Suurjooks ümber Viljandi järve 12 km, 01.05.2019

Pärast tänast võistlust on mul esimene küsimus, mis meeltesegadushoos ma ennast järgmiseks nädalaks maastikumaratonile regasin. Lendav tolm, künkad ja rammusad rapsivarred ei tekita küll ühtegi soovi enam lähitulevikus mingit maastikku vallutada. 

Võistluseelsel õhtul laekusin töölt koju juba korraliku tärkava migreeniga, mis on viimasel ajal tüütult sagedaseks saanud. See seiklus kulmineerus iivelduse ja oksendamisega, aga jõin hästi palju vett peale ning läksin lihtsalt võimalikult vara magama.

Hommikul ärkasin kerge peavaluga, aga kulistasin veel kõvasti juua, võtsin mõned ibukad ning hakkasin pool kümme Viljandi poole sõitma. Esiteks uhkes üksinduses ja ülevas meeleolus möödunud teekond sai teises pooles värvi korraliku autorongi näol, kus ma närvilisi kaasteelisi lõpuks ära kiruda ei jõudnud. Äkki pole mõtet ühe auto kaupa närviliselt ettepoole sõeluda, kui nii ees kui taga on kümmekond autot veel? Või kui eessõitja juba tahavaatepeeglis su silmavalgeid näeb, siis võiks äkki naaaatukene pikivahet hoida – oleks kõigil puhtam ja kuivem tunne.

Õnneks Viljandisse jõudes keeras kogu see jõuk järve äärde parklasse, ning ise sõitsin targu trepimäe ülemise otsa juurde, kus varasele kohalejõudmisele vaatamata leidusid vaid viimased vabad parkimiskohad.

Jalutasin natuke ringi, võtsin (oma üüratu) numbri välja, sain stardikoridoris ettepoole lubava kleepsu ka peale, jõin ühe kohvi ja sõin müslibatooni, käisin kaks korda vetsus, tegin veidi sooja ning ootasin siis puude vilus, kuni stardini jäi veel veerand tundi.

Selleks hetkeks oli mul juba õudne janu, aga ma polnud taibanud pudeliga vett stardikoridori võtta ning veidi mõtlesin ka, et ah, mis see 12 kilomeetrit siis ära on (hahhahahaaa). Eks õues oligi palav, aga ilmselt andis eelmise õhtu vedelikukadu ka oma fooni alla.

Stardist võtsin kohe rahuliku tempoga minema (ehkki staadioni pudelikael midagi peale kõnnisammu esiteks teha ei lubanudki), sest ennekõike oli plaan Ironmaniks üks paraja pingutusega trenn teha. Siiski pidin juba esimesel jubedal tõusul täiesti pildi taskusse viskama ning hakkasin omaette mõtlema, kui ohutu selline rassimine minu küpses 30-aastaes vanuses ikka olla võib.

Tõusu järel muutus janu juba väljakannatamatuks, aga tolmavale kurgule polnud veel paar kilomeetrit kuskilt kastet võtta. Natuke aitas taastuda pikk lauge langus ja järve teise otsa jõudes hakkas enesetunne isegi taastuma. Kuni keerasime asfaldi pealt pinnas- ja puiduhakketeele, mis tolmas veel kolm korda kõvemini kui mu kurk. Üldse tundub, et Viljandiga on kogu aeg mingi häda – märjaga on kõik pehme ja mudane, aga kuivaga oli üleval totaalne tolmupilv, samuti oli puiduhake eriti lahtine ning põuased põllud nagu lahtine liiv.

Selleks hetkeks oli tempo umbes 5:30-35min/km, aga see hakkas järjekindlalt langema. Esimene joogipunkt pakkus kauaoodatud leevendust, aga sellele järgnes juba üha põllusem pinnas. Võsa vahelt ma muidugi lõikama ei hakanud ning järgmisest hargnemiskohast läksin samuti paremalt. Ehkki jalad polnud rapsipõlluga üldse rahul, polnud seal vähemalt mingit kraavi ja karjaaeda vahel. Hiljem nägin ühte meest, kes seal oma püksid täitsa ribadeks oli tõmmanud.

järvejooks

Paar kilomeetrit enne järgmist joogipunkti vaevlesin juba jälle jubedas janus ning keskendusin lihtsalt sellele, et mitte üle kuumeneda, haamrit saada või kõndima hakata. Põlluradadel polnud niikuinii mõtet mingite möödajooksudega energiat raisata, seega jooksin lihtsalt selle järgi, kes parajasti ette sattus ning üritasin mitte maha jääda. Üldse tekkisid rajal kitsamates kohtades pidevalt ummikud, aga eks sellise loomingulise kitseraja puhul on see paratamatus. 

Lõpuks lugesin lihtsalt omaette, et 2/3 tehtud, 3/4 tehtud, siit veel mäest alla ja… Kui seni olin hellitanud lootust 10 kilomeetri täitumisel kiirust lisada, sain just sel hetkel korraliku kabelimatsu ära ning kuumenemine hakkas kriitilist piiri ületama. Võitlesin peale tikkuva iivelduse, janu ja külmavärinatega ning sundisin ennast vähemalt mitte kõndima. Kõik jooksid minust mööda ja mina tšillisin omas mullis Queeni “Under pressure’i” taktis.

Kusjuures kogu mu jooksulist oleks võinud koosneda kolmest loost: Eminem “Till I collapse”, “Eye of the Tiger” ja Queeni “Keep yourself alive”. 

Viimased paarsada meetrit suutsin natuke hoogu juurde lisada, enesetunne hakkas just siis natuke paremaks ka minema ning lõpetasin jooksu ikka üsna hea emotsiooniga. Lõpuaeg kella järgi 1:07:32, ehk peaaegu kolm minutit 2017. aastast kehvem. Samas tõmbasin end too jooks ikka korralikult ribadeks – seekord jäi pärast pisukest taastumist isegi energiat üle, et täitsa reipal sammul jälle trepimäest üles ronida.

Raja olin suutnud joosta 11,8-kilomeetriseks (eelmine kord oli see jupi lühem), keskmine tempo 5:43min/km ja pulss 164. Täpselt poole peale jõudsin ajaga 32:58, seega erilist ärakukkumist teises pooles isegi ei tekkinud, ehkki aeglaseim kilomeeter oli seitsmes (6:09). Tempo kukkus 6+ minuti juurde ka 8. ja 11. kilomeetril.

Autos tõmbasin pirukat, skyri ja kohvi hinge alla ning sõitsin siis koju oma reiteini tolmuseid jalgu kasima. Järgmine nädal maastikumaratonil võtan kohe algusest trennitempo sisse ning kahe nädala jooksul teist korda liigselt pingutama ei hakka. Loodetavasti on siis ka veidi halastavam ilm, sest täna olin üleni lühikestes riietes ja vaatasin õudusega kaasjooksjaid, kes mõned isegi kindad kätte olid surunud. Kokkuvõttes oli rõve küll, aga seesamune pidi ikka tuleviku väetis olema.

10 kommentaari “Suurjooks ümber Viljandi järve 12 km, 01.05.2019

  1. Täna oli Viljandis just hea joosta – maapind kuiv ja tuult ka eriti polnud, mis seal põldude peal muidu raskusi tekitab.
    Erinevatest võimalikest variantidest tegelikult üks parimaid. Soost lõikajad said ka täna edu – mitmest pidin 2x mööduma. Igal aastal see panus dividende ei maksa.
    Aga rahvast tundub iga aastaga rohkem olevat ja tegelikult tuleks staadionile suuremad väravad teha vms. Mul läks peaaegu kaks minutit, et staadionilt välja jõuda. Või siis tuleks stardirivi organiseerida mitte särginumbrite vaid pigem eeldatava lõpuaja järgi, et kiiremad saaks eest ära ja sellist trügimist ja nügimist vähem oleks.

    Meeldib

    1. Stardijärjekorda võiks kuidagi hajutada jah, sest neid ummikuid jätkus peaaegu lõpuni välja. Kui ilusti küsida, saab stardinumbrile ettepoole lubava kleepsu peale, aga seda enam võiks numbrid tõesti eeldatava lõpuaja järgi välja anda.

      Meeldib

  2. Ma mõtlen iga aasta, et oi, läheks ka Viljandisse jooksma, aga õnneks mul igal aastal enne meenub, et see pidi ilgelt rõve olema. Maastik pole absoluutselt minu teema niikuinii. Nii et väga hea, kui keegi kirjutab, KUI rõve see ikka on, et ma seda viga ei teeks 😀

    Meeldib

    1. Margit kirjutas sellest eelmine aasta väga värvikalt ja ma veel lugesin seda enne tänavust võistlust, aga kujutasin ette, et selle kuiva peale saab see totaalne lust ning lillepidu olema. Seda valusam löök oli. 😀

      Meeldib

  3. Kas ma olen tõesti ainus inimene kellel oli sel aastal Viljandis kerge joosta?
    Kõige raskem osa sellest jooksust (järvejooksudest vist üldse) ongi enda võimete õige hindamine ja õige jooksukiiruse valimine. See, mis tempo või pulsiga sa iganädalaselt kergliiklusteel jooksed ei maksa Viljandi järve ümber midagi.
    Aga mis seal salata, see Krõõda ja Margiti blogis kirjeldatud õudus on mul endal ka 2015. aastal üle elatud nii et ma kujutan päris hästi seda kõike ette.

    Meeldib

  4. Kahju et ei trehvanud. Ma panin omale kuldsed crocsid jalga ja alustasin 1000-2000 stardigrupist. See aasta oli tõesti kerge, kuigi stardijooneni läks minut ja esimesel kahel kilomeetril läks veel kolm minutit kaduma, jõudsin finišijoone alt läbi kui kell oli 52 minutit tiksunud.

    Tauno, oli küll kerge see aasta. Taga põldudel oli tuul tagant ja seal, traditsiooniliselt raskeimal lõigul, oli lihtne minna.

    Meeldib

    1. KUSJUURES ma sõitsin sinust parkimiskohta otsides mööda ja tundsin ennast nagu mingi eriline creep. Rõõm näha, et sa ikka elus oled, ehkki blogist võiks, khm, muud arvata, khm.

      Meeldib

      1. Heh, see, mis praegu muus osas elus toimub, vääriks raamatut. Võib-olla kunagi kirjutangi! Jooksen ikka, blogida praegu ei taha. Lihtsalt ei suuda kirjutada.

        Meeldib

    1. Kindlasti astun! Ja edu selle toimuvaga! Mul on endal suhteliselt skisofreeniline periood elus, kus ühest küljest täituvad mingid igiammused unistused suure hooga ja teisest küljest on kõik jumala sealsamuses. Ja siis jäävad kõik kirjutised tegelikult mõttetult õõnsaks, sest kõike ju suvalises avalikus nišiblogis lahkama ei hakka, aga mõjutab taustal toimuv ju kõike. Loodetavasti hakkad jälle kirjutama, kui kõik rööpasse saad – ma igatahes ootan. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s