Trenninädal 6.-12. mai 2019

nädal 12052019.png

Tegelikult mul polegi selle trenninädala kohta suurt midagi rääkida, sest toimus suuremat sorti maastikumaratoniks puhkamine.

Esmaspäeval valutasin pühapäevasest jõusaalitiirust lihaseid ja vaatasin üli***** Game of Thrones’i osa. Armas jumal, anna mulle kannatust see sari väärikalt lõpuni saata.

Teisipäeval tegin haigetele lihastele jõusaali kaardi lõppemise puhul trenni peale ja tundsin juba lõpus venitades, et siin sai vist veits üle pandud. Võtsin siis plaani enne pühapäeva eriti hoolega puhata, et jalgadest oma hoogsad väljaasted ja muu meelelahutus ikka välja saada.

Kolmapäeval oli mul kehv olla ja paras aeg alustada suurejoonelise puhkamisega.

Neljapäeval jooksin pühapäevase ürituse soojenduseks 5-kilomeetrise sutsaka paari kiirendusega (6:08min/km, 141bpm). Jalg oli tönts, megarõve ja raske oli ning üldse tekkis tunne nagu poleks ma üldse kunagi varem ühtegi jooksusammu teinud (aamen). Paar päeva olid möödunud stressi ja magusasöömise tähe all ning see on kohe enesetundes nii kõvasti tunda.

Veeretasin ennast diivanile haletsema tagasi ja kirusin end omaette, miks ma sinna maastikumaratonile küll regasin. Pärast käisime veel tiiru Raadi pargis, mis on meil omaette 9. mai antropoloogilis-patuseks traditsiooniks muutunud. Päris põnev on seda langenud sõduri ümber olevaid lillemerd ja tralli vaadata.

Reede õhtul olin tööasjus ühel arendajate üritusel Bolti kontoris ja oli ikka peen küll. Sireenidest kajava Turu ristmiku kohal tekkis tunne, nagu oleks välismaal, mitte Eestis. Oli päris tore rutiinivaba olemine.

Laupäeval tuli kogu kevade vihm ühe päevaga maha, aga hommikul kuivaga tuiskasime veel Ilmatsalu matkarajale müttama. Tihenevas vihmas kõndisime maha umbes 8 kilomeetrit ja Notsu oli selle lõpuks ikka päris läbi, mina patrasin omaette vihma ning kevade lõhnast ja Jaanus kallas taskutest vett välja. Pärast käisime väljas risottoga carbloadimas ning õhtul filmi saatel pistsin pintslisse veel tüki kooki.

Pühapäeval jooksin maastikumaratonil 24,36 km, millest täpsemalt vahutasin juba siin. Õnneks kadus viimastel kilomeetritel tekkinud põlvevalu autosse jõudes kohe. Õhtul käisime veel emadepäeva puhul ämma juures vitsutamas ning sealt kodu poole minnes olid jalad lihtsalt kangeks tõmmanud.

Uuel nädalal puhkan jalad jooksust korralikult välja ja võtan jälle jõusaali ette. Või äkki peaks vahelduseks ujulasse minema. Ironmanini jääb nüüd paar päeva üle kuu aja ning meeleolu on maastikumaratoni põhjal pigem optimistlik. Peaasi, et päris lõõska kaela ei tule, siis peaks kõik okidoki olema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s