Trenninädal 20. – 26. august 2018

Maratonini on jäänud kaks nädalat ning alates eelmisest nädalast on ettevalmistuste mõttes kõik ka hoogsal sammul kuristikku kõndinud.

Esmaspäeval oli riigipüha. Puhkasin eelmise päeva jooksust ja käisime koeraga matkamas, õhtul nuumasime end pühade pidusöögil. Kannatasin korralike kellavõõrutusnähtude all.

 

 

Teisipäeval oleksin pidanud tegema 400-meetriseid kiireid intervalle, aga tegin selle asemel 2-minutilisi. Kokku 11x2min intervalle ja puhkepausid vahele. Telefoni ma kaasa ei võtnud, aga teadsin täpselt, kus maal kodust saadik 5km täis saab, seega intervallitasin edasi-tagasi 10km. Minutite süsteem õnneks motiveeris ka piisavalt pingutama, ehkki täpset tempot ma ei teadnud. Kokku jooksin 10km ajaga 1:01:27 ning arvestusliku tempoga 6:09min/km.

Kolmapäeval käisin kolleegidega esimest korda elus paintballi mängimas. Kokku müttasime oma varustusega võsa vahel üle kahe tunni ja juba paari mänguga hakkas vaikselt isegi mingi taktika tekkima. Õnnetuseks käis lõpu poole jalg jooksu pealt kuskile heina vahel varjunud auku ja pahkluust korraks külje poole kahekorra. Õhtul adrekaga ei saanud olukorrast veel hästi aru, tegin veel paar mängu otsa ning käisin hiljem koeragagi jalutamas. Öösel aga üritasin vetsu minna ja jalg oli nii valus, et põhimõtteliselt vinnasin end käte abil voodisse tagasi ning mõtlesin, kas panna ropsi või minestada ära. Ja see pole veel kõik – kas ehmatusest või jalast täiesti sõltumatult tabasid mind mingid kummalised vappekülmad, millest hakkasin kahtlustama mõnda organismis pesitsevat viirust. Mõlgutasin tükk aega mõtteid, kas minna kohe EMOsse või maratoni osalust maha ärima, aga jäin lõpuks siiski uuesti magama.

dsc08052738041577.jpg
Lahinguväli

Neljapäeva hommikul sai õnneks jalale jälle toetuda ning pärast poolt rulli kinesioteipi ka vaikselt kõndida. Õhtul ettenähtud jooksust ei hakanud ma muidugi isegi unistama ja tegime selle asemel vaikse avasta-eestimaad rattatripi Raadi lennuvälja ja Aovere tee kandis. Kokku 25,97km ajaga 1:16:31, keskmine kiirus 20,36km/h (lennuvälja kandis võsa vahel ekslemine tõmbas seda kõvasti alla).

Reedel oli jalg teibikihi all juba kõvasti rõõmsam ning töölekõndimine läks veidi reipamal sammul. Päris õhtul tekkis tahtmine päev otsa kuumas kontoris istumise peale ennast ikka natuke liigutada ja läksin ettevaatlikult kõnnisegusele sörgile. Energia oli ikka paras null, ent jalg kandis ja tegin kokku 4,4km ajaga 31:51 ning tempoga 7:14min/km.

Laupäeval pidime õhtul pulma minema, ent hommikul läksime enesetunde värskendamiseks taas väiksele jooksutiirule. Läksin eelneval õhtul magama väikse pingepeavaluga, mis hommikuks ainult hullemaks läks. Alguses väga rahulikult alanud sörgist sai täiesti iseenesest küll paras tempojooks läbi seenevihma ning koduni tagasi jõudsime juba ca 5:20 tempos. Peavalu oli ka lõpuks üle läinud ja jalg pidas end viisakalt üleval. Ma ei jõua teipimist ikka ära kiita – mingeid keerulisemaid parandusi sellega muidugi ei teeks, aga lihtsamaid toestamisi saab teha küll ning sellised lollid vigastused paranevad sellega ikka väga kähku ära. Kokku tegime 6,55km ringi ajaga 37:21 ja keskmise tempoga 5:42min/km. Õhtul sai veel pulmas tundide viisi nii palju otsa tantsitud, et jalad jäid päris valusaks.

Pühapäeval sain luugid lahti alles 11 paiku, mis minu kohta on ulmeliselt hilja ning enesetunne oli nii reibas, et Jaanus hakkas vaikselt pika jooksu juttu veeretama. Mõtlesime siis tavapärastele radadele enesetunnet proovima minna, kus iga ringi pikkus juba ammu peas on ning Endomondo tarvis telefoni kaasa vedama ei pea (Endomondo kasutuskindlus on vahepealsete aastatega küll kuskile prügiämbrisse alla ära käinud).

Kava nägi see nädal veel ette 24-kilomeetrise jooksu, millest ma ei julgenud isegi unistada. Tegime esiteks 10-kilomeetrise ringi, mille teises pooles oli mul küll tunne, et üldse ei viitsi rohkem joosta. Mitte ei jõua, aga lihtsalt ei viitsi. Pärast joogipausi suundusime lühemale 7-kilomeetrisele ringile, mis eelmisest juba kõvasti lennukama enesetundega möödus ning lõpuks kütsime ikkagi teise 7-kilomeetrise ka otsa. Viimase kilomeetri tegime veel täisspurdiga ning tehtud see pikk jooks saigi. Täiesti ulme!

Kokku siis 24,1km ajaga 2:17:36 ja keskmise tempoga 5:43min/km (arvestuslik poolmaratoni aeg 2:00:27). Väga oleks tahtnud pulssi teada, sest 20-kraadise ilma ja pilvega oli enesetunne eelneva trenninädala kohta ikka umbe hää (eriti et viimane puhas puhkepäev jäi esmaspäeva). Niimoodi võib lootma hakata, et kui ilmataat maratoniks õnnistab ning järgmised kaks nädalat korralikult puhata, võiks maratonist isegi asja saada.

jpeg_20180826_162948_8967271691620807439.jpg

Kokkuvõttes sai see üsna nutuselt alanud nädal luuavarrest korraliku lõpupaugu ning võibki järgnevad nädalad puhkamisega tegeleda. Näiteks järgmise nädala lõpus läheme minipuhkusele Hispaaniasse ja jooksma ilmselt üldse ei hakkagi – matkama muidugi küll. Sel nädalal kogunes kilomeetreid 45,05 ning aasta skoor on ilusad 1112.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s