Trenninädal 30. juuli – 5. august 2018

Ma tõesti ei tea, kes need suured “lõpuks ometi üks tõeline suvi” käunujad kõik on, aga minu jaoks hakkab see asi küll täiesti mõttetut surnud aega meenutama. Tööl on palav, kodus on palav, õues ei kannata olla ning trenni teha ei saa. Elu parim suvi tõesti. Not.

Esmaspäeval käis eemalt korra äike läbi ja tõmbas temperatuuri hetkeks normaalsemaks. Seetõttu kasutasin juhust ning üritasin teisipäevaseid intervalle jooksma minna – ette nähtud 5x1200m tempoga 4:40-4:45min/km. Esiteks olid kohe jalad täiesti(!!!) kinni – ma ei saagi enam aru, kas see on väsimus või palavus. Umbes teise intervalli lõpuks oli hetkelisest jahedusest (= mitte niiiiiii hullust palavusest) järel… ei midagi. Päike praadis nagu hull ja peaaegu väike hirm tuli peale, kuidas ma üldse koju tagasi jõuan. Lõpuks tegin ära 2x1200m ning 2x1000m ja need viimasedki pigem sellises “üritan veits joosta ka, et kiiremini koju nutma saaks” stiilis. Oli jälle üks imeline päev.

  1. 1200m 4:47 min/km; 154 bpm
  2. 1200m 4:45 min/km; 162 bpm
  3. 1000m 5:13 min/km, 162 bpm
  4. 1000m 5:09 min/km; 163 bpm (peamiselt allamäge)

Kokku 6,87km ajaga 42:04, tempo 6:08min/km ja pulss 148. Running indexit ei hakanud kell selle peale isegi näitama. Pärast rullisin patukahetsuseks oma kangeid jalgu ja ujusin natuke peale.

Teisipäeval kasutasin juhust, et lõigud said (niivõrd-kuivõrd) eelneval päeval ära ponnistatud ja läksin üle nädala aja jälle Bodypumpi. Enne trenni jõudis kõht küll nii tühjaks minna, et olin väga lähedal selle ülelaskmisele, aga viimasel hetkel tuli päästev mõte poest kiire snäkk haarata. Tühi kott püsti ei seisa, aga pärast jooksu pealt sisse hingatud Nopri ploomi-vaniljejogurtit (mis oli erikuradi maitsev, muideks) oli energia ning meeleolu kohe teine tera ja jõudsin kangiga vehkima minna küll. Trennieelne toitumine on kõigi nende aastate järel aeg-ajalt mulle endiselt paras pähkel, sest liiga täis kõhuga liigutada ei taha, liiga tühjaga pole mul ei jaksu ega motti – ürita siis õige tasakaal kuidagi välja rihtida.

Igatahes trenn oli hüva, sest ühe sünnipäevalapse tellimusel tehti hoopis vanu lugusid peamiselt 80ndatest kavadest, mis on ka minu suured lemmikud. Vanasti oli ikka rohi rohelisem ja pumbas vähem rapsimist ning sai tunnetusega teadlikult treenida, mitte lihtsalt üritada kava lõpuni elus püsida. Eriti sai koormust ülakeha, mida ma seal ju otsimas käingi ning pea igas loos tulid viimased kordused täielikus magusvalusas agoonias. Nüüd ma jälle tükk aega pumpa ei jõua, aga üritan siiski semi-regulaarset joont hoida.

Kolmapäeval tahtsin ära teha neljapäevase lühikese tempojooksu 5km 5:10min/km tempos. Samas polnud mul algusest peale isegi lootust seda tempot hoida, sest a) palav ja b) eelmise päeva pumbast lihasvalu, aga läksime õhtul enne 9t niisama rahulikult jooksma. Kui kell 8 oli õues veel 29 kraadi, siis 9 paiku juba imelised 27… 😀 Igatahes tuli paari kilomeetri pärast idee hoopis kilomeetrised kiirendused vahele joosta ning jõudsime neid teha kolm tükki. Kui enne lõike oli tempo ühtlaselt ca 6:10min/km, tegime lõigud vastavalt nii:

  1. 5:08 min/km; 156 bpm
  2. 4:58 min/km; 161 bpm
  3. 4:45 min/km, 167 bpm

Väga mõnus spontaanne trenn kukkus välja ning kokku tegime 8,06km ajaga 47:41, tempoga 5:56 ja pulsiga 145 (kõrgeim 175 viimase lõigu lõpus). Running index 55. Whaaat?

Sattusin kolmapäeval vaatama ka seda (vt allpool) videot ning tekkis tunne, kas peaks äkki täismaratonidega vahepeal pausi pidama ja katsetama mingeid üldarendavamaid trenne. Arvestades, kui palju aega maratonitrenn tegelikult nõuab ning kui vahele satub veel selline suvi nagu tänavu, tekib küll küsimus, kas see on optimaalseim võimalik ajakasutus arengu ning trennirõõmu mõttes.

Neljapäeva hommikul isegi rullisin ning õhtul tahtsin pumpa minna, mis viimasel minutl asendati hoopis jõutrenniga. Vedasin end siiski kohale ja mögistasin omaette nina alla naerda, kui me esimesed viis minutit aeroobika stiilis kekslesime (ikka sääretõsted küljelt küljele ja teate küll). Veel viis minutit hiljem ma enam ei mögistanud, vaid ainult higistasin, sest ehkki trenn polnud nii intensiivne kui pump, oli see hoopis teistmoodi tõhus. Tegime igasuguseid liikuvaid kerelihaste harjutusi, väljaasteid, kätekõverdusi ja muud meelelahutust. Pingutasin hoolega kaasa, jäin igati rahule ning järgmiseks päevaks parajat süvalihasevalu ootama.

img_20180803_0941531146043256.jpg
Lauakatmiseks külluslik aeg

Reedel oli mul logistiliselt pöörane viimane tööpäev, mis juba iseenesest võrdus väikestviisi kolimisega. Sellele järgnes kolimine vol.2, ehk pidin pakkima koera ja elamise autosse, et ligi nädalaks kõikvõimalikke puhkusetegevusi harrastama minna – sh lõpuks ometi muutuvates ilmastikutingimustes, mis omakorda rohkem vahendeid nõuavad. Päeva lõpuks jõudsin rampväsinuna vanematekoju, käisime emaga kõnnitiirul ning põhjalikult ujumas. Aktiivsust enam kui küll, ühtegi ametlikku trenni mitte.

Laupäeval algas sõbranna 2-päevane tüdrukuteõhtu, mis sai avapaugu paaritunnise kanuumatkaga. Kanuumatk ise sai avapaugu põhjaliku äikesetormiga ning nagu tellitult järgnes äikesetorm veel iga kord, kui me parajasti just autosse või siseruumidesse astusime. Kokku kanuutasime peaaegu 2h, 8,64km ning tüürimehe ja kondimootorina põletasin üle 600kcal. Kuna ka ülejäänud päev koosnes pidevast ringitatsamisest, tuli päeva aktiivsus jälle üle 200%.

img_20180805_08553146188951.jpgPühapäeva hommikul kasutasin muidugi juhust ja tegime kohe pärast ärkamist ühe kaas-tüdrukuteõhtulisega väikse mägise jooksutiiru Viljandi lossimägedes. Kuna unetunnid ja -kvaliteet ning eelmise päeva väsimus andsid tunda, hakkas üsna kiiresti päris ebameeldiv. Kokku sörkisime 4,15km mägesid ajaga 27:42, tempo 6:41min/km ja pulss 146. Running index tuli 47, mis pole ka imestada. Pika jooksu mõtet mul üldse polnudki, sest tahtsin vaimselt ja füüsiliselt puhata ning nädala kilometraaž tuli kuumaväsimusele vastav – alla 20 kilomeetri! 

Kui järgmine nädal puhkuse ajal selleks hetk tekib, teen mõne pikema tiiru jälle ära, aga midagi järgi jooksma ka ei hakka. Kui ilm ka nüüd parem on, peaks üritama nädala jooksul viimase pikima jooksu ära teha. Päris tore, kui selleks enam 32 kraadi sooja pole.

7 kommentaari “Trenninädal 30. juuli – 5. august 2018

  1. Kind of feil 🙂 Ma võin oma trenninädalaga täitsa rahule jääda seda lugedes.

    Aga nii ongi, et suvi on kõige raskem trenniaeg, sest puhkus ja kõik muud tegevused ja ringisõitmised ja siis totaalne rannailm ka. Kõigele lisaks on loomulik, et motivatsioon “kulub ära”. Kui lugeda hooaja alguseks kevadet, siis juulikuuks ollakse juba 2-3 kuud korralikult kava järgi trenni tehtud, rutiin on jõudnud tekkida ja eesmärgid (sügisesed maratonid vms.) on ikka veel suhteliselt kaugel. Üldiselt soovitaks sel juhul mõnda võistlust siia vahele (ainult et kui trenni teha on kuumaga halb, siis enam-vähem ainus asi, mis on veel halvem, on võistlemine).

    Mind ennast häirib see, et kui treeningkava järgi oli mul mai ja juuni selline põhja ladumine, mida võib vabalt teha igal pool iga ilmaga ja puhkus ei häirinud, siis juuli peaks olema kavas see aeg kus on juba korralik pingutamise kuu – intervallid ja poolmaratoni treeningud ja siis käib päris närvidele kui pead püüdma kuidagi seda kava käigu pealt ilmaoludele vastavaks kohendama. Ikka tundub, et jooksen liiga vähe või liiga aeglaselt (või mõlemat).

    Meeldib

    1. Feiliks ma seda küll ei peaks, sest tegin siis muid mitmekülgseid trenne/liigutamisi – püsibki äkki silm särav ja keha ka tervem. Muidu vaimne väsimus hakkab peale tulema küll. Olen ju eri kavade järgi uhanud juba üle seitsme kuu, aga palavus hakkas ka väga läbi võtma. Täna läksin veidi jahedama ilmaga jooksma ja olin meeldivalt üllatunud, milline on minek, kui tuul päriselt jahutab (mitte pole sellist tööstusliku grillahju avamise tunnet nonstop tund – või kaks, või kolm – järjest). Kõige intensiivsema trennikuu mõttes keeras kuumus juuli põhimõtteliselt pekki küll.

      Meeldib

  2. Ajee! Aga võtagi vabalt, kelle jaoks sa tegelikult treenid? Mh? Täpselt. Küll oktoobris jooksed lörtsi sees lõike nii et varbad sinised. Aga ma tegin ka kõik plaanitud trennid ära: E – 3x 2km lõike (3:55 /km) T – 60km ratast K – tund mäkkejookse R – 11km L – 1:30 mäkkejookse P – 5km ja kalisteetika. Motti motti!!

    Kahjuks on nüüd jälle külm, positiivse noodiga, parem on lõike joosta.

    TLDR; Võta vabalt, millal muul ajal kui suvel sa saad vabalt võtta!

    Liked by 1 person

    1. Ma võtsin selle kommentaari peale saba selga ja läksin jooksin oma 7x800m intervallid ära. 😀 Muidu mõnus eluterve jutt, nagu ikka. Sul see trennikava on päris huvitav – loeks selle loogika ning plaanimise kohta kohe huviga pikemalt.

      Meeldib

      1. Väga hea! Seda ma arvasin, et ajab jooksma. Meil on sõpradega selline FB grupp tehtud, kuhu kõik postitavad oma tegevusi ja kui pühapäeva hommikul kella 11ks oled ainuke mees, kel on 20km jooksmata, siis tuleb lihtsalt minna!

        Mul on kava suht standardne, kaks rasket plokki E-K ja R-L; vahel kerged päevad või puhkus: E- pikad lõigud, T-poolpikk rahulik ~2h (või ratas) K-mäkkejooksud N – puhkus R – lühike (10-12km) L – pikk trenn (tavaliselt tõusudel) P – eriti isase tunde korral 5-6km sörki

        Lisaks keharaskusega trenn 2-3x nädalas P + T + N

        Mäkkejooksude rõhk on suur, kuna septembri lõpus on Poolas vaja 130km ja 7100m tõusu teha, kusjuures ajalimiit on 29h ainult. Tuleb pingutada! Kui vee ltäpsemalt tahad teada, saada ekiri!

        Liked by 1 person

  3. Tegelt ma olen üsna keskmine makaron ma arvan. Lihtsalt mulle meeldib joosta. Lõuna-Poolas, täitsa võimalik et Tatrad.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s