10.09.2022 Tallinna maraton 21,1 km

Eesti suurim jooksupidu on nüüd peetud ja teen ka kiire tagasivaate, enne kui emotsioonidest viimane mahl kaob. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et poolmaratonipäeva suurim õnnestumine oli hotellivalik. Võtsin pärast regamist huupi toa L’Ermitage’i, mis asub Toompuiestee servas, otse Pika Hermanni juures. Sel ajal polnud maratoni stardikoht isegi teada ning eelneval aastal toimus see vist Lauluväljakult. Long story short, see aasta polnud start isegi vabakalt, vaid sealtsamast Pika Hermanni juurest, ehk 300 meetrit majutuskohast. Win.

Eelmisel õhtul võtsin materjalid välja, jalutasime natuke mööda vananaistesuvist Tallinna ja läksime lapsevanematele kohaselt vara hotelli puhkama. Öö möödus päris hästi ning hommikul tervitas meid ideaalne jooksuilm. Samuti esimene päev, kus mul enteroviiruse järel kurk valus polnud. Hommikusöögilauas hoidsin end natuke tagasi, aga päris pudru peale küll ei jäänud – valik oli selleks liiga hea. Sõin ikka mõnuga igasuguseid rasvaseid kalasid, mune, saiu jne. Yolo, eksole.

Pärast veel toas riided selga ning oligi aeg stardikoridori suunduda. Mass oli meeletu. Sain rajale C-koridorist, kust läks stardijooneni juba üle minuti. Aja osas Running index midagi ülearu lubavat ei öelnud, aga no viimased kuud on möödunud palavuse ja kärujooksu tähe all, seega ei saa sellest ülearu lähtuda. Plaan oli lihtsalt paar esimest kilomeetrit ülearu kella või tempot vaatamata joosta ning sellest lähtuvalt plaane teha.

Esimesed paar kilomeetrit oli jube sõelumine ning ehkki tundus, nagu jookseksin üsna kiirelt, läksid esimsed kilomeetrid lukku aegadega 6:01 ja 6:08. Sain kohe aru, et siit tuleb parimal juhul aeg 2:10 kanti. Võtsingi siis suunaks pulss 160 ringis hoida ning rahus jooksu nautida.

Mis töötas päris ilusti umbes 12-13 kilomeetrini enam-vähem tempos 6-6:08, kuni hakkas juba päris palav ning janune. Joogipunktid olid vastikud trügimised, suutsin rajaservast peamiselt spordijooki võtta, mis oli üsna kange ning janu ei kustutanud. 13-14 kilomeeter möödusid laudtee kandis ühtepidi vaateid nautides (enne seda rada just maalilisusega ei rabanud) ning teisalt kannatamatult juua oodates. Enne 15 km joogipunkti nägin veel venda raja ääres ergutamas, jooksis veel reipal sammul raja ääres kaasagi, mis enam ülearu tuju ei turgutanud.

Lõpuks joogipunkt! Kallasin hooga sisse nii topsi spordijooki kui suure topsi vett ja… Viga. Läbi! Kõhtu oleks nagu pomm maanudnud, mis sealt enam kuskile liikuda ei tahtnud. Viimased kilomeetrid olid üks õuduste eneseületus, kui jooksin muudkui järgmise kilomeetri nimel, järgmise tänavanurga nimel, ühe posti juurest teiseni. 6:21, 6:25, isegi 6:51 (18. km joogipunkt, kust ma enam üldse ei tahtnud edasi minna). Vahepeal vehkis teeservas veel rõõmsaid tuttavaid nägusid ning jube tahtmine oli lihtsalt rajalt kõrvale astuda. Aga kuhu sa astud, hotell on ju finišis.

Võitlesin endaga lausa nii tugevalt, et veel 20,3 kilomeetri peal tahtsin kõndima hakata, aga jalad ei lasknud. Üritasin ühe argliku kõnnisammu teha ning jalad lasid ikka oma jooksurütmis edasi. Ja edasi ja edasi. Baltast mööda, elu pikim nühkimine piki Toompuiesteed ja lõpuks veel see imeline lõputõus. Finiš. Läbi.

Ajast oli suva. Tahtsin ainult puhast vett ja lamada. Nii mõnigi täismaraton on sellest lihtsamini tulnud.

Lõpptulemus enda kella järgi 2:12:51, 21,19 km, keskmine pulss 166.

Enese kiituseks ütlen peamiselt seda, et jooksin ikkagi lõpuni ja pulss oli isegi lõpusurma kilomeetritel 166-168.

Ironmani osas see just positiivseid ootusi ei tekita. Muidugi ma jõuan enne trenni teha ja mitte rohkem rase olla või sünnitada, aga ikkagi. Isegi kui see oli kõik haigusest, siis praeguse elu-lastega taktis võin samamoodi haige olla vahetult enne Ironmani. Või selle ajal. Lisage punti veel tõenäoline kuumalaine, sest #kliimakatastroof. Oeh jah.

Aga lõpetan katastrofiseerimise. Õhtu veetsin diivanil surres, sest kurguvalu naases selle pingutuse peale endise hooga. Samas järgmisel päeval suutsin abikaasaga juba 30-kilomeetrise maanteerattatiiru teha, seega päris surma ei saanud. Igatahes, selline kogemus. Küll tuleb jälle paremaid.

Trennipuhkus missugune

Kaks päeva on Tallinna poolmaratonini jäänud ning erinevalt varasemast ajast, kui mul oli raskusi maratonieelsetel nädalatel trennikordade tagasitõmbamisega (sest mõnus on ju liigutada!), siis seekord õnnestus see mul üle ootuste hästi. Olen ära teinud ainult oma mõned kergemad kavajärgsed jooksud ning muud ei midagi.

Mis on minu saladus?

Enteroviirus!

Soovitan seda kõigile, kellel on raskusi enda taltsutamisega. Vähe sellest, et sul on paar päeva nii halb olla, et ei jõuagi midagi teha peale lamamise, võivad varvaste alla ning vahele tulla sellised villid, et joosta niikuinii ei tahaks. 😀 Põhimõtteliselt on tegemist väikelaste suu- ja sõrataudiga, mida ma lasteaias mitte käinud täiskasvanuna seni külge hankinud polnud. Põdesin seda isegi kergelt mõne tuttavaga võrreldes, kes enda sõnutsi enne 10x uuesti sünnitaks kui seda uuesti kogeks.

Sünnitama ma selle asemel ei tormaks, aga paar päeva päris kehva enesetunnet ning 38 palavikku kaasnes sellega küll. Lisaks väga imelik kurguvalu, eelmainitet villid ning üks vill ka nt sõrmeotsas küüne all, mis trükkides päris valus oli. Ja päriselt, see oleks võinud veel 100x hullem olla. Brr!

Tegelikult viisin oma diagnoosigi alles siis kokku, kui niigi imelik kurguvalu üldse taanduda ei tahtnud ja lõpuks kurgus katsusin, et nonäeh, vill hoopis. Enne veel imestasin, et kus ma need varbad niimoodi ära hõõrusin.

Lapse hoius möllab see katk juba paar nädalat, ehkki mainitet laps põdes ise seda pea märkamatult. Pisem laps sai ka kaks päeva palavikus olla ning ühe varba alla tuli mingi imelik haavand. Tagantjärele kõik tükid klapivad, aga taipamiseks läks tõesti päris palju aega.

Ahjaa, üks päev istutasin siin maja ümber järjekordse puu, mis läks vist natuke jõutrenni alla, sest lihased olid järgmine päev valusad. Aga muidu pole tõesti suurt midagi teinud. Jalad võiks laupäeval siis igatahes värsked olla.

Nüüd hakkab enesetunne täitsa normaliseeruma ning rahva sekka jooksma võib sellega ikka minna. Lihtsalt palju tuleks käsi pesta ning kedagi võõrast mitte väga embama või suudlema ronida. Eks ma siis taltsutan ennast.

Ilm läks siin ka nipsust 30 kraadi pealt umbes 3ni. Vähemalt ei tohiks palav hakata.

Valgjärgve triatlon ja IM70.3 plaanid

Ironmani meeskonna töö triatloni populariseerimisel on tõesti vilja kandnud, kui varakeskealised koduperenaised end sinna kirja panema hakkavad. Mina olen see varakeskealine koduperenaine, eksole.

Ahvatlus ise osaleda kimbutab mind juba aastaid, aga vahepeal juhtusid need igasugused eluvalikud (ehk aastatepikkune lastesaamine). Kui mul suvel kilpnäärme raviga enesetunne jälle heaks läks ning juba pikemaid otsi joosta jõudsin, sattusin ühel jooksul Nele-Liis Vaiksoo Be1st podcasti kuulama. Selle jutu peale tõstis idee taas tugevamalt pead – kui tema saab, siis miks mina ei saa, ah?!

Mõni aeg hiljem oli Ironmani nädalavahetus ning sellega kaasnenud melu tuules regasingi end uljalt ära. Vähem kui nädalaga olin valmis soetanud ka peaaegu kogu varustuse, sest hooajalõpu soodukad ju. Ainus mis puudu, oli triatlonivorm. Õnneks on ligi aasta aega seda treenida ka, otsisin omale netist isegi ühe järjekordse kava (Tauno, ära üldse hakka).

Kergelt kainenedes tekkis tunne, et tahaks seda va triatloni lühemal kujul kähku järgi ka proovida, sest muidu jõuan asja enda jaoks talve jooksul liiga jubedaks mõelda. Ainus võimalik valik oli sellel hooajal veel Valgjärve supersprindi rahvatriatlon, ehk 375 m ujumist, 10 km ratast ning 2,5 km jooksu. Jälle mõeldud-regatud, jääb üle vaid ära ka teha.

Triatloninädal oli palav nagu viimasel ajal ikka. Samale ajale langes ka suurem töökoormus ning kaks päeva Startupday möllu, mille juures tegin veel tavapäraselt trenni. Teisipäeval käisin hommikul jõusaalis ning õhtul tuli mõte lastega Lähtele ujuma minna. Siis tuli mõte, et äkki proovin oma ratta ka järgi ja tulen sealt rattaga koju. Ja siis tuli juba mõte enne järvele ka tiir peale ujuda. Long story short, tegin oma proovitriatloni veel prooviks läbi ka. Kell küll millegipärast vees distantsi ei mõõtnud, aga ujusin 12 minutit. Siis tulin rattaga 13 km allamäge aga vastutuult koju. Ning siis jooksin veel 2 km ümber kvartali. Jalg oli üllatvalt kerge ja järgmine päev jõudsin veel lastega käruga 12 km tiiru joosta, seega oli kohe kindlam tunne.

Laupäeval puhkasin, pühapäeval põdesin. Närv jõudis ikka korralikult sisse tulla, kuna naiste start oli alles 15:30. Jõudsime 14 läbi kohale ning rattaraja algusetõusu nähes läks kohe hirmust süda pahaks. Võtsime materjalid välja, vaatasime natuke meeste finišit, imetasin veel pisema lapse ära, vahetasin riided ning panin asjad vahetusalasse ära. Sain veel ühelt kohtunikult privaatinstruktsiooni ka, sest küll olin ma ratta valetpidi pannud ja muud meelelahutust teinud. Igatahes väga tore korraldustiim oli!

Enne starti proovisin järves natuke ujuda ka. Kroolisin ma viimati üle aasta tagasi enne sünnitust Aura basseinis ja kohe sai selgeks, et sogase veega Valgjärv pole see koht, kus sellega taastutvust teha. Üldse oli ujumisproov nii jube, et võttis jala täitsa värisema. Samal ajal suples suurem laps abikaasaga kaldavees ning oli totaalses sõiduvees. Üritasin siis vaprat nägu teha, sest saab mis saab, tehtud peaks ju saama.

Siis oligi aeg stardijoonele koguneda ning esimesena panid minema EMV naised. Rahvatriatlonile jäi järgi kolm naist (pärast vaatasin, et 2 tükki jätsid starti tulemata). Viskasime enne starti natuke nalja ka, teised võistlejad olid umbes sama “kogenud” kui mina, mis andis julgust juurde. Ja minut pärast EMV punti saadetigi meid rajale.

Start!

Läksin rahulikult konnaga peale ning ujusin joonelt poi suunas. Huvitav oli vaadata, kui palju mõned kroolijad sik-sakitada suutsid, seega kehvema ujumisega tundub konn täitsa jätkusuutlik variant. Tagant tulevad meeskondlikud osalejad läksid ka ilusti mööda, seega mingit olelusvõitlust seal tagapool polnud. 😀 Keskendusin rahulikult eesootavale: prillid eest, mäest üles, vaata, et mingi puuääre otsa ei komista jne. Püüdsin isegi mõned EMV-kad kinni ning ujumine läks oma kella järgi kinni ajaga 9:10 (keskmine pulss 107). Ei tea, kas rada oli tegelt lühem, sest ise oodanuks aega ca 12 minutit.

Ujumast peaaegu kõndisin vahetusalasse (no et ei komistaks selle va serva taha), panin esiteks kiivri pähe ja kinni. Siis pikalt ja põhjalikult tossud kinni, mis võttis megapalju aega, aga ega ma sinna ju rabelema tulnud. Lõpuks läksin rattaga rahus jooneni ning sõitu. Esimene tõus oli jube, aga sealt jätkus pikk-pikk laskumine. Kui oma igapäevase hübriidrattaga on mul pidevalt tunne, et kohe-kohe lendan üle pea (ja olengi korduvalt lennanud), siis maanteerattaga millegipärast polegi. Võtsin laskumist täitsa mõnuga ning jubedaid Valgjärve-Saverna tõuse-laskumisi võttes sain vist lõpuks selle ratta käiguvahetuse ka selgeks. 😀 Teised võistlejad tulid muudkui süvenenult vastu, mina sõtkusin alles pöörde poole, naeratus näol säramas nagu viimasel ullikesel, sest ei teagi miks. Ellujäämisrõõm vist.

Tagasipööre oli päris keeruline, klippidega oleks küll külili käinud. Esimese hooga läksid veel käigud täitsa sassi, aga siis rügasin jälle Valgjärve poole tagasi. Mõned laskumised olid nii hullud, et võtsin ikka natuke piduriga hoogu maha. Peamiselt seetõttu, et autosid sõitis omajagu ja tee oli käänuline. Proovisin ka rattapudelist juua, aga oleks vist peenemat pudelit vaja, et see kiiremini käiks. Viimasel jubedal tõusul jõudsin peaaegu viimastele kannulegi. Viimane mõnus laskumine ning rahulik pööre vahetusalasse. Kella panin kinni natuke hiljem, tulemuseks 23:47 (10,34 km, 159 bpm, 26,1 km/h, 91 tõusumeetrit).

Tegin rattaga tiiru ümber vahetusala, panin ratta hoidjasse, kiiver peast, lonks juua ning saingi kohe jooksma hakata, sest tossud oli juba jalas. Kohe alguses jooksin ühest naisest möödagi ning olin selle üle päris üllatunud. 😀 Pulss oli rattasõidust veel suht laes, seega jooksin enda meelest täitsa rahulikult, et pulssi taastada. Rada algas kohe korraliku tõusuga, seega taastumine või asi. Õues oli väga palav, kombe ammu kuivanud ning veits juba ootasin, et see kõik läbi saaks. Ja juba olingi tagasi algusetõusul, aga seekord nautides lõpulaskumist. Viimane pööre finiši poole, naeratus näol lõpuni ning tehtud. Jooksu aeg 14:29 (2,47 km, 164 bpm, 5:52 min/km).

Lõppaeg 50:25! Oleks natuke kiiremini tosse sidunud või rattakäike varem harjutanud, oleks isegi alla 50 minuti tulnud. Tahapoole jäid üldarvestuses üks EMV naine ning meeste rahvatriatloni mees. Tagantjärele lugesin, et oleks pidanud autasustamise ära ootama, sest kõik kolm naiste rahvatriatlonil osalejat kutsuti poodiumile ka. 😀

Ise olen jube rahul, et üldse asja ära tegin ning hirm “päris” triatloni ees kohe poole väiksem.

Soetatud varustuse loetlen ka siin üles, äkki keegi leiab midagi head:

• Kombe Zone3 114 eurot – mugav, näeb seljas väga hea välja, pole midagi kurta.
• Kalipso dhb Moda 73 eurot – tuttava soovitusel valitud ja mulle tundus, et istub hästi, käib kenasti selga ja ära, ei poo ning kannatab ka konna ujuda. Abikaasa kalipso on küll tehnilisem, aga umbes 10x kallim ka. Selle raha eest on igatahes kalipsot enam kui küll.
• Ratas Scott Speedster 40 M raamiga järelturult 500 euroga (+ 93 eurot hooldus). Tegelt pimesi ostetud, aga ei oskaks jälle oma kogemuselt paremat tahta.
• Rattariided MooMoo pro püksid ja särk outletist kokku 108 eurot. Jälle, istuvad ideaalselt ja ei oska midagi paremat küll tahta. Abikaasa kiitis heaks (ja kurvastas, et meesteasju tema suuruse pole).
• Kiiver, jooksutossud, ujumismüts, prillid, trikoo jmt on olemas
• Rattakingi pean veel testima
• Regamine ise 324,50 eurot. It is what it is.

Ehk varustus praegu kõik kokku 888 eurot ja koos regamisega 1212,5 eurot.

Mis siis ikka, hakkab pihta.

Lühikeste riietega trennitegemisest ja jõusaalis jõllitamisest

Mõni aeg tagasi jäi mul kuulsaimas feminatside grupis ette kellegi teemapüstitus, mis tundus kohe ajakirjandusliku infokogumisena. Teemaks siis see, et kui palju olete lühikeste pükstega tajunud ebameeldivat jõllitamist vms. Peaaegu oleksin sinna vastanud, siis ikka ei viitsinud.

Nüüd jõudsin oma blogilugemiste järjega Klari nädalataguse postituseni, kus ta ilmselt sellesama infoküsimise tulemusena sündinud artiklit mainib.

Tänases Õhtulehes oli artikkel (mida ma lugeda küll ei saanud, sest maksumüür, seega jah, ma räägin asjast, mida ma isegi lugenud pole) sellest, kuidas naisi häirib, et neid jõusaalis jõllitatakse ja pildistatakse, kuna nad kannavad suvel palavaga lühikesi pükse. Ma ise kannan ka, aga õnneks ma pole märganud ei jõllitamist ega pildistamist. Siin muidugi võib olla mitu põhjust, võibolla ma olen lihtsalt nii kole, et keegi ei taha mu poole vaadatagi, aga võibolla ma ei pane eriti tähele, mis mu ümber toimub. Mõlemad variandid on üsna tõenäolised. Sedasorti arvamusi aga olen ma lugenud küll, et naised ikka tõepoolest ei tohiks kanda lühikesi pükse ega treenida spordirinnahoidja väel. Sest see olla ebameeldiv vaadata. Üleüldse liibuvad riided olla ebameeldiv vaadata (jõusaalis).

Mina kannan lühikesi pükse aasta ringi – õues joostes vähemalt kahekohaliste kraadide juures ning jõusaalis eranditult alati. Alati! Ja mitte kordagi pole tajunud, et keegi midagi jõllitaks. Ka siin on võimalus, et teatud eas mittedekoratiivseid naisi lihtsalt ei vahitagi. Sest lühikeste pükste juures on mul tavaliselt mõni suur maratonisärk aastast 2016, lontis hobusesaba ning meigi asemel sorisev higi. Tige nägu niikuinii, ei pea isegi eraldi mainima.

Kusjuures lontis hobusesaba osas – nägin Instas kellegi reelsi, et “nägin jõusaalis ühel tüdrukul “saggy ponytail’i” ja tahan teda aidata”, järgnes õpetus, kuidas mitme patsikummi ja juuksenõelaga see saba lehvima tõsta. Nagu… vahepeal on hobusesaba lihtsalt viis juuksed näost ära saada, mitte stiilivalik, päriselt.

Igatahes. Jättes nüüd kõrvale selle, kas jõllitamine on olemas, kui ise seda näinud pole ning kas see on probleem ainult siis, kui jõllitaja seksikas ei tundu, siis minu meelest on jube kurb, et paljud naised ei julge lühikesi riideid üldse kanda. Olgu see siis päriselt seetõttu, et nad usuvad, et naised ei tohikski lühikesi riideid kanda või seetõttu, et kuskil on mõni väidetav iluviga.

Esiteks, pikkade riietega on enamasti ju lihtsalt rämepalav. Olen siin ka kuumalainetega joosta võidelnud, lühikesed püksid ja maika seljas, aga 90% naisi tuleb vastu pikkades mustades retuusides. Pikkades. Mustades. Retuusides.

Ja teiseks, iluvead on enamasti nende enda peas, sest iga kõrvalekalle photoshopitud ajakirjapildist pole veel viga. Ning kliimakohaseid riideid peaks olema õigus kanda ka siis, kui sul tselluliit kõrvust varvasteni ulatub. Keha päriselt ka on ennekõike liikumise ja elamise vahend, mitte eesmärk omaette.

Samal ajal absoluutselt iga mees on trennis lühikeste riietega ning suvel palavaga kavõi tänaval täitsa särgita ka – hetkegi esteetikale mõtlemata. Ehk millegipärast sellised piirangud on väga sügavalt ühele poole kaldu ning ühe poole ajudesse istutatud. Not cool. (Eriti 30-kraadisel päeval pikkades mustades retuusides keset asfaltit.)

Ahjaa, üks positiivne pool lühikeste pükstega jõusaalis käimise juures veel. Erinevalt retuusidest ei pea ma kahekihiliste jooksulühkarite puhul muretsema, et äkki need paistavad läbi. Ja liikumisvabadus on nendega ka garanteeritult maksimaalne. Soovitan proovida.

Kuu aega poolmaratonini

4,5 nädalat on nüüd poolmaratonini jäänud ja tunne on üle igasuguste ootuste hea. Olen oma 3 jooksutrenni iga nädal ära jooksnud ning aina paremaks enesetunne läheb. Ma ei jõua endiselt ära imestada, et esimese lapse kõrvalt ma ei jooksnud käruga jutti peaaegu kunagi ning nüüd teen (pigem küll ühese käruga) sellega mõnuga lõigu- ja tempotrenne. Sealjuures on kilpnäärmeravimi doos esialgselt kahelt tabletilt päevas langenud juba poole tabletini, ehk see kõik ei saa ainult doping olla. Eksju? Järgmine arstiaeg on kuu keskel, eks seal näis, kas saab rohu varsti üldse ära jätta.

Igatahes. Korra tekkis küll selline tunne, et nüüd on jalgade mõttes kuri karjas. Pärast nädala teist kiiret trenni olid jalad nii valusad, et kahtlustasin algavat luuümbrise põletikku. Oli tunda, et nüüd võib kergelt tekkida mingi vigastus või pikem jama.

Tõmbasin seepeale kompressioonisäärised jalga, veetsin järgnevad päevad küll pulmas, küll folgil ning trenni ei teinud üldse. Kui nädala lõpus siis 10-kilomeetrist rahulikku jooksu läksin tegema, siis kilomeetrid lihtsalt lendasid jalge all. Huh, läks õnneks.

Vahepeal on ilmad käinud seinast seina – päris külmast ja vihmasest kuumalaineteni. Pikematest otstest olen jooksnud ühe korra 13 km ja teisel korral 14 km. 13 kilomeetri ajal olin juhuslikult Saaremaal ja juhuslikult olid ligi 30-kraadised ilmad lauspäikesega. Jooksu võtsin ühel pealelõunal ette Mändjala kandis ning plaanisin joosta ca 7-8 km jupi autost ühele poole, auto juures juua ning joosta 5-6 km jupi ka teisele poole.

Reaalsuses sain 4 km pärast jooksu algust just mõnusa varjulise lõigu peale ja mõtlesin, et parem kasutan varju maksimaalselt ära, küll saan selle maa joomata ka joostud. Kuni jõudsin tagasiteel jälle lauspäikesesse, 9 km oli juba joostud, janu piinas ning noh, 4 km põrgupanni oli veel jäänud. Hea töö, Krõõt.

Aga joostud ma selle sain, lihtsalt mitte ülearu hea enesetundega.

14 km jooksin käruga Tartus, oli küll soe, aga mitte nii palav ja pudel oli kogu aeg kärus kaasa. Kõvasti vähem sündmusterohke. Ja kõvasti rohkem nauditav.

Järgmine nädal teen veel ühe 16 km otsa ning ongi pikemate otstega kõik (mis teha jõudis).

Lisaks olen kord-paar nädalas jõusaali jõudnud, palju rattaga sõitnud, korra jõudsime isegi lastega telkima ja korra ratastega väiksele matkale. Kui telkimine jääb esialgu viimaseks, siis mini-rattamatk läheb juba järgmine nädalavahetus kordamisele. Superhea kombo sai see elektriratas koos käruga.

Täna jäin jõusaalis ka sellele mõtlema, kuidas viimased aastad on küll trenni mõttes pigem väljakutse olnud, aga põhi ei kao õnneks kuhugi. Ja põhja all ei mõtle ma vaid füüsilist põhja, vaid kasvõi oskusi ning julgust mingeid asju teha. Nt tegin ühel jalal jõutõmbeid ning õige jõutõmbetehnika sain ennemuiste bodypumpist, õige ühel jala tasakaalu hoidmise tehnika (nt jalatalla aktiveerimise mõttes) joogast jne. Eriliselt mõnus, kui kõige selle peale siis jälle päris vormi ehitada saab.

Treeningkavast, tempojooksudest ja poolmaratonist

Minu “taastun tasa ja targust” on muidugi saanud “regasin omale poolmaratoni ja litime selle trennikava käima ä”. Nagu ikka. Ei ole midagi uut ega arenevat siin päikese all. 😀 Enesetunne on tõesti nii hea, et hakkan juba kahtlustama, kas kilpnääre juba esimesest rasedusest saadik veits ei jupsi. Aastaid olen ju olnud kas rase või imetav või rase JA imetav ning pole väga imestanud, kui suht väsinud oled (või kohati rämeväsinud).

Nüüd olen mitterase, aga imetav ja energiat on nii mõnusalt palju, et jooksen kahese käruga (40+ kilo) tempojookse ning isegi vaimumurdvamate päevade lõpuni on jaksu ja tahtmist lastega tegeleda ning seda isegi nautida. Võib muidugi kõlada nii, et isssaaannnnddd, mis ema see ei naudi oma lapsi iga hetk, aga ma ausaltöelda 12 h jutti koogisöömist ka ei naudiks enam. Ja 2-aastase positiivne ning rahumeelne vanemdamine ja kõrvalt 8-kuuse elushoidmine pole mingi koogisöömine.

Polar Running index (Vo2 max analoog) pärast ravimite pealesaamist

Aga milleks need tempojooksud? Sest mul tekkis selle kahese käruga jutti jooksmise eduelamuse peale tahtmine jälle sügisel poolmaratoni proovida. Kuna Tartu jooksu ajal olen hõivatud, siis valituks osutus Tallinn. Ja ei, ei lähe käruga (seal pole see isegi lubatud, ehkki pole lugenudki, kas Tartus oli).

Moe pärast panin käima oma vana hea less-is-more (pool)maratonikava, mille järgi on iga nädal 3 jooksu – lõigutrenn, tempotrenn ja pikem jooks. Jääb aega ka jõusaalis lustimas käia ning paar puhkepäeva ka nädalasse. Olen varem testinud ka Polari kavasid ja esiteks ma nii lühikese aja peale (alustamisel jäi 10. septembrini täpselt 10 nädalat) seda enam käima panna ei saagi, teiseks on Polari kavas jooksupäevi jube palju ja minu meelest ikka väääga palju väga madala pulsiga tatsamist. Äkki see ongi õige, aga korduvalt seda kava proovinuna sealt erilist tulemust tegelt ei tulnud.

Panin kõik trennid omale taskidena kalendrisse ning ise vaatan, millal need tehtud saan. Esimese nädala muljed on päris head. Esimene lõigutrenn oli 8×200 m lõike (+ soojendus, lõdvestus ja lõikude vahel 400 m taastumist). Jooksin seda käruta ning ehkki siis oli veel õues päris palav, oli niimoodi struktureeritult joosta väga tore. Tempojooks oli tagasihoidlik 3 km (+ soojendus-lõdvestus), aga tegin seda kahese käruga ja kokku üle 7 km. Jooksin lastega randa ning pärast oli vaja ju tagasi ka saada. Suutsin kõik 3 km tempot alla 6 min/km hoida ning sellist tempot pole ma isegi käruta teinud juba aastaid.

Nädala viimane jooksutrenn oli 10 km pikka jooksu, mille tegin proovi pärast käruta ja ikkagi natukene kiirendades. Keskmine tempo tuli 6:19 min/km, pulss 154 ja kiireima kilomeetri tegin eelviimase, mis Raadi mõisa surmatõusu ja kasvava palavuse kiuste tuli 5:38 ajaga.

Ja nüüd meenutame, et 1. mail ma järvejooksul konkreetselt SURIN. Surin! Olen tõesti õnnelik ja tänulik praegu. Ja lootusrikas.

Varsti tahaks sellest ka kirjutada, kuidas me oma rattapargi lahendasime. Ostsime kastiratta asemel elektriratta ja haagise ning igapäevane ringikruiisimine on endiselt teemas. Tõeline suvi!

2 nädalat ravi: progress

Olen nüüd täpselt 2 nädalat kilpnäärme toetuseks (või rahustamiseks) tablette võtnud ja nagu arst ütles, läks olukord tõesti kiirelt paremaks. Juba mõni päev hiljem sain rattaga sõita 180se pulsi asemel 110-120ga. Täitsa nagu vanasti.

Erilise imena olen viimastel päevadel käruga üldse jutti jooksnud. Päris võrreldavaid tingimusi mul jooksu osas niikuinii pole, sest mõnikord jooksen käruga, mõnikord ilma, hiljuti võtsin kärul vankrikorvi maha (kohe kõva raskus vähemaks), teisalt on viimasel ajal jälle palju palavam kui kuu aega tagasi jne, jne. Samas käruga pole ma jutti jooksnud põhimõtteliselt kunagi – ka kaks aastat tagasi mitte. Seega on olukord kindlasti päris hea.

Samuti kadusid kohe ära need peavalud, mis mul tekkima hakkasid ning kõht pole ka pidevalt nii kohutavalt tühi. Ei tea, kas asi polnud veel nii hull või olen ma nii osav vajaduse järgi sööja, aga kaalu pole see asi mul kummaski suunas eriti mõjutanud. Kuu lõpus on mul uus endokrinoloogi vastuvõtt. Eks seni elan oma parimat elu ja krõbistan päev läbi tablette. Soetasin omale lausa tabletikarbi, mis on üllatavalt mõnus ja praktiline (vanainimese rõõmud). Enam ei pea mu vana pea meeles pidama, kas võtsin oma ülepäeviti manustatava rauatableti täna või eile.

Paraneva võhmaga käsikäes võtsime omale perega eesmärgiks kõik linnasisesed sõidud rattaga teha ja kuna noorim võsuke veel rattatoolis istuda ei saa, rentisime linnalt kastiratast. Kogemus oli lausa nii edukas, et rentisime selle mõni päev hiljem veel üheks nädalaks. Suurem laps on seal ilusti rihmadega kinni, pisem adapteritega turvahällis ja tegime lausa ühe enam kui 20-kilomeetrise tiiru ümber Tartu. Nii mõnusaid ühiseid rattasõite pole sellest saadik olnud, kui esimene laps sündis.

Üks nädal renti maksab 25 eurot. Võrdluseks – ratas ise maksab üle 6000 euro (ehk selle raha eest saaks seda pääääris palju rentida) ning nädal renti on odavam, kui autoga korra nt Tartust Viljandis käia.

Ahjaa, ka jõusaalis olen suts ja suts rattaga käinud ja kui varem arvasin, et see on liigne ajakulu ning väsitamine, siis tegelikult on ikka väga tore – isegi korraliku padukaga.

Mis siis veel?

Suutsin esimest korda elus oma selja ära tõmmata. Ja seda isegi mitte trennis, vaid lõunal taldrikut lauale asetades. Jah! Äkki käis valus jutt abaluude vahelt läbi, mis läks kiiresti ainult hullemaks. Mingi lihas- või närvipinge see oli, perearsti nõuandeliini soovitusel määrisin selga Perskindoliga (muud on jälle imetades keelatud), omast tarkusest võtsin mõned korrad ibukat ka, sest ikka väga valus oli ning kandsin mõttes trenni täiesti maha.

Järgmisel päeval proovisin joosta ning seda ei seganud see häda absoluutselt.

Ülejärgmisel päeval sain juba muretult lapsi tõsta ning hullu enam polnudki.

Aga tahes tahtmata hakkab elu seda allolevat meemi meenutama:

@classicalartmemes

Ja lõpetuseks – täna oli Võidupüha maraton. Mul jäi see jälle vahele, aga viimased nädalad annavad lootust, et lähen ja lustin (loe: kannatan) seal ühel päeval jälle.

Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

Koormustesti järel jõudsin peaaegu järeldusele, et ju mul siis ongi kehv võhm, kuni perearst mu mai alguse kilpnäärmenäitajate peale endokrinoloogi juurde saatis. Olin esiteks skeptiline, et ons siis järjekordset spetsi vaja (on nagu kah kärutatud TÜKi vahet viimased 3 aastat), aga lõpuks helistasin siiski registratuuri. Pimeda juhuse läbi oli kohe järgmiseks päevaks äraöeldud vaba aeg ning seejärel mitte ühtegi aega kuni silm ulatab.

Sõitsin järgmisel päeval rattaga sinna ja pole veel näinud, et linnas kruiisides pulss 180 oleks. 180! Vabandust, elu sees pole seda ratta seljas näinud. Ja see polnud Vanemuise tõus, vaid üsna lauge suvaline jupp raudteejaama kandis.

Endokrinoloog uuris-puuris mu läbi, saatis ultrahelisse (emotsioon väga erinev rasedusaegsest ultrahelist 😄) ja vereproovile ning võisingi tagasi koju rügada tulemusi ootama.

Ja tulemused, pam-pam-paa, on sellised, et mu kilpnääre on totaalses allakäiguspiraalis. Absoluutselt kõik näitajad on nihu. Ja ikka lausa nii, et kui millegi norm on alla 30, on minu näitaja 230. Mai alguse näitajatega võrreldes oli asi veel kõvasti hullemaks läinud.

Kust nüüd selline asi? Arsti sõnul on see autoimmuunhaigus, ehk keha ise ründab kilpnääret ja see rügab elu eest hormoone toota. Põhimõtteliselt töötab organism igas mõttes ületuuridel. Eriti müstiline, et kui ma trenni ei teeks, poleks seda õieti tähelegi pannud. Natuke on imelikke peavalusid olnud, kõht on ka pidevalt megatühi, aga praegu ajaks selle kõik ka imetamise ja üleüldise koondnimetaja kaela “2 titte ja elu”.

Millest aga see autoimmuun-särki-värki tekib? Täpselt ei tea keegi, näiteks võib vallandada mõni viirus. Noh, neid pole viimasel poolaastal just vähe olnud. Stressi ka mitte. Ja rasedus on juba ise kogu organismile korralik pauk.

Aga prognoos? Noh, väidetavalt ise ei saa selle lahendamiseks midagi teha. Sain kiirelt ravimi peale ning hakkame nüüd aga jälgima. See võib aja jooksul normi tagasi minna (aga klassika-klassika, ei pruugi). Vähemalt pidi enesetunne ravimiga kohe kiirelt paranema, niiet näis.

Põnevuse puuduse üle ei saa vähemalt kurta.

Koormustest tehtud

“Kõigil on võhm kadunud,” nentis koormustesti õde mulle täna mokaotsast, kui oma kaebustest ülevaate andsin.

Vahepeal suutsin veel uuesti haigeks jääda, ehk ilmselgelt pole tervis ega immuunsus pärast kahte rasedust hetkel tippvormis. Tagantjärele kahtlustan grippi, sest ärkasin ühel ööl 38-kraadise palavikuga (mis on minu puhul ebatavaline) ning sellele on järgnenud üle nädala roppuste roppu nohu ja rohelist tulnukatatti, mis ka kurku kleepub ja enesetunde igati kehvaks ajab.

Sellest hoolimata suutsin oma ema ja lastekarja veel Saaremaale sõidutada, kus me kõndimisega taas eriti piiri ei pidanud.

Päev pärast tagasitulekut läksin kergelt jõusaali ning 30-kilose kangiga kükke tehes pidid jalad üleni krampi minema. Siia ma olen siis langenud. 2 päeva hiljem on istumine-astumine endiselt raskendatud.

Täna käisin lõpuks koormustestil ära, mis polnud sportlik koormustest, vaid pidin lindil reipalt ülesmäge kõndima. 3 minutit ühel kiirusel ja nurgal, 3 minutit teisel ning 3 minutit kolmandal. Viimane oli juba nii väljakutsuv, et hea meelega oleks sörgisammu sisse vajutanud.

Tulemus? Vererõhk on mul imeline. Võhm pidavat ka täitsa ok olema. Jah, keskmise inimesega võrreldes ilmselt ongi, aga minu puhul on puhkeolekupulss 80 paras katastroof. Vähemalt tean, et jooksurajal surnult maha langema ma ka iga kell ei hakka. Eks tuleb siis tasa ja targu jälle põhja laduda. Tasa ja targu. Tasa ja targu.

Tervise update

Täpselt 2 nädalat on nutusest Viljandi järvejooksust möödas. Paar päeva pärast jooksu tegi süda imelikke hüppeid nagu hirm oleks, ehkki olin nt lastega pargis ja hirmust nii kaugel kui olla võib. See tegi päris murelikuks ning panin esimesel võimalusel perearsti juurde aja.

3 päeva pärast jooksu pakkisime asjad autosse ning läksin oma ema ja pisema lapsega emadepäeva puhul Londonisse. Suurem laps põrutas samal ajal abikaasaga Hispaaniasse suvitama. Müttasime ema ja käruga kolme päevaga 100 000 sammu ning kõndisime liialdamata linnale tiiru peale. Meie öömaja oli Regent’s kanali ääres, mille kõndisime peaaegu otsast lõpuni kaks korda läbi. Täiesti uskumatu linnaloodus ja selline külg Londonist, mida ma varem näinud pole. Ehkki olime südalinnale päris lähedal, oli seal vaiksem kui minu Tartu äärses külas. Ja nii õhtul kui hommikul rõkkas linnulaul! Jõudsime ka esimest korda Greenwichi, mis mulle samuti väga meeldis.

Tagasi jõudes läksin otsemaid arsti juurde, kes esiteks küll naeris, et kuu aega pärast koroona põdemist pole veel midagi muretseda. Tal olevat patsiente, kes kuid hiljem Tenerife taastuskliinikus lõpetanud. Siiski tegi ta kohe EKG (oli korras), vereproovid ning suunas koormustestile (sinna oleks küll mingitel parematel asjaoludel sattuda tahtnud).

Vereproovist selgus, et rauavarud pole jooksu mõttes ideaalsed – 20 ringis – ning kilpnäärmenäitajad on samuti nihkes – üks näit väga nihkes, teine normi ülemises otsas. Mõlemad võivad, aga ei pruugi olla rasedusest ning mõlemad võivad, aga ei pruugi põhjustada minu kehva võhma (ja neid südamehüppeid jmt ka). Kilpnääre võib, aga ei pruugi otsapidi ka talviste unehäiretega seotud olla. No vot siis. Rauda hakkasin veel hoolsamalt juurde võtma, kilpnääret peaks niisama jälgima, sest see võib (aga ei pruugi!) ise üle minna.

Kuna lahtisi pusletükke on nii palju, käin kuu lõpus ikka koormustestil ka ära. Seni olen vaikselt jälle joosta üritanud ning paar korda ka jõutrenni teinud. Pärast kuupikkust pausi on see päris demotiveeriv, sest reietagused hakkasid isegi tühja kangiga kükkides krampi tõmbama. Sellist nalja polnud isegi siis, kui sünnitusjärgselt paarikuiselt pausilt saali naasin. Muidu on jõutrenn praegu sobiv küll – pulss läheb ikka üles, aga seeriate vahel hingeldad ära ja elad edasi.

Eks pusin nüüd vaikselt edasi. Annaks vaid taevaisa kannatust ja mõistust seda targu teha.