Märtsi trennikuu

Märts sai läbi ja sellega väga sobivalt üle pika aja üks korralik trenninädal. Kuna olin enamiku kuust matkamas, võtan selle parem ühe ropsuga kokku.

märts.png

Enne reisileminekut käisin viis päeva jutti trennis, et ööpäev kõikvõimalikes sõidukites istumist mõnus puhkus, mitte totaalne piinapink oleks. Esmaspäeval tegin veel jõusaali ning teisipäeval 6.27km jooksu (6:41min/km, 134bpm).

Kolmapäeva hommikul piirdusin pikema tempoka koerajalutusringiga, sest ärkasin öösel kurguvalu peale üles ja üritasin tõbe kähku tagasi lüüa. Enam-vähem kontrolli alla ma selle ka sain, aga tegelikult vindus see üle nädala vaikselt tagaplaanil.

Matkasimegi kokku täpselt 7 päeva ja ootuspäraselt jäid mul valusaks ainult mäest allatuleku säärelihased. Treenin mis ma treenin, aga need teevad mulle mägedes alati valu. Mitte-lihasvalust oli pakkumisel veel koti kandmisest kange kere ja päikesepõletuse saanud silmad (brr). Muidugi kadus säärte lihasvalu enam-vähem just nädalaga, seega siis oleks võinud õige matkamine alles alata.

Kokku kõndisime kotiga iga päev vähemalt 4-6 tundi ja pärast kergema kotiga niisama ümbruskonnas ka. Tõusumeetreid pole millegagi kokku lugeda, aga eks see oli üks korralik ronimine päevad läbi. Eriti tobe oli siis kellalt lugeda sammude põhjal arvutatud soovitust päeva aktiivsuse jaoks veel 10 minutit joosta näiteks. 😀

Viimane matkapäev kujunes ootamatult kontimurdvaks, millele lisandus 2-tunnine õuduste autosõit ning üle nädala vindunud külmetus lõi lõpuks korraliku haigusena välja. Pea valutas, nina valutas, kurk valutas, nina jooksis nagu kevadine kask ja enesetunne oli pehmeltöelda kohutav.

Vedelesin ainult hotellis, jalutasin aeg-ajalt kohvikusse smuutit jooma ning vedelesin siis edasi. Hakkasin vahepeal juba põskkoopapõletikku kahtlustama ning kujutasin ette, kuidas kolm tagasilendu rõhuvahedega mulle mäda otse ajju tõmbavad. Õnneks sain kohalikust apteegist mingit põnevat tabletti ja pärast seda nohust päevaga lahti. Vähemalt on selle vedelemise peale ette näidata ports läbiloetud raamatuid.

Koju jõudes olin nii vaimustunud värskest kevadilmast, et tegin juba järgmisel päeval väljamaganuna 16-kilomeetrise jooksutiiru (6:07min/km, 153bpm). Olin selle aja peale juba nädala ainult jalutanud ning viimaste ööpäevade jooksul taas ligi 24h jutti istunud, seega enesetunne oli igati lennukas.

img_20190324_123626941748783.jpg

Esmaspäeval tegin kiire jõusaalitiiru ning taipasin, et meeskondliku Ironmanini on jäänud täpselt 12 nädalat. Klopsisin kiiruga kokku plaani, millest järgmiste kuude jooksul lähtuda. See on segu minimalistlikust maratonikavast ning ühest mägise maratoni kavast, ehk jooksen kolm päeva nädalas. Iga nädal on üks pikk jooks, üks lühem tempojooks ja üks intervallide või mäkketõusude jooks.

Otsa tegin lahti teisipäeval, kui jooksin tõusvas tuisus 800-meetriseid intervalle. Hullupööra pingutama kohe ropsust ei hakanud, seega tempod tulid vastavalt 4:45, 5:02, 5:19 ja 5:26 (tagant- ja vastutuult).

Kolmapäeval puhkasin ja neljapäeval võtsin tavalise 6,44km jooksuringi sees ette 3-kilomeetrise lõigu. Lõigu tempo 5:17, kogu jooksu keskmine 6:14 ja 147bpm.

Reedel käisin töölt tulles taas jõusaalis, aga jaksu nagu õieti polnud.

Laupäeva hommikul tegin kiirelt pika jooksu ära (11,03km, 6:01min/km ja 150bpm), et õhtuks Tallinna sõbranna tüdrukuteõhtule sõita. Ööseks tulin ikka oma koju tagasi ja vaevlesin bussis kohutava une käes – ajavahe andis veel kõvasti tunda. Samas oli ikka hea küll pühapäeal omas voodis ärgata ning jõudsime veel koeraga loodusesse. Lisaks on ajavahe õnneks kellakeeramise mõttes minu “kasuks” ja üle tüki aja oli üks kellakeeramisjärgne esmaspäev, kui hommikul täitsa tavaline ärgata oli. 😀

Nüüd ootavabki ees veidi sihipärasem trenn Ironmani suunas ja kindlasti tahaks kevade jooksul Pühajärvele radu proovima ka jõuda. 1. mail teen Viljandis tõusutrenni ning äkki ÄKKI võtan ette ka Tartu maastikumaratoni – taas pigem mõnusa kulgemise mõttes. Tuleb seda head kevadist trenniaega kiirelt kasutada, enne kui liiga soe suvi jälle peale tuleb.

3 kommentaari “Märtsi trennikuu

  1. Sul peaks nüüd tulema see boost mis kaasneb mägedest alla tulekuga. Minust targemate jutust on meelde jäänud, et esimene selline “plahvatus” (kerge enesetunne) peaks olema 3-4. päeval ja siis uuesti 3. nädala kanti pärast naasmist. Nii et kui mõned pikad jooksud väga kerged tunduvad, siis ära imesta.

    Meeldib

  2. Ma avastasin tänu Margiti kommentaarile facebookis veel ühe toreda blogi. Kas su blogil on ka Facebook’i leht, kus jagad uusi postitusi?
    Tõsiselt hakkasin samuti jooksmisega tegelema 20-ndates. Minule meeldib samuti lisaks jooksmisele ka kõndimine. Sel aastal kõnnin Tartu maastikumaratonil 24 km, mis on suure tõenäosusega soojendus Lahemaa käimismaratonile, kus plaan siis maraton maha kõndida. Kui jalad kannavad 😀.
    Igatahes väga tore oli su blogi avastada ja selles postituses ka väga ilusad pildid loodusest/matkast.
    Jõudu ja jätka samas vaimus! 🙂

    Meeldib

    1. Tere tulemast blogisse! Facebooki lehte mul pole, sest ma ei viitsi seda hallata. Lahemaa käimismaraton on kindlasti vägev üritus! Käisin ise kunagi Noarootsi kõnnimaratonil ja seal satub ikka kohtadese, kuhu ise omal käel uitama ei jõuaks. 🙂 Edu ja jaksu!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s