Valgjärgve triatlon ja IM70.3 plaanid

Ironmani meeskonna töö triatloni populariseerimisel on tõesti vilja kandnud, kui varakeskealised koduperenaised end sinna kirja panema hakkavad. Mina olen see varakeskealine koduperenaine, eksole.

Ahvatlus ise osaleda kimbutab mind juba aastaid, aga vahepeal juhtusid need igasugused eluvalikud (ehk aastatepikkune lastesaamine). Kui mul suvel kilpnäärme raviga enesetunne jälle heaks läks ning juba pikemaid otsi joosta jõudsin, sattusin ühel jooksul Nele-Liis Vaiksoo Be1st podcasti kuulama. Selle jutu peale tõstis idee taas tugevamalt pead – kui tema saab, siis miks mina ei saa, ah?!

Mõni aeg hiljem oli Ironmani nädalavahetus ning sellega kaasnenud melu tuules regasingi end uljalt ära. Vähem kui nädalaga olin valmis soetanud ka peaaegu kogu varustuse, sest hooajalõpu soodukad ju. Ainus mis puudu, oli triatlonivorm. Õnneks on ligi aasta aega seda treenida ka, otsisin omale netist isegi ühe järjekordse kava (Tauno, ära üldse hakka).

Kergelt kainenedes tekkis tunne, et tahaks seda va triatloni lühemal kujul kähku järgi ka proovida, sest muidu jõuan asja enda jaoks talve jooksul liiga jubedaks mõelda. Ainus võimalik valik oli sellel hooajal veel Valgjärve supersprindi rahvatriatlon, ehk 375 m ujumist, 10 km ratast ning 2,5 km jooksu. Jälle mõeldud-regatud, jääb üle vaid ära ka teha.

Triatloninädal oli palav nagu viimasel ajal ikka. Samale ajale langes ka suurem töökoormus ning kaks päeva Startupday möllu, mille juures tegin veel tavapäraselt trenni. Teisipäeval käisin hommikul jõusaalis ning õhtul tuli mõte lastega Lähtele ujuma minna. Siis tuli mõte, et äkki proovin oma ratta ka järgi ja tulen sealt rattaga koju. Ja siis tuli juba mõte enne järvele ka tiir peale ujuda. Long story short, tegin oma proovitriatloni veel prooviks läbi ka. Kell küll millegipärast vees distantsi ei mõõtnud, aga ujusin 12 minutit. Siis tulin rattaga 13 km allamäge aga vastutuult koju. Ning siis jooksin veel 2 km ümber kvartali. Jalg oli üllatvalt kerge ja järgmine päev jõudsin veel lastega käruga 12 km tiiru joosta, seega oli kohe kindlam tunne.

Laupäeval puhkasin, pühapäeval põdesin. Närv jõudis ikka korralikult sisse tulla, kuna naiste start oli alles 15:30. Jõudsime 14 läbi kohale ning rattaraja algusetõusu nähes läks kohe hirmust süda pahaks. Võtsime materjalid välja, vaatasime natuke meeste finišit, imetasin veel pisema lapse ära, vahetasin riided ning panin asjad vahetusalasse ära. Sain veel ühelt kohtunikult privaatinstruktsiooni ka, sest küll olin ma ratta valetpidi pannud ja muud meelelahutust teinud. Igatahes väga tore korraldustiim oli!

Enne starti proovisin järves natuke ujuda ka. Kroolisin ma viimati üle aasta tagasi enne sünnitust Aura basseinis ja kohe sai selgeks, et sogase veega Valgjärv pole see koht, kus sellega taastutvust teha. Üldse oli ujumisproov nii jube, et võttis jala täitsa värisema. Samal ajal suples suurem laps abikaasaga kaldavees ning oli totaalses sõiduvees. Üritasin siis vaprat nägu teha, sest saab mis saab, tehtud peaks ju saama.

Siis oligi aeg stardijoonele koguneda ning esimesena panid minema EMV naised. Rahvatriatlonile jäi järgi kolm naist (pärast vaatasin, et 2 tükki jätsid starti tulemata). Viskasime enne starti natuke nalja ka, teised võistlejad olid umbes sama “kogenud” kui mina, mis andis julgust juurde. Ja minut pärast EMV punti saadetigi meid rajale.

Start!

Läksin rahulikult konnaga peale ning ujusin joonelt poi suunas. Huvitav oli vaadata, kui palju mõned kroolijad sik-sakitada suutsid, seega kehvema ujumisega tundub konn täitsa jätkusuutlik variant. Tagant tulevad meeskondlikud osalejad läksid ka ilusti mööda, seega mingit olelusvõitlust seal tagapool polnud. 😀 Keskendusin rahulikult eesootavale: prillid eest, mäest üles, vaata, et mingi puuääre otsa ei komista jne. Püüdsin isegi mõned EMV-kad kinni ning ujumine läks oma kella järgi kinni ajaga 9:10 (keskmine pulss 107). Ei tea, kas rada oli tegelt lühem, sest ise oodanuks aega ca 12 minutit.

Ujumast peaaegu kõndisin vahetusalasse (no et ei komistaks selle va serva taha), panin esiteks kiivri pähe ja kinni. Siis pikalt ja põhjalikult tossud kinni, mis võttis megapalju aega, aga ega ma sinna ju rabelema tulnud. Lõpuks läksin rattaga rahus jooneni ning sõitu. Esimene tõus oli jube, aga sealt jätkus pikk-pikk laskumine. Kui oma igapäevase hübriidrattaga on mul pidevalt tunne, et kohe-kohe lendan üle pea (ja olengi korduvalt lennanud), siis maanteerattaga millegipärast polegi. Võtsin laskumist täitsa mõnuga ning jubedaid Valgjärve-Saverna tõuse-laskumisi võttes sain vist lõpuks selle ratta käiguvahetuse ka selgeks. 😀 Teised võistlejad tulid muudkui süvenenult vastu, mina sõtkusin alles pöörde poole, naeratus näol säramas nagu viimasel ullikesel, sest ei teagi miks. Ellujäämisrõõm vist.

Tagasipööre oli päris keeruline, klippidega oleks küll külili käinud. Esimese hooga läksid veel käigud täitsa sassi, aga siis rügasin jälle Valgjärve poole tagasi. Mõned laskumised olid nii hullud, et võtsin ikka natuke piduriga hoogu maha. Peamiselt seetõttu, et autosid sõitis omajagu ja tee oli käänuline. Proovisin ka rattapudelist juua, aga oleks vist peenemat pudelit vaja, et see kiiremini käiks. Viimasel jubedal tõusul jõudsin peaaegu viimastele kannulegi. Viimane mõnus laskumine ning rahulik pööre vahetusalasse. Kella panin kinni natuke hiljem, tulemuseks 23:47 (10,34 km, 159 bpm, 26,1 km/h, 91 tõusumeetrit).

Tegin rattaga tiiru ümber vahetusala, panin ratta hoidjasse, kiiver peast, lonks juua ning saingi kohe jooksma hakata, sest tossud oli juba jalas. Kohe alguses jooksin ühest naisest möödagi ning olin selle üle päris üllatunud. 😀 Pulss oli rattasõidust veel suht laes, seega jooksin enda meelest täitsa rahulikult, et pulssi taastada. Rada algas kohe korraliku tõusuga, seega taastumine või asi. Õues oli väga palav, kombe ammu kuivanud ning veits juba ootasin, et see kõik läbi saaks. Ja juba olingi tagasi algusetõusul, aga seekord nautides lõpulaskumist. Viimane pööre finiši poole, naeratus näol lõpuni ning tehtud. Jooksu aeg 14:29 (2,47 km, 164 bpm, 5:52 min/km).

Lõppaeg 50:25! Oleks natuke kiiremini tosse sidunud või rattakäike varem harjutanud, oleks isegi alla 50 minuti tulnud. Tahapoole jäid üldarvestuses üks EMV naine ning meeste rahvatriatloni mees. Tagantjärele lugesin, et oleks pidanud autasustamise ära ootama, sest kõik kolm naiste rahvatriatlonil osalejat kutsuti poodiumile ka. 😀

Ise olen jube rahul, et üldse asja ära tegin ning hirm “päris” triatloni ees kohe poole väiksem.

Soetatud varustuse loetlen ka siin üles, äkki keegi leiab midagi head:

  • Kombe Zone3 114 eurot – mugav, näeb seljas väga hea välja, pole midagi kurta.
  • Kalipso dhb Moda 73 eurot – tuttava soovitusel valitud ja mulle tundus, et istub hästi, käib kenasti selga ja ära, ei poo ning kannatab ka konna ujuda. Abikaasa kalipso on küll tehnilisem, aga umbes 10x kallim ka. Selle raha eest on igatahes kalipsot enam kui küll.
  • Ratas Scott Speedster 40 M raamiga järelturult 500 euroga (+ 93 eurot hooldus). Tegelt pimesi ostetud, aga ei oskaks jälle oma kogemuselt paremat tahta.
  • Rattariided MooMoo pro püksid ja särk outletist kokku 108 eurot. Jälle, istuvad ideaalselt ja ei oska midagi paremat küll tahta. Abikaasa kiitis heaks (ja kurvastas, et meesteasju tema suuruse pole).
  • Kiiver, jooksutossud, ujumismüts, prillid, trikoo jmt on olemas
  • Rattakingi pean veel testima
  • Regamine ise 324,50 eurot. It is what it is.

Ehk varustus praegu kõik kokku 888 eurot ja koos regamisega 1212,5 eurot.

Mis siis ikka, hakkab pihta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s