Kuidas ma vesiaeroobikasse ja rasedate joogasse ei läinud

Kui ma ennemuistsel aal rasedaks jäin, arvas mu ämmaemand, et võiksin nüüd pigem jooga ja vesiaeroobika poole vaadata ning igasuguse jooksmise ja jõusaali täitsa ära unustada. Hahah, no tõesti. 😀

Samas möönis ta isegi, et “teab minusuguseid sõltlaseid küll” ning on vahepeal lihtsalt lootusrikkalt küsinud, kas ma enam äkki ei ürita joosta. 😀

Praeguseks võin öelda, et raseduse seni kõige vigastusohtlikumad tegevused on olnud CEP sääriste jalast tõmbamine ning Balbiino liitrise jäätisekarbi lahtirebimine – need on tõesti nõudnud kohati üliinimlikku punnitamist. 😀

Esimese asjana pidin end kiirkorras kurssi viima sellega, kas Ironmanil poolmaratoni jooksmine võib kuidagi ohtlik olla ning mida peaksin võistlusel silmas pidama. Ennekõike oleksin pidanud nii varases etapis vältima ülekuumenemist ja mitte päris hullu panema, aga kes mäletab, siis otsustas organism päev enne suurt päeva niikuinii kõigele pidurit tõmmata ja lonkasin need kaks ringi jalavigastuse kiuste läbi, aga mingist võistluspingutusest polnud juttugi (õudne ja rõve oli muidugi sellegipoolest).

Muidugi esimene trimester pööras ootamatult nii jubedaks, et esialgu ei teinud ma õieti mingit trenni. Päris huvitav on vaadata mu möödunud aasta Polari aktiivsuspäevikut, sest enne Ironmani oli enesetunne veel jumala tavapärane ning nädala aktiivsus stabiilselt ca 110-130% kõrgeimast võimalikust eesmärgist. Sellele järgnes aga jalavigastus ning riburadapidi niisama õuduste halb enesetunne ja aktiivsusskoorid kukkusid kolinal 50-60% kanti ära. Harvad polnud päevad, kui liikumine vaid korteris ringi koperdamisega piirduski.

Kõige jubedam enesetunne tagasivaates väga kaua ei kestnudki ja üritasin sel ajal kasvõi pool tunnikest päevas jalutadagi ning enesetundele vastavalt kergemat trenni teha. Kui oli ikka halb, siis kivist vett välja pigistada polnud lihtsalt võimalik, aga parematel päevadel üritasin võimalikult palju värskes õhus ringi toimetada.

Kui seiklused üldiselt halva enesetundega lõpuks taanduma hakkasid, tuli asemele vallatu häälepaelahalvatus, mille mõju võhmale ning häälele keegi kokku ei viinud ja mis pani pitseri trennielule järgnevaks kolmeks kuuks.

Vahetult sinna hingeldamise tekke ja hääle kadumise aega jääb ka mu ainus katsetus rasedate joogat teha, aga ehkki olen aastaid joogas hea meelega käinud, ei sobinud see rasedana kohe üldse. Eriti kui sinna on segatud energiate saatmine oma kõhubeebile, kui sa ennast võib-olla veel õieti rasedanagi ei suuda tunda. Igatahes. Paar korda tõesti proovisin, aga see rasedusjooga tilu-lilu ajas mind vaid närvi ja “normaalne” jooga hõlmab liiga palju kõhulihaseid, mille pingutamine pole rasedana enam hea mõte.

Vesiaeroobika osas ma ei pea ilmselt selgitama hakkamagi, kas ja mis ma sellest mõtlesin. 😀 Kindlasti on see tõhus trenn neile, kes näiteks raseduse ajal alles hakkavad end liigutama, aga staažikale endorfiinisõltlasele on hea enesetunde säilitamiseks ikka muid doose ja drooge tarvis.

Aga mida ma siis teinud olen? 

Üldreeglina ju öeldakse, et rase võib jätkata enam-vähem kõigi trennidega, mida ta juba enne rasedust tegi, aga igatahes tasub jälgida enesetunnet. Samas liigub rasedusaegse liigutamise osas nii palju müüte ja hirme, et võta siis kinni, mis on okei ja mis mitte. Ehkki mõistusega saad aru, et kui tegemist pole just riskirasedusega, peaks keha tegelikult kõige harjumuspärasega hakkama saama, pole ühest vastust kuskil, n-ö ametlikest allikatest tulevad taolised rasedate-jooga-ja-vesiaeroobika tüüpi soovitused ning potentsiaalne eksimuse hind tundub liiga kõrge, et huupi riskida.

Olen ise peamiselt lähtunud hullunud googeldamisest ja sisetundest. Liigutamas (et mitte öelda “trennis”) käin siiani 5-6 päeva nädalas, tavaline trenni pikkus jääb 30-45 minuti vahele. Kodus olles on igasugust argiliikumist niikuinii kõvasti vähemaks jäänud (kasvõi kõndisin vanasti hommikuti iga päev üle poole tunni linna), ehkki olen üritanud värske õhu saamise mõttes lisaks koeraga pikemaid kõnnitiire teha.

Jõusaal

Jõusaal on minu tänuväärne päästja raseduse algusest saadik, sest esialgu ei saanud ma jalavigastuse tõttu isegi kõndida, aga sellises olukorras tundus isegi johnnybravolik puhas ülakehatrenn parem kui mitte midagi. Samuti saab seal rahulikult omas tempos võtta, harjutuste ajal või vahel kasvõi istuda ning õhupuuduse mõttes töötas settide kaupa treenimine ka väga hästi.

Muutsin vaid seda, et vähendasin kükis ja jõutõmbes raskusi ning suurendasin korduste arvu. Seega kui näiteks varem tegin 70 kiloga 3×5 kükki, teen nüüd 30-40 kiloga 4×10 kordust. Pärast jalavigastuspausi pidin niikuinii väiksema raskusega liigutustega taastutvust tegema, liigset pingutamist ei soovitata ka sidemete suurema venivuse ning tasakaalu kaotamise ohu tõttu. Samuti jätsin ära kõik harjutused, mis kõhulihastele hakkavad ning rinnalt surumise kolisin kalde alla tõstetud pingile.

Samas on jõutrenn minu meelest olnud parim vahend üldse igasuguste müstiliste valude vastu. Näiteks pole mul kunagi seljavalu olnud, aga kohe raseduse alguses tekkis selline seljavalu, et ma ei saanud isegi aevastada, sest liiga valus oli. Kui jälle jõusaalis korralikult jõutõmmet sain teha, kadus see häda nagu võluväel. Samuti on kolmandal trimestril hakanud kibutama vaagnavalud, mis näiteks pühade ajal tekkinud ligi kümnepäevase jõusaalipausiga päris jubedaks kiskusid. Paar tiiru trennis tõmbasid vist kehas jälle asendid õigeks ning elan taas.

Raskuste tõstmisega seondub ka kõige rohkem hirme ja hirmutamist – küll ei tohiks rase tõsta midagi raskemat kui piimapakk ning ammugi midagi üle pea. Mõnede äärmuslaste meelest ei tohiks tühje käsigi üle pea tõsta, aga sel juhul ei õnnestuks mul vist pooltel päevadel end pestagi, kui Jaanus dušiotsiku jälle kuskile lae alla lükanud on. Selle loogikaga võiks sünnituse ravimitega esilekutsumise asemel kõigile haiglas lihtsalt 5-kilose hantli pihku pista ning paluda sellega paar korda üles suruda – oleski korras. 

Minu enda puhul on hea kontrollitud tehnikaga sooritatud jõuharjutus vaid enesetunnet parandav. Hoopis kahtlasemad on mingid x nurga alt väiksemate raskuste vinnamised, mida argielus ette tuleb. Kasvõi vingerdava koera autost väljatõstmine (ilmselt üsna võrreldav olukorraga, kui kantseldada oleks vanem laps) tundub kõvasti koormavam, kui 40 kiloga jõutõmmet teha.

Jooksmine

Jooksuga olen saanud tegeleda kõvasti vähem, kui oleks tahtnud ning näiteks hingeldamise osas kõlasid arstilt ka põnevad teooriad, kuidas keha pole rumal ja ju siis lapsele ei meeldigi see raputamine. Tegelikult peaks normaalse rasedusega kenasti ja päris pikalt joosta saama, mul lihtsalt viskas mingit meditsiiniimet vahele. Üritasin ka õhupuuduse kiuste siiski sörkimas käia ning lõpuks taipasin, et ühtlase tigutempo hoidmise asemel on mõttekam teha 5-minutilisi sörgiintervalle 2,5-minutiliste kõnniosadega vaheldumisi.

Ega see päris õige asi polnud ning vahepeal heitlesin kõvade võõrutusnähtude ning jooksmisvõime täieliku kaotamise hirmudega. Kui häälepael ja võhm oktoobri lõpus ühtäkki taastuma hakkasid, jooksin peaaegu terve novembri väga aktiivselt (ehkki jätkasin selleks ajaks juba rauapuuduse ning kaalutõusu tõttu sörk-kõnd süsteemis), kuni omale ühe süvalihase vigastuse skoorisin. Kuna tunda on, et lihased on jooksuvigastustele pehmeltöelda altid, pole ma pärast sellest paranemist rohkem joosta ka üritanud. Nüüd on vähemalt kindel väljavaade, et paremaid jooksuaegu on ees veel küll.

Ujumine

Ujumisega on mul paras armastuse-vihkamise suhe, sest ujuda on tore ning rasedatele on see ka väidetavalt väga sobilik. Samas olen siin vahutanud ka, kuidas Aurast pidevalt närvid püstis ära tulen. Pean ennast ka muidu keskmiselt kehvaks ujujaks, aga kui olla veel 9. kuud rase, aneemiline ning vahelduva eduga vigastatud ja IKKA on vaja kõikvõimalikest enesekindlatest mees-virtuoosidest pidevalt üle või ümbert ujuda, siis mul on ikka kuri kahtlus, et äkki nemad on vales kohas (aka võiks suplusalale ümber kolida). Eriti rõveda inimsupi korral on lisaks ärritusele saatjaks pidev hirm, et keegi samalt või kõrvalrajalt sulle mõne jäsemega kõhtu äsab või ootamatult basseiniservalt kaela sajab.

Hingeldamise ajal ei jõudnud ma ka jutti krooli ujuda, aga liigse konnaujumisega hankisin omale ujuja põlve (no nokk kinni, saba lahti ad nauseam, ma ütleks). Lõpuks ujusin vaheldumisi ühe otsa krooli, teise konna, kuni hingamine ühtäkki taastus ja sellest ajast olen pigem puhast krooli eelistanud.

Ujumine on ainus ala, milles olen raseduse ajal hoopis arenenud, ehkki ma pole kindel, kas asi on pidevas harjutamises (sest muid asju olen saanud vähem teha) või lihtsalt selles, et kasvav kõht hoiab mind paremini vee peal ja vees otse. Muidu oli mul ikka probleemiks liigne keha pööramine hingamise ajal, mis iga kord hoo maha pidurdas, aga nüüd liuglen vees juba üsna mõnusalt (ehkki endiselt keskpäraselt halvasti 😀 ).

Jaanus hakkas seepeale lausa heietama teooriat, et mida suurem laev, seda suurem kiil, aga millegipärast jättis ta selle teooria lõpuniarendamise mu pilgu peale kärmelt pooleli. 😀 Aga oma iva võib seal olla küll. Loodetavasti kogu see värskelt tekkinud veetunnetus koos kõhuga ei kao.

Kokkuvõttes saab raseduse ajal edukalt edasi liigutada küll, ehkki varasemate sihtide asemel tuleb fookusesse lihtsalt hea enesetunne, värske õhu võtmine ning puhas liikumisrõõm – mis polegi ju vahelduseks üldse halb. 

Üks kommentaar “Kuidas ma vesiaeroobikasse ja rasedate joogasse ei läinud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s