Kuidas mu jalg terveks nõeluti

Viimased raportid jalarindelt olid päris masendavad ning aina masendavamas taktis see saaga siin vahepeal jätkus. Kuna pidev jalavalu hakkas igatepidi elu häirima, võtsin tiimijuhi õhutusel lõpuks haiguslehe ning vedelesin nädala kodus nagu viimane õnnetushunnik. Õnneks tuli vahepeal puhkuselt tagasi mu päris perearst (see, kes mul valu lihtsalt ära kannatada soovitas, oli mingi suvaline suveasendaja) ning õnneks on tema kõikvõimalike spordihädade suhtes kõvasti konstruktiivsemalt meelestatud.

Eelmise nädala esmaspäeval õnnestus mul lõpuks tema juurde ennast näitama minna ning sain kohe tasuta suunamise füsioteraapiasse. Kuna mu perearst tegutseb Tartus Tasku keskuses, suunas ta mu sinnasamasse Vireo füsioteraapiasse, kus sattusin Kairiti käe alla.

Kolmapäeval seadsin sammud esimest korda füsioterapeudi poole, kes katsus mu jala läbi ning küsis, kuidas ma nõelravisse suhtun. Teoreetiliselt suhtun pigem positiivselt, praktiliselt pole seda mulle kunagi tehtud, aga ilma igasuguse ettevalmistuseta võõra inimese juures tundus see väljavaade ausaltöelda natuke hirmutav küll.

Õnneks või kahjuks olin ma täiesti meeleheitel. 😀

Ning õnneks oli Kairit nii positiivne ja kena ja rahulik inimene, et kohe tekitas usaldust. 

Tegemist pole sama asjaga, mis hiina meditsiini akupunktuur, vaid protseduuri täpsem nimetus on külmnõelravi. Nimelt tehti ennemuiste lihastesse näiteks valuvaigistavaid süste, ent üks hetk avastati, et probleemid leevenduvad ka ilma mingit ravimit manustamata, ehk puhtalt nõela teatud punktidesse torgates.

Kuivnõelaravi (dry needling) on teraapiameetod, mida kasutatakse müofastsiaalse valusündroomi leevendamiseks. Protseduuri käigus mõjutatakse valulikku piirkonda – nahka ja lihast – keerates või liigutades (sisse-välja) nõela lihases eesmärgiga tekitada väikeseid lokaalseid lihastõmblusi. Protseduuri tulemuseks on lihaspinge vähenemine, normaalse lihasfunktsiooni taastumine ja valu vähenemine.
Kuivnõelaravi kombineeritakse teiste konservatiivsete valusündroomi leevendamise meetoditega nagu nt venitamine, külma- või soojaravi, massaaz, kinesioteipimine, füüsikaline ravi ja terapeutiline harjutus.
Esimesel protseduuril piirdutakse 1-2 lihase raviga (kuni 5 nõela). Rohkem kui viit lihast ühel protseduuril ei ravita (kuni 15 nõela). Protseduuri järgselt esineb ravipiirkonna hellust, mis möödub tavaliselt 12 tunni (max 72 tunni) jooksul.
Protseduuril kasutatavad nõelad on peenikesed (läbimõõt 0,16-0,30 mm) ning sõltuvalt kehapiirkonnast ja nõelumistehnikast erineva pikkusega – pindmiseks nõelumiseks 10-20 mm ja süvanõelumiseks 25 – 120 mm pikkused. Nõelad on ühekordselt kasutatavad. (Vireo koduleht)

Pidin selleks kõhuli massaažilauale heitma, rull jalgade all ning alguses mudis Kairit mu sääre kergelt läbi ning hakkas siis nõelu sisse lükkama. Ausaltöelda oli eelnev hoiatav jutt jubedam kui protseduur ise, sest nõel on ikka väga peenike ja nõela esiteks sisse panekut ma õieti ei tundnudki. Nõela sügavamale lükkamine oli küll suhteliselt ebameeldiv ja tekitas survetunnet ning elektriimpulsside laadseid särtsakaid. Selle kohta, et säärelihas pidi nõelravi jaoks kõige tundlikum koht olema, polnud siiski hullu midagi.

Kokku pani ta säärde kaks pikka nõela, mida ma kordagi vaatama ei küünitanud – hoidsin aga pead otse ning üritasin hästi sügavalt hingata. Seejärel jäid nõelad tükiks ajaks sisse ning vot siis läks asi imelikuks – üks hetk hakkasid lihased nõela ümber tõmblema ja see oli tõesti eriti veider ja rõve tunne. Toonitan taas – mitte valus, aga lihtsalt nii veider, et korra võttis olemise hõredaks küll.

Õnneks läks tõmblus taas üle ning mõne aja pärast proovis Kairit nõela välja võtta, aga “lihas hoidis seda veel kinni” (ka rõve tunne). Ootasime siis natuke veel, kuni lihased täielikult rahunesid ning seejärel tulid nõelad juba igasuguse probleemita ära.

Pärast tõmbas ta säärele veel kinesioteibi peale ning näitas kolme harjutust, mida pean kodus tegema.

Esimese hooga oli tunne kõvasti parem, kui teraapiasse minnes – jalas oli nagu vabanemine, samuti aitas kõvasti uus lootus, mida füsioterapeudi jutust sain. Küsisin ka, mis sporti ma nüüd üldse teha võin ja ta ütles, et kui teraapia vilja kannab, võin kõike teha, mis endale meeldib.

Ei suutnud seda esimese hooga kohe uskudagi. 😀

Õhtul jäi jalg aga päris valusaks ning järgmine päev oli isegi hullem, kui seni üldse olnud oli. Mingi nõelatrauma on loomulik ning selle eest mind hoiatati ka, aga jalg krambitas ning tõmbles ikka omajagu. Süüdi võis olla ka see, et üle pika aja jälle kontoris käisin, ehk liikumist ning sundasendeid oli rohkem.

Järgmise päeva õhtul sõitsin veel töölt koju, jalg krambitamas ning väga mustas meeleolus, aga hiljem läks enesetunne nii palju paremaks, et läksin jõusaali ülakehaharjutusi tegema (casual Johnny Bravo). Ja veel järgmisel hommikul… oli üle nädalate esimene päev, kui voodist püstitõusmine ei toonudki pildituksvõtvat valukrampi ning tundsin end lausa nii hästi, et kõndisin tööle!

Pingutasin end päeva jooksul vist küll veidi üle, sest päris õhtul tõmbas jalg jälle kangeks, aga igatahes oli tegemist üle pika aja parima päevaga üldse! Kui ma siin vahepeal kõndisin päevade viisi vaevu paar tuhat sammu päevas (tavalise paarikümne tuhande asemel), suutsin seekord tööle jalutamise, lõunal käimise ning pärast bussilt koju kõndimisega peaaegu tavapärase kümme tuhat täis teha – ilma mingite piinadeta.

Nädalavahetusel võtsin selle peale siiski rahulikumalt, aga vaikne edenemine oli ilmselge. Esmaspäeval kepsutasin korra veel füsioteraapiasse, sain massaaži ning ühe harjutuse veel ning kommentaari, et säärelihas on juba tuntavalt vähem pinges. Tunda oli, sest lõpuks ometi sain nt voodist tõusta nii, et panengi jala mõtlemata otse põrandale, kõnnin nagu normaalne inimene lihtsalt toast tuppa, ei kägardu pikemalt seistes jalakrampides ning viimased paar päeva olen saanud isegi normaalselt trepist alla sammuda (varem viskasin sirget jalga küljele nagu mõni puujalgne piraat).

Kokkuvõttes on üsna lühikese ajaga jala osas toimunud hämmastav progress ja täna mööda tänavat kõndides (justnimelt kõndides, mitte liibates) tekkis esimest korda üle pika aja tunne, et tahaks jälle vaikselt joosta. Muidugi ma seda veel kohe ei tee, aga kui ma veel harjutusi teen, rullin ning vaikselt taastun, võib ilmselt lähinädalatel väikest sörki proovima hakata küll. Hakkab läbi saama see õudusunenägu. 

Enda eriliseks rõõmuks sain ka teada, et Vireo kasutab Sport ID’d, seega tulevikus saan vajadusel oma tööandjapoolse spordikompensatsiooniga teine kordki seal kiiret abi nõutamas käia. Ehkki loodetavasti seda niipea vaja ei lähe! 

7 kommentaari “Kuidas mu jalg terveks nõeluti

  1. Äärmiselt huvitavad füsioterapeudid – ei (kuiv)nõelravil ega kinesioteipimisel pole erilist teadus- ja tõenduspõhist seljatagust. Mis jätab küsimuse, kas toimis platseeboefekt või oli vigastus juba ise piisavalt paraneda jõudnud.

    Muidugi tore, et jälle parem on! Väga vahvasti kirjutet spordiblogi 🙂

    Meeldib

    1. Huvitav – kinesioteipimist ja nõelravi pakub ka Tartu Ülikooli Kliinikumi spordikliinik ning näiteks kuivnõelravist on kirjutanud ka Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud. Vähemalt enda kogemuse põhjal ütleks, et mingit iseparanemist seal toimuda kindlasti ei saanud ning päev pärast protseduuri ei saanud mul ka erilist usku toimida, sest sel hetkel oleksin öelnud, et asi läks hoopis hullemaks. 😀

      Meeldib

      1. Eks need mõlemad meetodid ole ühel ajahetkel populaarsed olnud (kinesioteibi puhul paljuski tänu heale turundusele), aga pärast põhjalikumaid teadusuuringuid on jõutud järeldusele, et peale platseebo neis suurt midagi ei peitu. Kui mõni füsioterapeut praegusel ajal tõsimeeli veel kinesioteipimist pooleldi imeravi pähe müüb, siis järelikult a) ei hoia ta ennast oma erialal toimuvaga kursis või b) ei suuda endale tunnistada, et see teipimiskoolitus, mille peale ta kunagi hunniku raha magama pani, on täiesti kasutu või c) müüb tahtlikult kasumi teenimise eesmärgil inimestele sooja õhku.

        Disclaimer: ma ise olen lihtsalt spordihuviline, kes hindab tõenduspõhist infot ja aeg-ajalt satub füsioterapeutide seltskonda. Teemaga kursis olemiseks kasutan igapäevaselt lihtinimesele kõige lihtsamat viisi – Instagram’i. Paljud valdkonna eksperdid jagavad seal väga head infot ja katsuvad jõudumööda levinumate müütidega võidelda. Eestimaistest julgen kindlasti soovitada näiteks füsioterapeut Taavi Metsma jälgimist (@fysioviis).

        Iseparanemine toimib elusa inimese kehas ju pidevalt ja valu on veel üks marukeeruline protsess, mis pole ilmtingimata korrelatsioonis vigastuse tõsidusega 🙂

        Meeldib

    1. Ei tea jah. Selline otseselt “midagi on seal sees katki” tunne kestiski umbes nädala. Pärast seda oli peamiselt tunne, et lihas on täitsa sassis ja ülesärritunud sääres. Igatahes mul oli juba vaim valmis, et nüüd ei saa kuude viisi normaalselt kõndidagi.

      Meeldib

  2. Ülihea, et vigastus paremaks läks! Mul endal on ka pigem skeptiline suhtumine eelnimetatud meetoditesse (mu peiks nt ütles, et sellest ajast, kui tema füsioteraapia eriala lõpetas TÜs (ca 6 aastat vist), on enamvähem 85% talle õpetatud asjadest juba pseudoks ja platseeboks tunnistatud, sh ka kinesioteip ja nõelravi), aga ei saa eitada, et me ei tea kehast tegelikult absoluutselt kõike ja kui aitab, siis miks mitte!
    Lonkamine on rõve, valuga on väga vastik elada, hea, et saad jälle mõnusamale rajale minna!

    Meeldib

  3. Skeptikud nimetavad seda platseeboks, ometi seda kasutatakse ja kasutati juba NSVL-u ajal. Usaldaksin ainult neid skeptikuid, kel meditsiiniline haridus. Praegu skeptikud põhiliselt selliselt, kes ei tea valdkondadest ise mitte midagi, mida kritiseerivad. Sageli skeptikud maailmavaatelised ja õpivad lihtsalt ühe targema inimese jutu ja argumendid pähe, ise järele katsuda nad ei oska.
    Tahaks ka seda teada, mis on platseebo ja kuidas see parandab? Kui see tõesti parandab, siis tuleks skeptitsismil selliselt oma pillid kotti panna.
    Mina tean põhiliselt sisendusjõul toimivaid asju, mis küll hetkeks parandavad, aga see kestab minutitest paari nädalani. Seda kasutatakse tavaliselt tervendusseanssidel, kus tegelikult keegi terveks ei saa.
    Kui platseebo parandab, siis on tegu tegeliku asjaga …
    Lihasevigastus on muidugi selline, et see paraneb ka ise ja tagantjärele ei saa kuidagi kindlaks teha, kas organism ise või nõelravi tagajärjel algas paranemine.
    Mina saan öelda vaid üht: ma ei tea, kas nõelravil on mingi tervendav efekt või mitte, hea kui sellest kirjutaksid need, kel tõesti olemas teadmised, mitte need, kes arvavad, et neil need on.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s