Trenninädal 15. – 21. juuli 2019

nädal21072019.png

Nonii, nonii, täitsa nagu päris trenninädal kukkus välja.

Esmaspäeval käisin jooksmas ja vasaku sääre asemel olid hädad kolinud paremasse reide. Sest elus peab ju vaheldust ka olema. Tegelikult oli asi ilmselt mitmes nädalas lonkamise ülekompenseerimises ning tegelikult ei saanud ma enne jooksu õieti arugi, kas see on mingi päris vigastusepoeg või eelmise nädala jõusaali lihasvalu. Umbes kaks kilomeetrit enne koju tagasi jõudmist sain juba aru, et ahsoh, vist ikka vigastusepoeg. Liipasin siis koju ära, rullisin reiepealseid eriti hoolega ning jätsin jala paariks päevaks puhkele. Kokku 7,11 km, tempo 7:23 min/km (jala säästmiseks ikka kõnnipausidega). Positiivse poole pealt ei teinud vasak säär mingit häda ka ilma sääriseta. Imeline!

Teisipäeval-kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval võitlesin mitmendat päeva peavaluga, aga pidin õhtul minema Metallica kontserdile. Koju jõudes üritasin enesetunde parandamiseks veel väikse jooksutiiru teha, aga ilm oli kuidagi eriti rõhuv, kõik kohad olid suurkontsertieelseid parkimisdebiilikuid täis ning üldse päris masendav jooks oli. Surusin 4,22 km ära ja vihkasin enam-vähem iga minutit, tempo 7:03 min/km. Lõpuks sain aru, et enesetundele ei mõju siiski ussi- ega püssirohi, andsin pileti ära ja jäin koju sarju vaatama. Mõlemad jalad olid vahelduseks kombes vähemalt.

Kusjuures häid sarju olen oma viimase aja hädade kõrvalt ära vaadanud terve portsu – viimased hoogtöövaatamised näiteks Maniac (suht sürr), Russian Doll (veel sürrim) ning Gentleman Jack (niisama mõnus).

Reedel käisin jõusaalis, vaatasin trenažööril YouTube’is videosid (kes tahab eriti asjalikku tervemõistuslikku veganit näha, siis siit saab), tegin raskusteta kükke-väljaasteid ning tavapärast johnnybravot otsa (selg, õlg, särgid-värgid). Pärast venitasin päris põhjalikult.

Laupäeval sõitsime Lahemaale matkama ning telkima. Suurema pingutusena kõndisime läbi Majakivi matkaraja, mida ma täispikkuses läbinud polnudki. Väga äge ja mitmekesine ürgloodus on seal! Õhtuks sõitsime Mustoja randa, kus vedelesime hilise õhtuni lihtsalt telgi kõrval ja kuulasime lainete loksumist – isegi lugerit polnud kaasas.

Pühapäeval ärkasime üllatavalt hilja (Notsu ei lasknudki telgi eeskojas koidikul oma hädalaulu lahti, väga win), panime asjad kokku ning sõitsime lähedalasuvasse Vihula mõisa hommikust sööma. Tuleb välja, et hotelli mõnude nautimiseks ei peagi seal kindlasti magama, vaid saab buffee-lauda lihtsalt pääsme ka osta – ja seal on tõesti kõik toidud nii hea kvaliteediga, et see on seda väärt. Sõime kõhud head-paremat täis, loputasime hea kohviga alla ning kõndisime uue energiaga veel mõisale risti-rästi tiirud peale. Vihulas tekib tunne nagu viibiks päriselt toimivas mõisamajapidamises, sest nurgatagused on täis hoolitsetud aiamaid ning viljapuuaedu, kuskil määgivad lambad ning üldse on kõik nii viimseni töös ja hoolitsetud, et lihtsalt lust vaadata. Võrratu õhkkonnaga koht! Kindlasti läheme sinna külmemal ajal jälle ööbima ka.

Tartusse jõudes olin palavusest nii oimetu, et silme ees terendas väljavaade ülejäänud õhtu lihtsalt maha kudeda. Ergutuseks sundisin end jäätise ostmise ettekäändel siiski rattatiirule ja kui juba soojast korterist õue saada, oli päris tore. Kokku sõitsin 25 km jäätist ostma ning koju tagasi.

Kokkuvõttes tunduvad asjad õiges suunas liikuvat. Võib vaikselt jälle pikema pilguga tulevikku vaadata selles osas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s