamatult sai jooksupelgurist aastaga tasa ja enam-vähem targu inimene, kes lõbu pärast pidevalt ringi jooksis. Järgmisel aastal võtsin ette esimesed jooksuvõistlused, sh poolmaratoni ning ülejärgmisel aastal proovisin jalga täismaratonil. 

Kasutaja Krõõt Olo foto.
Reisidel jooksmisest on saanud traditsioon (2015 kevad Pariisis)

Nüüd on jooksmine saanud nii elementaarseks hea enesetunde osaks, et praegune vigastuse jooksupaast on eriti raske taluda. Ilusates kohtades ringijooksmine on üks rahulduspakkuvamaid vaba aja veetmise viise ja reisile minnes lendab alati esimese asjana kotti jooksuvarustus. Oma jooksmise alustamise põhimõtetest pean laias laastus kinni senini – jooksen nii, et on mõnus, üritan ennast ennekõike endaga võrrelda ja naudin protsessi üleüldiselt. Selle põhjal julgen ka väita, et rahulikult alustades on pea igaühel võimalik niimoodi jooksma õppida, et see enam vastikusvärinaid ihule ei too. Kui eriti hästi läheb, võib see hoopis üllatavalt elurikastavaks tegevuseks osutuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s