Trenninädal 1. – 7. oktoober 2018

Kätte jõudiski hooaja viimase võistluse nädal ja õues toimetab korralik sügis. Võitlesin peaaegu terve nädala mingi tõvepojaga, mis pole ümberringi toimuvat massilist haigestumist arvestades ka mingi ime.

Screen Shot 2018-10-07 at 20.58.46.png

Esmaspäeval ja teisipäeval oli enesetunne tõbine ja toimekuse laeks jäi tööl käimine. Õhtud möödusid lapikult tugitoolis.

Kolmapäeval tegime eriti halva ilma puhul õhtuse jooksutiiru, mis pakkus pehmeltöelda segaseid elamusi – enesetunne ja kella näidatavad ilunumbrid ei klappinud kuidagi kokku ei pulsi ega tempo osas. Kui 6,74km distantsil tundus 6:12 tempo kiirevõitu, kandsin maha viimased mõtted laupäeval mingeid kiiremaid liigutusi teha. Running index seevastu oli 57.

Neljapäeval käisin pärast tööd tiiru jõusaalis pingeid maandamas, loivasin mõnuga crosstraineril ja tegin siis ülakehale harjutusi. Päris nii masohhist ma ka pole, et  korraliku jalatrenni teise päeva lihasvalu poolmaratonile ajastada.

Reedel suutsin kellalt koguda mingid müstilised neli(!) karistusmärki liigse passiivsuse eest. Samme kogunes sellest hoolimata 15 000. Õhtul sõin kommi ja lebotasin niisama.

img_20181006_1301391057963168.jpgLaupäeval käisin jooksin siis selle õnnetu poolmaratoni ära. Lõpuks kukkus hoopis otsast lõpuni igati õnnelik jooks välja. Tore punkt hooajale! Õhtul rullisin natuke jalgu ja venitasin, aga enesetunne oli täiesti tip-top. Vaatasin üle pika aja ka running indexi progressi ja selle keskmine on nüüd jahedama ajaga hiilivalt 54 juurde roninud (suvi otsa see ninaotsa üle 50 ei küünitanud).

Pühapäeval jätkus und enneolematult kauaks – kui muidu on üle kaheksa magamine juba hiline hommik, sain seekord luugid lahti napilt enne kümmet (Notsu vaikselt halises esikus, aga üldiselt halastas ja lasi oma hooletutel omanikel põõnutada). Jalad olid küll veidi kangemaks jäänud, aga käisime matkasime need Taevaskoja-Kiidjärve rajal lahti. Tervet rada muidugi ei teinud – see oleks 3-tunnine korralik matk – aga jalutasime Saesaare paisjärve idakaldal üle tunnikese edasi-tagasi. Seal on kõvasti imeilusat männimetsa, tõuse-langusi ning avaraid paljandivaateid. Kui jalad jälle taastunud on, võiks sinna koeraga jooksma minna (kunagi läks üks Pekist Prii alguski just sealt läbi).

Õhtul vedasin ennast ajaviiteks ka korra pilatesesse, mis oli küll üllatavalt jalavaenulik. Kuna kahe rühmatrenni lõpp langes samale ajale, ei hakanud ma trenni järel isegi üritama end sauna ära pressida, vaid läksin rullisin kodus veidike peale. Reied olid mõnusalt valusad, aga üldiselt on olek väga reibas. Ehk paranevad jalad ikka pulmaks ära. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s