Universaaldiagnoos: rasedus

Lugesin raseduskalendrist oma algava rasedusnädala kirjeldust ning muuhulgas öeldakse seal, et olen ilmselt saavutanud oma rasedusaegse tippkaalu ja “kuna Su emakas on nüüd Su roiete all, tunned end hingetuna”. Ujusin just Saaremaal hotellis mõnuga kroolisprinte ning kappan muidu ringi nagu noor(emapoolne) kits, seega kui see on hingetu, siis hingetu ma tahaksingi olla. Või midagi. 😀

Riskides kõlada kibestununa (oh ei), siis rasedusaegse hingetuse alla üritati päris pikalt suruda ka mu suviseid hingamishädasid ning moorisin mõnuga leina seitsmes astmes, enne kui välja tuli, et see ikka päris tüüpiline rasedushäda pole. Muidugi ma möönan, et mul on anomaalset “terviseõnne” ehk tavapärasest rohkem sattunud, aga möödunud aastaga tekib tunne küll, et kui rasedana arsti juurde minna, sobib selle alla pookida põhimõtteliselt kõik hädad. Või kui isegi ei sobi, siis igatahes ei saa sellega ka midagi ette võtta enne, kui rasedus läbi.

Meenub üks Louis CK sketš, kuidas 40-aastaseid ei ürita arstid enam terveks ravida või hädade põhjuseid välja selgitada, vaid ütlevad, et nüüd nii lihtsalt on. Rasedana öeldakse, et pärast sünnitust läheb üle. 😀

Ma saan aru, et rasedusega käsikäes käibki kõikvõimalikke põnevaid ning eri ooperist hädasid, aga stampdiagnoos “rasedus” tuleb enamasti igalt poolt enne ära, kui keegi on isegi üritanud veenduda, kas asi ei võiks milleski muus olla.

Oma I trimestri lõpus tekkinud hingeldamise puhul ei suutnud ma kuidagi uskuda, et see nii vara ja nii hullusti mõjuda võiks ning ühelgi sõbrannal sellist asja samuti täheldanud polnud. Samas mina olin rase esimest korda elus ja ei võinud ju teadagi, mis normaalne on. Arstid olid endas seevastu enam kui kindlad. Diskleimerina märgin ära, et olin sel hetkel stardikaalust endiselt paari kiloga miinuses ning erilist vatsa, mis üldiselt enesetundele hakata või kopsudele suruda võiks ei tekkinud mul ette enam-vähem teise trimestri lõpuni. 

Omaette seal leina tsüklis kuskil viha, kauplemise ja masenduse vahel pendeldades googeldasin nädalate viisi rasedusega seotud võhma kadumist. Tulemuseks sain vaid artikleid, kuidas võiks üritada rasedana end ikka natukenegi liigutada või kangelaslood naistest nagu personaaltreener Nancy, kes veel kolm päeva enne sünnitust viis kilomeetrit jooksis, sest “see tundus lihtsalt nii mõnus”. Oma saladusena nimetas ta seda, et järelikult pidas ta aktiivsuse säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks.

No tõesti, tubli, Nancy! Ju ma ei pidanud samaaegse kõndimise ja hingamise säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks. 

Ehkki see häälepaela saaga on praeguseks selgeks saanud ja möödagi läinud, on neid näiteid veel. Viimane elamus oli mind novembri lõpus päevapealt tabanud terav valu sügaval tuharas, mille süüdlaseks mu taaskordse virtuoosliku googeldamise tulemusel võis olla piriformise sündroom. Tegemist on ühe väikse aga olulise süvalihasega, mis muuhulgas stabiliseerib vaagnat.

Olin novembris omajagu jooksnud, sest hingamine oli lõpuks tagasi, samas tegin õnnetu piriformis muutunud raskuskeskme tõttu ilmselt niigi üleinimlikke pingutusi, seega poleks ka ime, kui see ülekoormuse saab. Valu oli esimese hooga nii hull, et ma ei saanud taas käia ega seistagi, samas ei näinud isegi mõtet arsti juurde minna, sest mis nad ikka teevad.

Umbes kolmandal päeval ajas häda härja kaevu ning pooleldi hüplesin, pooleldi liipasin läbi jubeda valu perearsti juurde kohale. Jaanus veel enne arvas, et ega nad iga häda ju ka raseduse kaela ei saa ajada.

Said muidugi küll. 😀 Mind võttis vastu järjekordne resident, keda nähes kadus mu lootus juba kabinetti astudes. Nimelt alles suvel üks resident googeldas mu nina all rasedust ja migreeni, mida ma ilmselt ise kodus põhjalikumalt teha jõuan, kui tema oma kümneminutilise vastuvõtu jooksul. Seekord kuulas järgmine noor tohter mind entusiastlikult ära ja väitis siis täie kindlusega, et tegemist on… rasedusega. 😀 Ma pidavat nii lõpurase olema, et laps surub mõnele närvile ja nüüd see kindlasti enne lapse sündi üle ei lähe.

Ma olin 200% kindel, et asi pole selles. Õnneks polnud ka, sest läksin tegin nonstop taastusravi rullimise, sooja kompressi ning võimalikult sagedase saunaskäiguga ja terav valu kadus kahe nädalaga, tuim valu veel paari päevaga pärast seda. Ennekõike on mul hea meel, et arstil õigus ei olnud, sest ma ei saanud koeragi jalutada või üleüldse õues värsket õhku võtta (niisama pingile istuma sel ajal tõesti ei lähe) – päris õudne, kui see nüüd veel kaheks kuuks nii oleks jäänudki.

Kokkuvõttes ei tasu alati sellega leppida küll, et rasedus peabki üks hädane aeg olema. Kui oma keha piisavalt hästi tunda, siis tunneb ka selle ära, kui mure normaalsuse piire ületab või ikkagi mingist eraldiseisvast allikast pärit on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s