Trenninädal 10.-16. juuli 2017

nädal.PNG
Hallid trennid on need, mille oleksin pidanud käimasoleva jooksukava järgi ära tegema. Punased on reaalselt tehtud trennid.

Esmaspäeval puhkasin pärast pühapäevast jooksu rahus jalgu ning tegin teisipäeval otsa ühe higise Bodypumbi. Üle pika aja hakkas ka kükiloo ajal tekkima tunne, et harjutusi saab täie mõnuga teha ja ei pea end jala vigastamise hirmus tagasi hoidma.
Kolmapäeval tegime Annikaga igasuvise traditsioonilise jooksu ümber Tamula järve. Jala hoidmise vaimus seekord 17-kilomeetrise ringi asemel lühim võimalik marsruut 10,2 kilomeetrit, mille läbisime taas 5+5 süsteemis. Aega võttis see 1:15:12, keskmine tempo 7:24min/km ning keskmine pulss 119. Palavat ilma ja hädast jalga arvestades oli see paras koormus ning igal juhul oli täielik nauding taas pikemaid maid joosta, eriti sinna vahele kiiremaid lõike tehes.

Maasikatoiduline

Neljapäev möödus nii tiheda sebimise tähe all, et päeva aktiivsusnorm sai trenni puudumisele vaatamata täis juba lõunaks. Käisin füsioterapeudi juures ära ning tegin ettevalmistusi nädalavahetusel algavaks puhkuseks ja reisiks. Kuna laupäeval oli plaanis ülipikk sõidupäev, tegime reede õhtul väikse jooksuringi, et istumine järgmisel päeval päris ära ei tapaks. Kokku tuli 6,3km ajaga 42 minutit, tempoga 6:38min/kmning pulsiga 136. Ilm oli üllatavalt südasuvine ja poole peal hakkas ka jalg päris kõvasti häda tegema, ehk välja kukkus raske jooks.

Laupäeval startisime juba kell 7:30 Poola suunas ja jõudsime esimesse ööbimispaika alles kell 22 õhtul (puhast sõitu 11h). Päeva aktiivsus pole kogu mu kellakasutamise aja jooksul nii madal olnud ning õhtuks kraapisin kokku alla 5000 sammu – sedagi autost tanklasse kohvi järele põigates või kannatamatult vetsujärjekorras tammudes. Õhtuks oli tunne, et mõni Pekist Priiks stiilis päevapikkune jooksumatk on füüsiliselt ja vaimselt kergem taluda kui selline loksumine. Siiski pidasin kinni oma vaat et igaõhtusest rullimisrituaalist ning aelesin haavatud looma kombel rulliga meie kitsukese hotellitoa ainsal vabal põrandalapil.

Pühapäeval kogunes Krakowis omajagu kõnnikilomeetreid ja õhtul käisin jälle kiirelt hotellis jalad üle. Ei tea, kas asi oli joodud veinis, ent tavalised valukohad ei andnud rullides absoluutselt tunda. See tegi mu nii uljaks, et tahtsime esmaspäeva hommikul jõe äärde jooksma minna. Etteruttavalt võin öelda, et see oli ennatlik rõõm ja targu jätsin paari valusa sammu peale ürituse katki, sest tegemist oleks olnud jala täieliku kuritarvitamisega. Igal juhul läks idanema idee ka Krakowisse mõni maratonireis ette võtta, sest sealsed jõeäärsed promenaadid ahvatlevad pikki jooksuringe ette võtma.

Mitu torni on pildil?

Kokkuvõttes oli jooksu mõttes tegelikult võidukas nädal, aga pean hoidma end suure vasikavaimustusega kohe ennast invaliidiks tagasi kappamast. Kuna enamik uut nädalat möödub reisil kõndides ja festivalitades, on selleks õnneks ka vähe võimalust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s