Regasin suvel end uljalt Saaremaa 3 päeva jooksule ning praktikas kukkus see muidugi nii kiirele ja ebasobivale ajale, kui üldse olla sai. Tagantjärele on emotsioon seda positiivsem, sest hoolimata totaalselt muutunud elukorraldusest õnnestus sügisene jooksupidu 110% ning sain kätte selle emotsiooni, mis nt Tallinna maratonil täiesti saamata jäi (ja tagantjärele tarkusena vist tõesti haiguse nahka läks).
Esimest ja viimast korda käisin 3 päeva jooksul 2017 ehk 5 aastat tagasi, kui olin tegelt väga heas vormis, nt jooksin sel aastal (aga mitte sel üritusel) oma elu kiireimad 10 km. Toona olid ajad järgmised.
- 10 km 52:47
- 16,32 km 01:40:45
- 16,08 km 01:36:13
- Kokku 04:09:45
2018 olime pulmareisil ja 2019 juba lapseootel.
Aga alustame algusest. Jooksule eelnevatel nädalatel rabasin pärast nädalast Napoli reisu tööasjadega järjele saada, samuti saime kätte hiljuti ostetud talu. Noh, tegevust ikka jagus. Samas on lõpuks käes hetk, kus mul pole kallal ühtegi laste tatitõbe. Trennidest olen viimastel nädalatel teinud vaid jooksu ja huvi pärast jooksin eelneva nädala pühapäeval prooviks 10 kilomeetrit alla tunni aja. Sai joostud küll (58+ minutit ja pulss 158). Kolmapäeval-neljapäeval ma enam trenni ei teinud.
Reedel kolisime kogu oma elu autosse, viisime suurema lapse ühe vanaema juurde ning sõitsime siis teist vanaema ehk minu ema lapsehoidjaks peale korjama. Kiire lõuna vanematekodus ning sõit edasi praami suunas. Kohale jõudsime parajas sajus, seadsime asjad kiirelt oma Aia tänava majakeses sisse, banaan hinge alla ja oligi aeg 10 km starti sõita. Ehk noh, kiire-kiire-kiire. Erilist motti ega huvi sel hetkel jooksma minna küll polnud.
Vahemärkusena sattus majutuse osas meile juhuse tahtel küll täielik jackpot. Valisin selle üsna suvaliselt ja sattus üle aastate täielik lemmik (käime Kuressaares mitu korda aastas). Nii selle ürituse mõttes kui üldiselt super asukohas 2 magamistoaga hoovimajake lossist ja merest mõnesaja meetri kaugusel. Tundus peaaegu tutikas, perega külastamiseks hästi varustatud ning ruumikas, isegi padjad olid korralikud ning saime kütta nii sauna kui kaminat. Tõeline Bookingu-elamus.
Aga jooksu juurde tagasi. Parkisime auto stardi lähedale ära ning jooksime starti. Materjalid välja, paar sõna tuttavatega ja oligi start. Seljas olid mul t-särk, kilekas ja lühikesed püksid. Kileka koorisin seljast teiseks kilomeetriks (jooksu pealt numbri kolimine oli küll tüütu). Jooksime Jaanusega koos ning hoidsime algusest peale tagasihoidlikku eesmärki joosta alla tunni aja. Ilm oli maaliliselt hall, vahepeal tegi natuke vihma, rada oli tuttav. Kõik kilomeetrid said purki stabiilselt 5:45-5:55 vahemikus, viimase ajal natuke kiirendasime ning tulime üle joone ajaga 58:02 (tempo 5:47 min/km, pulss 157).
Võtsime oma Vytautase vee ja Nicksi batooni hinge alla ning läksime koju sööma, last söötma, lahti pakkima ja sauna kütma.
Laupäeval ärkasime vara nagu ikka. Pisem laps magas minu emaga teises toas, seega uni oli igati kosutav. Hommikul jõudsime veel kõik koos linnas kohvil käia, ilm näitas isegi päikest, ehkki ennutus oli halb. Tegime enne 11 kodus kerge eine, banaan autosse kaasa ja sõitsime suht viimasel minutil Sõrve poole. Saime tänu sellele umbes nii kauge parkimiskoha, kui üldse saada võis. Jooks starti oli julgelt pikem kui kilomeeter ja kurtsin Jaanusele, et olin juba selle peale väsinud. Pulss 150, vaevu saime hetke seista enne kui stardipauk käis.
Seljas oli mul t-särk ja jalas pikad retuusid (no nii-nii head, maivõi), mis osutus taas liiga soojaks valikuks. Plaan oli hoida 6 min/km tempot, mis õnnestus paar esimest kilomeetrit, aga settis seejärel 5:50 kanti ära. Okei siis, vast kestab ära, mõtlesin omaette. Terve mereäärse osa õhk nagu seisis ja palavust kurtsid ümberringi ka teised jooksjad. Samas ilus oli. Väga-väga ilus.
8 km peal saabus ootamatu tagasilöök – Jaanuse varbad hakkasid häda tegema. SEetõttu läks lukku ka jooksu aeglaseim kilomeeter – 6:01. Tagantjärele lugesime ühel jalal kokku kolm(!) villi. No on ikka ajastus. Tuju langes, aga tempo mitte. Pärast 10 km täitumist hakkasime vaikselt kiirust juurde panema, et see asi lihtsalt läbi saaks. Asfaldilt kruusale pöörates algas vist raja parim osa. Lõpuks jäi veel mõni kilomeeter metsateed, mis ülearu mõnus enam polnud, aga kilomeetrid said jätkuvalt lukku 5:45 tempos. Ja oligi finiš.
Lõpuaeg 1:35.24 (tempo 5:51min/km, pulss 157). Kuidas palun? 2017 ajast 5 minutit parem. Sealjuures õnnestus selle sees joosta oma viimaste aastate 5 km rekord, ehk seda tegelikult kiiremini eelmise päeva 10 kilomeetrist. Mõte hakkas juba liikuma, et äkki õnnestub 2017 koguaeg niimoodi tasa ja targu üle joosta. Selleks oleks viimasel päeval pidanud hoidma 6 min/km tempot.
Õhtul tegime jälle sauna, pikutasin mõnuga kamina ees, tohterdasime Jaanuse ville ning panin ööseks kompressioonisäärised jalga.
Pühapäeva hommik algas taas kohvikutiiruga, Jaanuse jalad tundsid end üsna okeilt, minu sääred poleks nagu jooksmas käinudki. Stardipaik oli meie majast 500 meetri kaugusel, ehk 10 minutit enne 11 hakkasime kodust jooksma, seekord üleni lühikestes riietes. Stardis jõudsin juba mõtet kahetseda, sest mere ääres oli päris külm tuul, aga mis siis enam teha.
Start! Esimesed kilomeetrid üritasime hoida eesmärgiks seatud 6 min/km tempot, aga jalad võtsid ise sisse vana hea 5:50 tempo. Lasime siis jalgadel minna. Metsavahele põigates olime jälle tänulikud, et saime jooksu joosta ilma käruta. Eks oleks tehtud saanud, aga poleks üldse see. Golfiväljakute eel oli raja üks tüütuim osa – öisest vihmast lödi kruusatee. Pärast golfiväljakuid tuli kõva vastutuul ning 10. kilomeetril hakkasid jalad juba lõpuspurti üritama. Vara, liiga vara, mõtlesin omaette, aga mis seal enam.
12. kilomeetrist edasi läks juba päris ebameeldivaks. Tuul, palju käänakuid, isegi üks eksimisohtlik koht, siin-seal munakivid, kruusateed, jälle käänakud, jälle kivid. Saaks juba läbi. Pulss oli punases. Kuni olimegi Kuursaali juures pargis ning lõpusirgel. Lõpuaeg 1:32:49. Mida? Keskmine tempo 5:48 min/km, pulss 158, 16 kilomeetri sees nii kogu ürituse kui viimaste aastate 5, 10 ja 15 km rekordid (vastavalt 28:24, 57:31 ja 1:27:01). Ei midagi erilist, aga näitab, kui targasti õnnestus see jooks tänavu ära joosta. Ja 95% hea enestundega. Ulme!
Koguaeg 04:06:16. Üle 3 minuti 2017 tulemusest kiirem. Kokkuvõttes võibki öelda, et üritus oli tõeline triumf. Nii enesetunde, vormiproovi kui pingutuse jaotuse mõttes. Ilus kingitus selle aasta lõpuks.
Veel üks spordiblogi 