Trenninädal 13.-19. mai 2019

nädal13190519

Möödunud nädal algas taastumise tähe all ja lõppes ikka korraliku pingutusega. Maastikumaratonist on nüüd nädal möödas, emotsioon endiselt hea, ilm keeras küll kraadidelt kaks korda soojemaks ning näitab lähinädalatel vaid tõusutrendi. Tuletab eredalt meelde, miks ma end see suvi ühegi täismaratoni prepiga piinama ei hakka.

Esmaspäeval puhkasin sõna otseses mõttes jalga – maastikumaratonist mingeid tõsisemaid kahjustusi ei jäänud, aga kõht oli tühi nagu ikka.

Teisipäeval läksin juba uljalt natuke jõusaali ja tegin jalgadele kergemalt.

Kolmapäeval tegin prooviks taastava jooksu, mis trennichatis jagatud muljete põhjal sakkis lihtsalt otsast lõpuni. Kahjuks selleks hetkeks, kui ma aru sain, et see ei kavatsegi paremaks minna, olin kodust täpselt nii kaugel, kui olla sai ja pidin tümpa-tümpa lihtsalt koju tagasi rühkima. Oli rõve, aga samal ajal oli mindset kuidagi kummaliselt kannatustest distanseeritud, ehk vaatasin neid justkui kõrvalt ja võtsin elu nii nagu see parajasti oli. Kokku oli seda zen’i kogemust 7,52 km (6:33min/km, 135bpm).

Neljapäeval ajasin eksprompt esimest korda sel kevadel ratta keldrist välja ja tegime rahuliku õhtuse tiiru Vasula poole. Kõik vaated on praegu nii ilusad ning jalgades hakkas väsimus ka ära kaduma. Kokku kulgesime 21,78 km (21,9 km/h ja 124bpm).

Reedel käisin töönädala lõpetuseks veel tiiru jõusaalis, tegin rohkem keharaskustega kükke ning väljaasteid ja kangiga ülakeha. Jõusaal oli paras kasvuhoone, aga hea rammestava trennijärgse tunde sain igatahes kätte.

Laupäeval läksime hommikul Kauksi randa suvitama. Kui Tartus oli temperatuur 24 kandis, kukkus see Peipsi juures julgelt 4 kraad ning hea värske oli päris hea paar tundi luitemännikus ning mööda liivaranda ringi mütata. Notsu tuiskas rannarõõmust ringi nagu segane ning endalgi oli täpselt selline tunne, nagu oleks jälle Saaremaale saanud. Aitas mu pidevat mereigatsust natuke leevendada küll. Õhtupoolikul käisin veel TÜ suure kokkutuleku puhul kursakaaslastega Tähtveres chillimas, aga kokkutuleku enda asemel kobisin koju puhkele.

Pühapäeval läksime kolleegidega Pühajärvele Ironmani peaproovi tegema, ehk meie kahe tiimi ratturid sõitsid ühe 45-kilomeetrise ringi Pühajärvelt Kanepisse ning tagasi ja teise jooksjaga tahtsime sel ajal ideaalis kaks ringi ümber järve kapata. Täpselt samal ajal läks rajale punt Ironman Eesti triatlonilaagri osalejaid, samuti oli järveümbrus muid sportijaid paksult täis ning täitsa võistlusmelu tunne tekkis. Jooksu ajal oli pidevalt keegi piisavalt kaugel ees, et motiveeriks edasi minema.

Alustasime 10 paiku, kui õues oli juba rõvepalav ja tempo mõttes vist natuke kiiresti. Teisel pool järve otsisime juba pilguga pehmemat kohta, kuhu lihtsalt maha surra, sest kogu keha kuumas, varju jäi üha vähemaks ning autoni (loe: joogipudelini) jäi veel 5-6 kilomeetrit maad. Ja täpselt sel hetkel astus põõsast välja Ain-Alar Juhanson, kes polnudki miraaž, vaid pakkus meile rõõmsalt juua ning ütles, et teisel ringil võime ka sealt vett võtta. Issand! Kui! Tore!

Segamini tänusõnu puterdades ja vett kulistades kosutasime natuke ihu ning hinge ja rühkisime siis künklikku praepanni pidi Pühajärve suunas tagasi. Oli ikka rõve küll. Rada on isegi üsna raske, aga kuumus ja kõrvetav päike sinna otsa on lihtsalt talumatu. Just enne metsa vahele pööramist sai kolleeg korraliku ülekuumenemise ja jäi mulle vaiksemas tempos järgi tulema. Läksin ise küll jooksusammul autoni, aga esimese hooga polnud kindel, kas sealt üldse edasi joosta, sest tingimused olid lihtsalt nii karmid.

Pärast kogu kaasavõetud spordijoogi allakulistamist muutusin küll natuke reipamaks ja rühkisin ikka teist ringi ka tegema. Selle peale järgi jõudnud kolleeg tundus samuti üsna optimistlik ning etteruttavalt võin öelda, et ta suutis ülekuumenemisest nii palju ära taastuda, et jooksiski üsna minu kannul teise ringi ka ära.

Minu jaoks kukkus teine ring esimesest isegi kuidagi kergem välja, sest mingi tuuleke oli puhuma hakanud, samuti teadsin, et teises järve otsas saab juua. Kuulasin oma muusikat, võtsin kahe kolmandiku distantsi peal ka ühe kofeiiniga geeli, astusin samm sammu ette ning lõpuks sain teise ringi lukku täpselt sama tempoga nagu esimese. Sealjuures jooksin kogu aja ning ei hakanud ka kõrvetavamate tõusude ajal kõndima. Kokku siis 21,5 km, 6:09 min/km ja pulss päris koledad 156 bpm. Sai nagu pingutatud küll.

puhajärvring.png

Pärast käisime veel kõik koos söömas ning muljeid jagamas ja nüüd või vist peamise osa ettevalmistusest tehtuks lugeda. Kui üldse, saab enne võistlust asju vaid hullemaks ajada, seega jääb üle vaid palvetada, et ilmataat ikka 15. juuniks vana hea suusailma tagasi toob.

2 kommentaari “Trenninädal 13.-19. mai 2019

  1. Isiklik kogemus ütleb, et just see jahedast kuumale üleminek on see mis tundub ränk ja keha ei suuda üldse kohaneda. Kui oled 3-4 pikemat trenni juba suviste ilmadega teinud, siis ei tundu see 25-30 kraadi enam üldse nii õudne.
    Alles eelmise aasta suvel oli 25-kraadine ilm ju meeldiv jahedus 🙂

    Meeldib

  2. Kohanemine on keeruline tõesti. Aga katsu sa kohaneda, kui temperatuur muutub ühe nädala sees 20+ kraadi 😀 Ma ei jõua isegi igapäevase riietuse valikuga nii kiiresti kaasa minna. Eile mõtlesin, et kas võiks selle talvejope äkki nagist eest ära panna, ehkki esmaspäeval oli see mul alles seljas…

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s