Tegin möödunud nädalal jälle paar Ironmani trenni. Jõusaal nüüd vist jääbki aastaks unarusse, sest võimalusel käin Auras ja ei hakka endale veel sellega stressi tekitama, millal kõige muu kõrvalt rauda tõstma jõuaks.
Nädala alguses käisin jälle ujulas. Jutti teist korda käies oli juba enesetunne kõvasti parem, samas avastasin, et jutti kroolides tekib mul vee all põhimõtteliselt klaustrofoobia. Mis siis veel avavees saab… Tegin jälle 1600 meetrit, mille sees 4×300 meetrit lõike. Jaanus küll arvas, et mul pole mingit mõtet mingeid sprinte või lõike ujuda, aga see aitab basseini nüridust natukenegi leevendada, seega las olla.
Seekord polnud mul privileegi ka üksi rajal olla, sest koolivaheaja ja kellaaja tõttu oli ujulas hullumaja. Sattusin heitlema ühe härraga, kes mul diagonaalis ette ujus ja varbaküünega niimoodi kätte pussitas, et peaaegu veri taga. Aah, ujumise rõõmud.
1600 m, 02:44 min/100 m.
Nädala lõpus tekkis äkki mõte ka ratas veel õue ajada. Ilm oli lihtsalt nii ilus (aga külm ja tuuline) ning toas pukki sõita pole ma veel jõudnud ega tahtnud. Panin rattal tuled vilkuma, soojad riided rattariiete peale ja… no niii tore oli. Boonuseks võimsad päikeseloojangu vaated. Kuigi väga raske oli ülesmäge, kehval asfaldil ja kibedat vastutuult sõita, siis lohutasin end sellega, et raske õppustel, kerge lahingus. “Lahingus” ehk Tallinnas ehk pole ka Vooremaa tõuse ja oktoobrikuist vastutuult. Pärituult koju lihtsalt lendasin.
26,58 km, 155 tõusumeetrit, 23,4 km/h.
Tahaks kohe uuesti minna.
Ja mis jooksurindel? Peamiselt olen jooksnud käruga asju ajama või jõe äärde talisuplema. Ühes jalas on Saaremaast saadik ülekoormusvigastus ja… imelik tõesti, miks see üle ei lähe, kui ma pidevalt jälle jooksma üritan minna. Lihtsalt jooksmine on suurema lapse hoiugraafiku, väiksema õueskäigu ja üldiselt tiheda igapäevaeluga kõige lihsamini ühildatav trenn. Ujumise vastu vahetades ma ainult ühe korra nädalas siis trenni teekski. Ilmselt vanast peast kahetsen kõiki oma eluvalikuid.
Veel üks spordiblogi 