Veeremispäevikud

Minu “ma nüüd enam ei jookse” plaanist sai vahepeal sujuvalt “äkki kord nädalas on ikka okei”, millest sai sujuvalt “well… midaiganes”. Ehk olen nüüd paar päeva nädalas jälle jooksmas käinud (endiselt 5+2,5 süsteemis, muidugi). Üritan lihtsalt võimalikult pehmel sammul kulgeda ja mitte midagi üle koormata.

Samas hakkasin mõtlema, et seda hullemad võõrutusnähud on, kui ühtäkki pärast lapse saabumist paar kuud üldse trenni teha ei tohi. Raske ikka see narkarielu. Samuti lisandus minu kõige ülepingutamisohtlikumate tegevuste nimekirja lisaks kompressioonisääriste äravõtule ning plastmassist jäätisekarbi lahtirebimisele… jooksukileka selgasaamine. Imede-ime, läheb veel küll, aga telefoni enam kõhutaskusse parem ei pigista. 😀

Kurguarsti juures järelkontrollis käisin ka lõpuks ära ning nagu arvata oli, on kõik ilusti ära taastunud. Mingi minimaalne vahe terve häälepaelaga veel on, aga arst ütles, et kui ei teaks, ei paneks seda tähelegi. Halleluuja! Ja on tunda ka, muidugi. Kui tavapäraselt peaks raseduse lõpp üks raske ja vaevaline aeg olema, siis mul on enesetunne vaid tõusvas joones läinud ning nagu tiivad seljas.

Ämmaemand küll hirmutas juba 10 päeva tagasi, et laps pidi juba üsna suur olema. Kuna ma siiani ainult 8 kilo ringis juurde olen võtnud, siis ei kujuta ma hästi ette ka, mida ma teisiti saaks teha, et laps seal hiiglaseks ei paisuks. Tagatipuks need asjad pole nii üks-ühele seotudki, muidugi, aga sain ikka hirmutada, et peaksin nüüd üritama mitte süsivesikuid süüa. See lõppes sellega, et teisel päeval vedelesin alapalavikus diivanil, süda paha ning surm silme ees. Viimases hädas sõin kausist ühe piparkoogi… Aitas hetkega ja lõin igasugustele toitumiseksperimentidele targu käega.

Seega alles jääb lootus, et äkki laps tahab hoopis varakult valmis küpseda. Samas kui ükspäev soovitusi lugesin, kuidas last tulekule meelitada, oli üks tavalisematest neist jalutamine. Juures oli mingi koogamine stiilis “ükskõik, kui raske enese diivanilt püstiajamine ka pole, siis ürita sellega siiski hakkama saada ning end natuke liigutada“. Sain selle üle vähemalt suutäie naeru mugistada. Kõigi nende muude rahvatarkustega pole samamoodi suuremat midagi pihta hakata – ei hakka ju ehku peale šampust ka kulistama, muidu tuleb sealt lõpuks mingi väike Anu Saagim välja.

Running For Good: The Fiona Oakes Documentary (2018)

Käisime hiljuti Elektriteatris ühte ägedat jooksudokki vaatamas, kus üks sõge tädi, Fiona Oakes teeb muudkui ultrajooksu maailmarekordeid, aga tema ainus eesmärk on sellega veganlusele tähelepanu tõmmata ning toetada oma farmiloomade varjupaika. Tagatipuks pole tal teismeeast saadik ühte põlvekedra ning nagu ta korduvalt tunnistab, joosta talle tegelikult üldse ei meeldi. 😀 Igatahes täiesti uskumatu lugu, veits rõve ka (ma iga kord jooksukaadreid vaadates suutsin ainult tema põlvele mõelda), aga igatahes väga soovitan.

Ahjaa, Fiona ema rääkis, et Fiona oli sündides ka väga suur laps olnud, kohe pärast sündi pea tõstnud ning ringi vaadanud. Ma loodan, et meie oma autovõtmeid ei küsi ja ise koju ei sõida. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s