Pärnumaa Võidupüha maraton 2017, ehk kuidas ma endale üllatuseks poolmaratoni lõpuni jooksin

Pärnumaa Võidupüha maraton on iga aasta 22. juunil toimuv jooksuüritus, kus täisdistants stardib Torist Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juurest ja poolel teel Reiul liituvad rajale poolmaratoonarid. Raja viimane lõpp läbitakse Pärnu ilusaimatel promenaadidel ning finiš asub Pärnu südalinnas Rüütli platsil. Kuna olen ise Torist pärit, on see hea võimalus jaanihooaeg kodukandis sportlikult alustada.

Kasutaja Pärnu Kahe Silla klubi foto.
Täismaratoni start Tori kiriku juures. Allikas

Jooks ise toimus tänavu kuuendat korda ning mina olen neist osalenud kolmel viimasel – 2015. aastal jooksin seal oma elu esimese poolmaratoni, 2016. aastal esimese täismaratoni ning tänavu olin taas registreerunud poolmaratonile. Nimelt tundsin, et mul pole mingit lusti jälle esimesed pool teed kuskil põldude vahel mööda maanteed kapata, aga raja ilusaima ja melukaima osa tahtsin siiski jälle ära näha. Poolmaraton algab ka mõnusalt hilja (kell 16:45), mistõttu jõuab hommikul veel viimaseid tööasju teha ja Tartust ära Pärnumaale sõita.

Jaanide eel hakkas aga tunduma, et jooks jääb tänavu üldse jooksmata – esiteks suutsin kevadel suures jooksurõõmus oma parema jala kapitaalselt üle koormata ning tagatipuks tabas mind nädalane kõhutõbi, mis alles mõned päevad enne jooksu järgi andis. Haigusest tekkinud jõuetusest enam pani mind loobumismõtteid mõlgutama jalg, mis iga jooksu peale täispikkuses valutama hakkas ja umbes 20 minutiga kummaliselt kangeks tõmbus. Seetõttu olin juba poolteist kuud jooksmisest peaaegu loobunud, kui välja arvata aeg-ajalt üliaeglases tempos prooviks tehtud pooletunnised sörgid, mille peale ülejäänud õhtu jälle poollombakana ringi sain komberdada.

Kokkuvõttes olnuks jooksust täielikult loobumine ilmselt kõige targem tegu, aga mõtlesin, et lähen siiski kohale ja jõuan nii kaugele, kui saan. Olin täiesti valmis võimaluseks, et pean katki jätma juba esimestel kilomeetritel. Natuke optimistlikumalt lootsin Reiu metsast siiski omal jalal välja jõuda (ca 6km) ja vahetult enne starti viskasin õhku ka tippunistuse 10km jutti joosta ning ülejäänud tee siis jooks-kõnd segus lõpuni matkata. Ka kogu “ettevalmistus” lähtus pigem sellest, et eriti pikka jooksu mul ei tule, seetõttu ei söönud ma kuidagi teistmoodi (võttes veel lõunalgi süsivesikute asemel rasvast), panin jalga lühikese maa tossud ja olin ka toetustiimi valmistanud ette selleks, et varsti pärast starti on vaja mind kuskilt päästma tulla.

Mul polegi nii kehva vaimse seisundiga jooksustarti veel olnud, sest tundsin juba ette pettumust, et ma korralikult joosta ei saa ning muret, et rikun sellega oma jala lõplikult ära. Enne starti ma õieti ei soojendanud ja tundsin end kõigi elevil spordiinimestel vahel nagu mingi pettur, kes on sinna lolli mängima tulnud. Õnneks oli ilm suhteliselt hea – päike küll paistis, aga temperatuur oli alla 20 kraadi ning puhus jahutav (vastu)tuul. Vaikselt sörkisin siiski tiiru ümber parkla, jõin veel vett, valisin Spotify’s mingi jooksulisti välja ning oligi aeg end stardikordiori vedada, kus targu täiesti taha otsa hoidsin.

Poolmaratoni esimene 6km läheb mööda Reiu metsaradu, mis on kitsad, liivased, läbivad võsa ja männimetsa ning täis käbisid ja puujuuri. Kohe jooksu algusest saadik sukeldusin mingisse zen’i kulgemisse, keskendusin täielikult oma rütmile, muusikale ning jala enesetundele ja kella või kaasjooksjate peale õieti ei mõelnudki. Endalegi ootamatult oli algus ülimõnus ja esimene teeninduspunkt (ca 3 km peal) jõudis kätte päris kiiresti. Samuti oli tempo terve aja püsinud alla 6min/km, mis viimase aja 7:30min/km löntsimistega võrreldes tundus nagu lendamine. Läksin omaette juba päris elevile, et hiššand-hiššand, ma vist jõuangi omal jalal siit metsast välja. 😀

Kuna esimesed 20 minutit polnud veel täis tiksunud (ja just siis hakkas tavaliselt jalg kangeks tõmbama), ei julgenud ma siiski hõisata. Samuti muutusid kitsad pinnasrajad 4. kilomeetrist alates pehmeks liivaks, kus tagatipuks õhk täiesti seisis ning kuumas ja kadus ka senine halastav vari. Hoogsalt sai aga ka see osa seljatatud ning põhieesmärk – omal jalal metsast väljuda – sai täidetud. Omaette juubeldades oleksin peaaegu männijuurika otsa pikali lennanud, aga jäin siiski jalule, haarasin teisest teeninduspunktist lisaks spordijoogile ka veekäsna ja jooksin edasi.

Reiu metsast läheb rada üle suure maantee ja suundub seejärel Raeküla endist raudteed pidi Papiniidu silla poole. Eelmisel aastal tõsteti sealt pikk lõik maantetammi servale, mis maratoni teises pooles jalad kapitaalselt ära tappis ja lootsin, et tänavu on rada tagasi teisel pool maanteed kulgevale kergliiklusteele tõstetud. Oh õnne – ei olnud! Viltusel teetammil mätaste vahel koperdades, suu liiva täis, päike lagipähe kütmas ning rajameistri suunal vandesõnu pomisedes lohutas mind ainult teadmine, et isegi sellele hullusele vaatamata olid jalad veel täiesti normaalsed ja kardetud valu polnud ikka veel saabunud!

Umbes 8-9 esimest kilomeetrit ongi paras krossijooks, mille järel rada viimaks kergliiklusteedele suundub. Korraks tundsin seal ka väikseid külmavärinaid, mis õnneks küll üle läksid. Seejärel sain isegi veidi kiirust lisada ja jõudis kätte kolmas teeninduspunkt Papiniidu silla all Jaansoni raja lõigu alguses (ca 9km peal), kus jagatakse ka SiS geele. Kui 9. kilomeeter on esimene, kus kilomeetriaeg vajus üle 6 minuti, siis 10. kilomeeter oli jooksu kiireim. Uut hoogu lisas nii see, et nägin raja ääres häälekalt kaasaelavaid tuttavaid, kui avarad jõevaated, mida sealt alates lõpuks nautida sai. Koos jõevaadetega tugevnes ka seni üsna talutav vastutuul päris jubedaks, aga esialgu see veel ei häirinud. 12. kilomeetri teeninduspunkt saabus täielikult ümbrust nautides ja üha üllatudes oma siiani liikuva jala üle.

13. kilomeetril jalutas toetustiim elukaaslase koosseisus mulle vastu ja hakkas minuga kaasa jooksma. Selle aja peale hakkas tugev vastutuul juba kõvasti väsitama ning ootasin väga seda hetke, kus rada mereranna äärde keerab ja loodetavasti tuul mõneks ajaks selja taha jääb. Sinnani jäi veel mitu kilomeetrit pressimist ja üks teeninduspunkt (15km), kus haarasin taas Sis geeli ning vett. Selle aja peale hakkas jaks juba päris otsa saama, pulss oli liivas sumbates ja vastutuult pressides läinud vaid tõusvas joones ning olematud energiavarud olid isegi pideva spordijoogi ja geelidega turgutamise peale ammendumas.

Järgnevad kilomeetrid läbi rannapargi möödusid vaid selles ootuses, et kohe kohe tuleb 18. km teeninduspunkt ja sealt on ainult kõik kokku võtta ning lõpuni joosta. Olin kaasa võtnud ka kofeiiniga SiSi, mille võtsin ära kuskil rannahoone juures, aga oodatud boost jäigi tulemata. Viimases teeninduspunktis tuli taas pöörata vastu tuult, mis lajatas nagu peaga vastu seina. Kilomeetriajad tõusid üle 6 minuti piiri ning jäidki sinna, kuni ma nullenergiaga lõpu suunas ponnistasin. Keskmine pulss keris samal ajal 180 suunas, mida minu silmad polnud kellal veel kunagi näinud. Kui kevadel Parkmetsa jooksul pulss korra 180 juures ära käis, läks lausa süda pahaks ja tõmbasin kohe tempo tagasi. Ootamatult oli sellisest pulsist saanud uus reaalsus (kolm korda pikemal distantsil).

Marsruut ja numbrid

Viimaks jõudis kätte lõpulõik mööda Rüütli tänavat, kus oli palju kaasaelajaid ning enne finišit suutsin endast isegi lõpuspurdi välja pigistada. Kell läks kinni ajaga 02:04:03 (ametlik aeg veidi suurem, sest startisin nii tagant) ning pulsil 188 (keskmine tempo 5:52min/km, keskmine pulss õudustäratav 173). Jõudsin lõpuaja üle isegi põgusalt pettumust tunda, kui meenus, et kõigi ootuste kohaselt poleks ma pidanud seda jooksu kuidagi lõpetama, rääkimata terve maa joostes läbimisest. Imekombel pidas jalg valutamata lõpuni välja ning saavutatud pulsiimed ajan küll hiljutise haiguse kaela (kuigi ka rajatingimused olid päris karmid, nagu ikka).

 

Kasutaja Albert Sillaste Photo foto.
Isegi üllatavalt inimese nägu finišisirge. Allikas

Kokkuvõttes olen väga õnnelik, et jälle joosta sain ja jalg ka järgmisel päeval täitsa kombes oli – parem küll veidi kangem kui vasak, aga isegi märkimisvääraset valu polnud. Vastutuulest hoolimata oli ilm tegelikult vaadete nautimiseks suurepärane, ürituse korraldus supertasemel nagu alati ja finišialas valitsev meeleolu oli juba igati pühade algusele kohane. Jõudu jäi isegi üle, et õhtul end kohalikule jaanitulele vedada. Muidugi nüüd ei anna hing rahu, et aasta ainus planeeritud poolmaraton suhteliselt vett vedama läks ja ei välista, et mõne jooksu kalendrisse juurde otsin.

Võidupüha maratoni eriti ilus medal ja isamaaline finišiala

Järgmisel aastal toimub Võidupüha maratoni eriüritus Maraton Eesti Vabariik 100, mille osas mõlgutan juba mõtteid jälle täisdistantsile minna (loodetavasti küll tänavusest paremas konditsioonis).

Üks kommentaar “Pärnumaa Võidupüha maraton 2017, ehk kuidas ma endale üllatuseks poolmaratoni lõpuni jooksin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s