Mai

Capture

Mõtlesin ajaloolise tõe huvides mai ka laias plaanis kokku võtta – on äkki hiljem hea meenutada, mida tasub või ei tasu teha. 😀 Ma pole veel kindel, kuhu suunda see praegu kisub, aga maratonist taastumine kindlasti päris soovituslikult välja kukkunud pole.

Mai alguses käisin veel viimast korda Bodypumbis ja surin kõvasti. Pärast seda rohkem ei julgenud ennast kurnama minna ning jätsin spordiklubi pääsme täiesti tolmu koguma. Maraton kukkus välja nagu kukkus ning vähemalt esimesed kolm päeva oli mul seejärel mõistust täitsa rahus puhata. Taastumine oli tegelikult üllatavalt kiire, eriti kui valusale jalale ning reiele teibi peale mätsisin. Kui alles teisipäeval olin bussile joostes nagu õnnetushunnik, oli neljapäevaks tunne nii hea, et käisin juba kiiremal jooksutiirul. Samuti hakkasin hoogtöökorras ära kasutama oma 10 korra klubipääset, mis veel mõni nädal kehtima pidi, aga 7 korda veel ootel seisid.

Põhimõtteliselt kukkusin suure hurraaga “treenima” nii kiirust kui maratonikava lõpus hooletusse jäänud lihasjõudu. Hea plaan. Muidugi mitte. 😀

Õnneks sattus vahele pikem peatumine Saaremaal, kus iga hommik ja õhtu natuke basseinis ujumas käisin ning ainult paar mõistlikumat jooksutiiru vahele puistasin. Seal tekkis mul pärast maratonikavast “pääsemist” üle pika aja ka täielik jooksurõõm, kui sain joosta just selle keskmise pingutusega, mis väidetavalt arengu mõttes pole ei piisavalt kiire ega aeglane. Ainult mõnus on. 😀 Kahju küll, eksole.

Samuti loobusin täielikult jahendamate jooksuhetkede otsimisest ning mõtlesin, et aklimatiseerin ennast korralikult kuumaga ära. Tulemuseks oli hoopis korralik päikesepõletus ja kohati peaaegu mustaks tõmbuv joodikupäevitus.

Sattusin nüüd taas lugema, mida kõike maraton tegelikult lihastes, hormoonides jne korda saadab ning matsin ka oma hilise runner’s high vaimus tekkinud spontaanse maratoniplaani maha. Jooksen Võidupühal ikka poolmaratoni ja sedagi üritan mõistusega võtta – eriti kui selline kuum veel edasi kestab. Tegelikult ma teadsin kõike seda maratonist taastumise juttu ju ennegi, aga kes siis ikka õigel hetkel mõistust kasutab.

Kokku jooksin mais 159km ning aasta algusest saadik oli kuu lõpuks jooksnud 679km. Minu kohta päris kõva tulemus.

Praegu jätkan ikka rahulikul lainel – spordiklubi kaarti on vaja veel 8 päeva jooksul 3 korda tuulutada ning jõudsin lisaks joogadele-pilatestele juba ühe korra ka pumbas käia ja seda kibedalt kahetseda. Ma tõesti ei saa aru, miks see pumbajärgne enesetunne mul taoline õudus on ja vaikselt hakkan kahtlustama, et keha on üleüldiselt väsinud. (Ja vana. Ja väsinud.) Running index künnab endiselt põhjamuda, ehkki asi võib olla kuumuses ja selles, et neid tiguaeglaseid 130bpm jookse ma praegu teha ei viitsi, millega see index mul alati kõige ilusam tuli.

2 kommentaari “Mai

  1. APpike. Ma käin ka jooksmas aga (pool)maratonile ei julge isegi mõelda veel. Ehk kunagi tulevikus! Aga see Saaermaa puhkuse osas, siis mul on küll see, et kui lähen puhkusele, pole mingeid trennimõtteid. Järgmine minek on no see klassikaline Egiptus (siit leidsin https://www.novatours.ee/puhkusereisid/egiptus) ning ei võta isegi jooksutosse kaasa. ma tean, et meie hotellis on võimalus trenni teha, aga mõtlen et kui puhkan, siis juba täiega. Nädalake trenni vahelejätmist ei tohiks midagi hullu teha.

    Meeldib

    1. Oskus tõeliselt rahulikult puhata on ka väärt anne ja nädal tõelist pausi teeb regulaarse trenni vahele pigem head, ma usun. Ma tunnen, et kipun ülearugi ringi tõmblema puhkuste ajal.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s