Trenninädal 15. – 21. aprill 2019

nädal21042019.png

Vaikselt hakkab mingi jooksuvorm saiavormi alt välja kooruma. 6:30 tempo tundub juba puhas loivamine ning pika tempoosa lõpus on veel päris ok kiirust juurdegi lisada.

Üldse on päris äge üle pika aja ainult poolmaratoniks treenida. Saab lihtsalt pika maa üleelamise asemel rohkem kiirusele keskenduda ja samas ei kurna ka “pikemad” otsad nii ära, kui täismaratoniks valmistudes. Lihtsalt mõnus. Eks vastutus meeskonna ees paneb natuke rohkem pingutama ka, kui ainult endale sörkides oluliseks peaks.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest kanuumatkast ning kõht oli pidevalt jube tühi. Külmas vees seiklemise energiakulu oli vist arvatust omajagu kõrgem.

Teisipäeval ostsin sooja suveilma puhul eksprompt uued lühikesed püksid ning läksin see aasta esimest korda täiesti lühikeses vormis õue intervalle jooksma. Vist oleks võinud buffi ka kaela panna, aga sellest hiljem pikemalt. Igatahes oli tüüpiline kaval kevadilm, kui ühtepidi oli tuul nagu jääkülm sein vastu ja tagasi tulles päike kõrvetav ning muidu palav. Väike väss oli veel sees, seega tegin intervallid kergemalt. 3x1600m (tempod 5:22, 5:06 ja 5:09) ning kokku 8km (5:55min/km, 151bpm).

Kolmapäeval plaanisin pärast tööd jõusaali minna, vedasin spordikotigi ühes, aga õhtupoolikul lõi äkki mingi rõve valu kurku ja enesetunne halvenes lausa minutitega. Krabasin asjad kaenlasse ning kimasin koju ja pea ees ravimisahtlisse. Käiku läks kogu arsenal, millega end Nepaaliski ravisin, samuti liitrite viisi sidruni-ingveri-meeteed ning küüslaugust suppi.

Neljapäeva hommikul ärkasin sellise enesetundega nagu oleks värskelt mandliopil käinud – kurk oli paistes ja muidu raske olla. Samas pidin tööl ühe üritusega tegelema ning käisin seal ikka ära. Pärast seda kupatati mind koju tagasi, sest tõbisena töölkäimisel on meil nulltolerants.

Reedel sõitsime Saaremaale, sest pikemaks lihavõtete nädalavahetuseks oli hotell ammu kinni ja vanaemalegi külaskäik välja reklaamitud. Kurk oli selleks hetkeks juba okidoki, aga pea paks ning kippus valutama. Siiski ei suutnud ma pärast pikka bussis istumist (ja trennivabu päevi) Kuressaare ümbruse kergliiklusteedele vastu panna ning sörkisin päikeselõõsas Nasva poole. Nädala kava nägi ette 8-kilomeetrise tempojooksu, mida vaikselt otsast siiski proovima hakkasin.

Esiteks settis tempo 5:30 kanti ära ja enesetunne oli väga mõnus. Kuskil poole peal hakkas kurk väga kuivama ning pea ka tuikama, aga siis polnud enam muud teha, kui hotelli tagasi joosta ning suutsin viimastel kilomeetritel veel kiirustki lisada. Üritangi tempojooksu koormuse jaotamisel lähtuda enam-vähem allolevast loogikast, ehk esimese poole joosta üsna mõnusalt, teises pooles pingutusega ja lõpus viimase välja panna.

image

Tempoosa keskmine tempo tuli 5:25min/km ja lõpukilomeeter 5:09, pulss 159. Koos soojenduse ja lõdvestusega jooksin kokku 10,03km (5:38min/km, 155bpm). Lisaks jooksmisele kogunes kõnnikilomeetreid märkamatult hulgim, sest Kuressaare on lihtsalt selline liikumisparadiis.

Laupäeval pidime päeval pikema rännaku ette võtma, aga kasutasin enne jahedat hommikut ning tegin nädala viimase kavajärgse trenni ära, ehk 12km rahulikku jooksu. Ilm oli eelmise päevaga võrreldes hea jahe ning suundusin kolme päeva jooksust tuttavale Roomassaare kerliiklusteele. Esimestel kilomeetritel hüppas hotelli hommikusöök alles kõhus, aga pärast läks jooks aina mõnusamaks, Spotify jumal saatis ka ainult eriti head muusikat ning vaikselt hakkas tunduma, et mingi stabiilne vorm hakkab kätte tulema. Kokku jooksin 12,04km, tempo üsna stabiilselt 6:10min/km (kiiremad kilomeetrid 6:01, aeglasemad 6:16) ning pulss 143bpm.

Pärast kõndisime Järvelt mööda randa Mändjalga, tegime Nasval lõunapausi ning õhtupoolikuks hotelli tagasi – kokku 14-15 kilomeetrit ranna- ja kergliiklusteid.

Pühapäeval jäi enne check out’i natuke aega üle ja tegin tunnise tiiru hotelli jõusaali. Hädapärast sai terve keha läbi käidud, ehkki kinnastest tundsin valusalt puudust. Tegin väljaasteid, jõutõmbeid, inclined pullups’e, õlgadele ülessurumisi ja küljele lennutamisi ning hantlitega rinda ja selga ka.

Kokku täitsa viisakas 40-kilomeetrine jooksunädal. Järgmist nädalat alustan kohe puhkepäevaga ning ülejärgmisel nädalal ootab juba imeline Viljandi järv. Vähemalt pikk põud on põllud tänavu loodetavasti ära kuivatanud.

Üks kommentaar “Trenninädal 15. – 21. aprill 2019

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s