Trenninädal 4. – 10. veebruar 2019

nädal.png

Möödunud trenninädal algas üsna lebotamislainel ja üritasin liigutamisele hästi pingevabalt läheneda. Oma rolli mängis ka aina kohutavamaks kiskuv jäämaastik tänavatel, mis lihtsalt mõnu või värske õhu pärast jooksma ei kutsnud. Lisaks käib meil tööl veebruari spordiväljakutse kuu ajaga 100 minutit plankida. Nädala skooriks on mul juba üle poole tunni.

Esmaspäeval puhkasin reisiväsimusest.

Teisipäeval käisin jõusaalis, aga ei saanud kuidagi õiget tunnet kätte. Olin hajevil, aga vähemalt ei jäänud seekord kangi alla. Sealjuures suutsin iseennast rinnalt surumise ja jõutõmbe raskustega üllatada – väike kangipuhkus mõjus vist hästi.

Kolmapäeval võtsin jälle puhkepäeva, sest lihtsalt tahtsin.

Neljapäeval tulin õhtul hilja Tallinnast ning käisin värske õhu võtmise mõttes õhtul õues ukerdamas. Polnudki nii hull, kui kartsin, aga väga mõnus ka mitte. Tänavad on siit-sealt üsna hästi koristatud (nt mu kodutänava majaomanikud väärivad kõik vähemalt aumedalit suure töö eest), aga just avalike hoonete juures on olukord kohati väga hull. Kuulasin eutanaasiateemalist podcasti ning kakerdasin läbi lume-soolakihi 4,5km, 29:07, 6:28min/km, 136bpm.

Reedel käisime Jaanusega jõusaalis ja vastupidiselt teisipäevale oli tunne väga hea. Mul oli päris mitu videot kogunenud YouTube’is, mida soojenduse ning lõdvestuse ajal trenažööril vaadata ja jõuosas tunnen ikka mõnusat edasiminekut.

Laupäeval läksime Jaanusega Pärnusse minipuhkama ja läksin enne pimedat randa kiiret jooksutiiru tegema. Või vähemalt see oli plaan, kuni sealsete teeoludega silmitsi seisin. Vihm ning sula oli kõnniteedest läbimatud järved ja jäärennid teinud ning pool aega möödus kõndides. Vahepeal oli küll tunne, kas ma neil konarustel kakerdades ikka hinge jään. Tiirutasin viimases hädas lausa mööda Rüütli tänavat ning vaiksemates kohtades autoteedele põigates. Kokku 4,6km, 32:42, 7:07min/km, 128bpm.

Pühapäeva hommikul läksin uuele jooksukatsele, aga seekord panustasin pühapäevahommikuselt vaiksele liiklusele ning jooksingi mööda autoteid. Ranna ümbruses polnud ka see suurem asi, sest enamasti oli valida konarlike jääsaarte ja põhjatute sulaveejärvede vahel. Tagatipuks puhus jõhker tuul. Suundusin seepeale sisemaa poole südalinna, jooksin uuesti edasi-tagasi mööda inimtühja Rüütli tänavat, tiirutasin veel villade rajoonis ning lõpuks kappasin hotelli tagasi hommikust sööma. Autosid küll sõitis, aga õnneks ei pannud nad väga pahaks, sest sõiduteel käijaid oli teisigi – kõnniteed olid lihtsalt nii jubedad.

Tempo läks parema tee peal juba üsna heaks ning kokku jooksin 5,09km (veebruari distantsirekord, mis ütleb teeolude kohta nii mõndagi) ajaga 30:16, tempo (koos jääjärvedes ukerdamisega) 5:57min/km ning pulss 153bpm.

Järgmine nädal loodan teeolude paranemisele, aga olen valmis jooksu ka jõusaali ning ujumisega asendama. Kusjuures regasin end mingis masohhismihoos taas Viljandi järvejooksule – see tundub Pühajärve Ironmani jooksuosale hea mägine peaproov.

3 kommentaari “Trenninädal 4. – 10. veebruar 2019

  1. Mul ka Viljandi järvejooks kalendris. Esimene kevadine vormitest.
    Tallinnas on vähemalt Järvevana tee äärne kergliiklustee selline mida läbi talve kõige paremas seisus hoitakse ja see on juba eelmisest nädalast puhas. Vähemalt kusagil saab õues joosta. Hallitrenn on ka loomulikult võimalus.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s