Kuidas maratoni treeningkava edeneb

Riia maratonini on praeguseks jäänud natuke rohkem kui 3 kuud, Polari kavas sai põhja ladumine just tehtud ja väike ärevus hakkas vahepeal hinge pugema. Nimelt pole mu runners index’i keskmine detsembri algusest saadik kriipsugi muutunud ja selle järgi tundub, et arengut justkui pole. Samas meenutan endale, et detsembri algusest saadik on ilmaolud olnud seinast seina ning see paratamatult mõjutab pulsi/tempo suhet, sest teedel valitseva lögakihi paksust pole kell veel mõõtma hakanud.

Jooksin just üks päev oma 45min rahulikku jooksu ning pidin pool teed jooksma sõiduteel, sest kõrvalasuv kõnnitee oli kaetud 10cm paksuse soola-lumeseguga, mis pani pahkluu täiesti tühja all keerutama. (See, miks autotee on hooldatud täiesti puhtaks, aga kergliiklustee on okei jätta paksu läga sisse, on täitsa omaette räntimisteema.) Mööduvad autojuhid vaatasid mind küll ärritunud sitahaisunäoga, aga vaevalt nad ise autoga vastavalt paarikümnesentimeetrises lumesogas ringi uisutada tahaks, kui kõrval puhas asfalt on.

Pildiotsingu stinkeye gif tulemus

Üldiselt ma tahaks loota, et järjepidevalt joostes ja ilma vigastuseta (ptüi, ptüi, ptüi, ptüi, ptüi ad infinitum) on lootust igatahes maraton paremini teha, kui eelmise aasta tingimustes. Kava algusest saadik on vahele jäänud ainult üks trenn ja sedagi seetõttu, et tegin selle asemel tunnikese ujumist. Pealegi nüüd mahu pealeladumise osa alles algab – tere tulemast, neli jooksu nädalas!

Vahepeal regasin ennast ka Võidupüha poolmaratonile ära ning maksin ära Parkmetsa jooksu osaluse. Korra kiikasin ka Viljandi jooksu suunas, aga eelmise aasta plastiliini laadse rajapinnase õudus pole veel meelest läinud. Sõudemaratonid see aasta vist plaani ei jõuagi ja viimases bodypumbis tuli just meelde, et tahtsin ju Nato testi tänavu Sinilille jooksul paremale tulemusele teha. Pean jälle kätekõverdusi ning istessetõuse harjutama hakkama. 🙂 Pumbas on viimasel ajal muidugi nii magusvalusad kavad olnud, et kuskil õlaloo lõpuks juba pooleldi ootad, et äkki kukub mõni ehitusmees läbi lae ja lõpetab su piinad.

Kasutaja Existential Wednesday foto.

Kirsiks tordil rullisin nädala alguses üle pika aja jalgu ja minu üllatuseks polnud see üldse valus. Rahulolu oli aga ennatlik, sest täna tundsin joostes, et eilsest pumbast on reietagused väääga kahtlaselt valusad. Koju jõudes mõtlesin need kiirelt üle käia ja lasin juba esimese rulli peale sellise inglikoori seatapukisa kuuldavale, et Notsu mulle elevusest kaela hüppas. Eks siis kahetsesin pattu ja kirgastusin kannatuste läbi, sest pole nagu muud süüdistada ka, kui enda laiskust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s