Ironman 70.3 Otepää ühes kurvas vaatuses (21,1 km, 15. juuni 2019)

Sel päeval olid mõlema sääre tagaküljed krambis, valus isegi kõndida ning vahelduseks valisin trepi asemel lifti. Istumine teeb asja vaid hullemaks ning optimistlik-naiivselt lähen veel apteegist magneesiumiõli nõutama. Äkki teeb asjad natuke paremaks. Ei tee.

Kõlab nagu korralik võistlusjärgne päev? Kahjuks on tegemist minu võistlusEELSE päeva kirjeldusega, ehk lõpuks üritan kirja panna, mis sai minu kauaoodatud Ironmanist.

Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Langetasin viimastel nädalatel koormust, ei teinud mitte MIDAGI ebatavalist, isegi jõusaali jätsin lõpus minemata. Kaks päeva enne üritust tegin viimase soojendusjooksu – veidi üle 20 minuti sörki paari kerge kiirendusega. Oli palav ja vastik ning löntsisin selle niisama moe pärast läbi.

Järgmisel hommikul ärkasin valukrambis säärtega. Mina!? Mina, kes ma alati omaette peenikest naeru olen pidanud kõigi nende rahvasportlaste üle, kes esimese asjana omale säärised jala ümber venitavad ning kellel pole säärtega elu sees ühtegi probleemi olnud… Rullin hommikul sääred läbi ja see on nii valus, et ajab lausa südame pahaks. Siiski ei oska ma veel halvimat karta ning lonkan tööle. Ravitsen end veel rullimise ning magneesiumiõliga ja loodan, et see anomaalia läheb ise üle.

Ei lähe.

Võistluspäeval ärgates on parem jalg tagasi tõmmanud, aga vasak teeb nii põrguvalu, et ei saa sellele õieti toetudagi. Komberdan kummutiservalt tuge otsides kööki ning poetan äärepealt valu pärast pudrupotti mõned pisarad. Olukord tundub pehmeltöelda lootusetu – asendajat ju kuskilt võtta ei saa, meeskonda alt vedada samuti mitte, ent sellises seisus tundub isegi kaks ringi ümber järve kõndida täiesti ebareaalne.

Teen veel viimased meeleheitlikud ponnistused kinesioteibiga, saan kerget leevendust ning hakkame pool üheksa Otepääle sõitma.

Osaleme töölt kahe tiimiga, seega on melu rohkem ning kaasaelamist samuti. Vaatame sõprade-tuttavate-kolleegide ujumisstardid ära ning üsna pea hakkavad nad riburadapidi veest ka välja tulema. Lõõskava päikese käes me siiski lõputult kekselda ei kavatse – saadame ratturid hõisates teele ning varjume siis peaaegu kohe pubisse jahedasse.

IMG_20190615_102921.jpg
Meeskondlike ujujate start

Võistlusalal ringi lonkamine on jala natuke soojemaks teinud ning teen prooviks ka mõned lühikesed sörgid. Tundub, et läbitud ma selle raja siiski saan.

Söön varaseks lõunaks lastepasta (mis on küll suurem, kui tavaline täiskasvanute pasta) ja käime vahepeal tagasipöördel rattureid varitsemas. Tiimikaaslane on täpselt graafikus, seega lähen võtan rõõmsalt veel ühe kohvi, krõbistan šokolaadi kõrvale ning valmistun umbes kella 2 paiku vahetusalasse minema. Veidi ärevamad momendid mööduvad õues veel teise tiimi ratturit passides, aga lõpuks selgub, et tema on oodatust varem mööda sõitnud ning olukord siiski kontrolli all.

Veidi enne kahte lähen vahetusalasse, kus terve rodu jooksjaid praeb nagu… noh, praepannil. Surun end vastu vaheseina, et natuke varju saada ning muudkui ootan. Ja ootan. Ja ootan. Lõpuks saabub rattur, viskab ratta varna ning komberdab minuni. Pusin üllatavalt kaua kiibi kallal, sest lihtsalt ei leia krõpsupaela otsa üles.

Käes! Kiip jala ümber ning pistan punuma nagu eksinud jänes. Ja eksinud ma olengi, kui selgub, et paari aasta taguse kogemusega võrreldes ei saagi otse rajale joosta, vaid ekselda tuleb läbi vahetusalade ning kurat teab kust. Lõpuks pääsen ka sealt välja ning pääsen rajale.

DSC_3999.JPG
Mingi rõõmus hetk ootejärjekorras

Ja olen selleks hetkeks juba vaimselt ning füüsiliselt täiesti küpse.

Ausaltöelda ma pean siiani suureks saavutuseks, et ma raja üldse läbi tegin. Suuremas osas isegi joostes. Tõuse ma joostes võtta lihtsalt ei saa. Väga järsult allamäge joosta samuti mitte. (Võin saladuskatte all öelda, et Pühajärvel väga palju muid valikuid üle ei jäägi. 🙂 ) Tagatipuks oli vaim jala pärast muretsemisest ning pikast ootamisest nii läbi, et raja jaoks midagi alles jäänud pole.

Kuskil 3.-4. kilomeetril jooksen tihedas inim- ja parmupilves kohutavalt kuumal ning tuulevaiksel lõigul võsa vahel ja mõtlen, et ma lihtsalt ei jõua seda asja lõpuni teha. Ma ei jõua seda isegi lõpuni kõndida, sest rajal on nii palju parme, et ma ei kannata seda välja.

Igasugused distantsi- ja temponäitajad klõpsin kellalt eest juba esimesel kilomeetril. Iga minut, mis tuleb alla kolme tunni (ehk tempoka kõnni), on hästi saadud. Agoonia suurendamiseks on vesi joogipunktides kallatud pooleliitristesse õlletopsidesse, millest joomiseks pean iga kord täiesti seisma jääma.

Esimese ringi keskpaigas teen kiire peatuse rajaäärses käimlas, mis täitub hetkega selle sama musta parmupilvega. Hetk aegluubis – mina, haige jalaga, tulikuumas haisvas plastkuubikus, mustmiljon suurt parmu ümber, higi otsa eest lahinal põrandale tilkumas. See kõik oli lihtsalt nii talumatult rõve.

Esimese ringi lõpus mõtlen endiselt, et ma lihtsalt ei tee seda asja lõpuni. Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei saa. Jalg teeb valu. Tihedatest joogipunktidest hoolimata on juba poole kilomeetri pärast suu nagu tolmu täis. Igatsen palavalt oma mütsi, mida päeva esimese poole võistlustel õieti kunagi vaja pole läinud.

Vahetult enne ringi lõppu kaotab üks jooksja künka otsas lihtsalt teadvuse ja teda hakatakse otse mu nina all elule turgutama.

Ja siis jõuan taas Pühajärve randa. Tiimikaaslased, Jaanus, sõbrad-tuttavad ergutavad raja ääres, tekib nagu uus energia. Üritan mitte päris surma veerel välja näha ning lõpuks isegi ei tunne ennast nii. Mõtlen, et matkan selle põrgu lõpuni.

DSC_4228.JPG
Kahe ringi vahel täiesti segaduses, miks ma seda endaga teen

Teine ring läheb tegelikult isegi paremini, kui esimene. Saan päris mõnusa (aeglase) rütmi sisse, teisi jooksjaid on vähemaks jäänud, aga parme selle võrra samuti. Mõnes punktis on suured õlletopsid lõpuks ometi otsa saanud ning vett saab rüübata väiksest papptopsist (ausalt, mingit positiivset reklaami Saku nende topsidega kindlasti ei saavutanud). Möödun üha kannatavatest triatleetidest, sealhulgas ühest tuttavast, kellele pooleldi sonin: “Läheb-läheb”. Ta vaatab aegluubis minu poole, tunneb mind nagu läbi udu ära, veel üks pikk paus ja vastab: “Ei.”

Täpselt nii tunnen ennast mina ka, aga natuke nagu ikka läheks veel. On palav, on valus, on lihtsalt üks kuradi s*tt, aga tiim ju ootab. Jooksen pikalt ühe teise jooksja kõrval, lihtsalt haudvaikuses, samm-sammu ette. Kilomeetripostid muudkui tulevad, ma teengi selle õuduse ära.

Ja peaaegu ootamatult jõuan Pühajärve randa. Jälle ergutamine, tuttavad karjuvad, viimane pööre ümber finišikoridori, kus ootavad elevil tiimikaaslased. Suudan veel üsna reipa sammu sisse panna ning tuiskame külg-külje kõrval finišikaare alt läbi. Tehtud! Tehtud see kuradi ****!

DSC_4337.JPG
Üle finišijoone ikka rõõmsalt

2:20:45, 21,58 km, 6:32 min/km, 150 bpm.

Jooksu aeg on üle 20 minuti kehvem, kui lootsin ja peaaegu 10 minutit kehvem, kui paar nädalat tagasi trenni mõttes rada läbides. Keskmine pulss tavapärase poolmaratoni pulsi 163-165 asemel 150!

Käin kiirelt pesus, ootame teise tiimi finišeerimise ka ära ning sõidan koju haavu lakkuma. Hea või halva uudisena vigastus järgmiseks päevaks imekombel kadunud pole. Pole ka ülejärgmiseks või üle-ülejärgmiseks päevaks. Jalg valutab niimoodi, et häirib und ja isegi töötegemist, aga nii palju tunnen oma keha küll, et saan aru, et midagi peale lihase seal viga pole. Pean sellele nüüd lihtsalt jääd, puhkust ning rahu andma.

Kust see jama tuli? Siiani ei tea. Kas ma olen pettunud? Muidugi olen! Samas enam-vähem läbisin raja siiski joostes. Ja sellist vaimset võitlust pole endaga ammu pidanud, mida see võistlus nõudis. Kõigele vaatamata oli positiivseid emotsioone selles päevas kuhjaga rohkem, kui negatiivseid. Tiim oli parim! Ürituse õhkkond ja korraldus on parim (miinus need kuradi topsid)! Kahju lihtsalt, et sellele vastavat lõpptulemust ei saabunud.

2 kommentaari “Ironman 70.3 Otepää ühes kurvas vaatuses (21,1 km, 15. juuni 2019)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s