Trenninädal 26. juuni – 2. juuli 2017

Capture.PNG
Hallid trennid on need, mille oleksin pidanud käimasoleva jooksukava järgi ära tegema. Punased on reaalselt tehtud trennid. 

Esmaspäeval käisime Saaremaal hotellis veel kiirel hommikuujumisel ning enamik ülejäänud päevast möödus autos teel Tartusse. Koju jõudes oli liikumisvaegus nii suur, et sättisin end vaiksele lühikesele jooksutiirule. Kõndides tundusid jalad juba jumala normaalsed, ent jooksusamme tehes lõi valus jutt mõlemast reiest läbi. Hea uudis tundus siiski see, et kasutud olid mõlemad jalad võrdselt. 😀 Põhimõtteliselt jooksin ühest aiaväravast välja ning liipasin teisest tagasi ja otse tuppa jalgu rullima. Otsa tegin veel pool tunnikest rahulikku venitusjoogat DoYouYoga videote järgi.

Teisipäeval vedelesin mõnuga lapiti diivanil ja kolmapäeval venis üks tööüritus nii õhtusse, et laekusin sinnasamasse diivanile alles õhtul pärast kümmet.

Neljapäeva õhtul võtsime enne lubatud paduvihma ette väikse rattatiiru Kõrveküla ja Vasula kanti – 21,6 kilomeetrit keskmise kiirusega 22,9 km/h ning pulsiga 124. Paduvihm õnneks/kahjuks jäigi tulemata, sest hoogu oleks olnud hoopis pikemaks sõiduks. Selle peale üritasin taas jalgu rullida, mis lõppes põrandal koeraga maadeldes, kuni tema mind rulli käest päästa üritas.

Reedel jõudsin üle pika aja bodypumpi, kus oli algavate vihmapühade vaimus üllatavalt palju rahvast ning lõpuks selline tunne, nagu oleks saunas peksa saamas käinud. Märkasin ka, et kükid vigasele jalale pigem ei sobinud, samas väljaastetega polnud mingit muret. Pärast rullisin taas kiirelt jalad üle.

Laupäeval tiirutasime Elva jõe matkarajal ning selle otsa üritasin uuesti vaiksele sörgile minna. Õnnetu jalg hakkas aga peagi nii tunda andma, et jätsin 4. kilomeetril targu katki – kokku 3,3km üliaeglast lonkimist. Vaikselt hakkab tunduma, et peaksin siiski füsioterapeudi juurde kohale minema (enne soovitas ta muudkui rullida-rullida-rullida, mida ma hetkel üritangi teha).

Matkatoit ja matkahunt

Pühapäeval koorus vihmapilvede tagant taas päike välja ja kiirustasime rattaringile marsruudil Tartu-Kõrveküla-Haava-Vasula-Lähte-Kärkna-Tartu. Kokku 33,7 km, keskmine kiirus 22,2km/h, pulss 116 ning tõusu-langust 180m kanti. Vooremaal sõit tähendab küll pikki tapvaid tõuse, ent samamoodi mõnusaid hoogsaid langusi ja avaraid vaateid, seega see kant tasub igal juhul avastamist. Otsa tegin laulupeo saatel veel rullimist/koeramaadlust ning võiski nädalale joone alla tõmmata.

Traditsiooniline kohvipaus Kärknas ja mu truu Scott hübriid

Kokkuvõttes oli mõnusalt tunde järgi liikumisnädal, mida siiski varjutab kurbus, et ma joosta ei saa. Eriti mõru on meenutada aprillikuud, kus tundsin joostes sellist jõudu ning hoogu, mida ma seni kogenud pole. Muidugi olin ise loll, et kevadise vasikana seepeale end täitsa invaliidiks kappasin, ent vaikselt hakkab kahtlus tekkima, et sedasi ei saa ma küll sügisel plaanitud maratoni joosta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s