Kuu aega joostud

Klari kirjutas, et kuu aega eriolukorda on möödas ning see meenutas, et mul on ka kuu aega jooksurajal möödas. Nimelt oleksin muidu viksilt ja viisakalt sünnitusjärgse kontrollini ära oodanud, aga kui selgus, et ühtegi kontrolli niipea tulemas pole, viskasin põhimõtteliselt kohe jooksudressi selga ning lidusin õue “enesetunde järgi vaikselt liigutama”.

Milleks need jutumärgid? No ikka selle pärast, et mul oli siiras plaan alustada kuskil soovitatud programmi järgi, ehk esimene nädal kõndida 4 minutit ja sörkida 1 minuti. Teisel nädalal kõndida 3 minutit ja sörkida 2. Ja siis nii edasi, kuni alles vähemalt kuu pärast hakkaks jutti jooksma.

Reaalsuses tegin seda 4+1 pulli täpselt ühe korra esimese jooksu alguses, siis läksin 3+2 peale. Ja pärast seda tegin kõik jooksud oma vanas heas rasedusaegses 5+2,5 süsteemis. Esimese täiesti jutti jooksu tegin juba teisel nädalal, sest noh, kiire oli. 😀

Enesetunne on seni selle kõik heaks kiitnud, ehkki vargsi naasnud jalakrambid meenutasid, et peab vist ikka magneesiumi edasi võtma. Enne rasedust mul sellega mingit muret polnud, aga raseduse ajal ning nüüd nähtavasti imetamisega mu toidulauast ja Vytautase-patareidest ei piisa.

Kokku olen esimese kuu jooksul jooksnud 111 kilomeetrit ning paari nädalaga on kilometraaž stabiliseerunud kuskile 30 ringi. Jooksen neli korda nädalas – teisipäeval, neljapäeval ning mõlemal nädalavahetuse päeval ja enamasti koos käruga.

Kui alles üks nädalavahetus seletasin jooksu ajal Jaanusele, et mul pole mingit arengut praegu, siis tegelikult eelmine nädal juba tundsin, et kõnniosa väga ei tahagi enam vahele teha käruga joostes. Samas võis asi olla ka heades ilmades, sest just tuul annab käruga kõvasti tunda. Nüüd alanud nädal tõotab taas hall ja lägane ja tuuline tulla ning mu indu jahutada.

Reganud olen ennast optimismist nõretades nii Võidupüha poolikule kui sügisesele Tartu Linnamaratoni poolikule. Kui neist esimene ime läbi toimuma peaks, siis läbi jõuan selle vast ikka matkata. Ehkki nädalavahetusel tiirutasime Pärnu vahel ning ma pea igal tänavanurgal jälle muljetasin, et vot oi siin on võidupühaka ajal juba rops kurgus ning siin surm silme ees. Aga regame aga jälle ära, nõu problem.

wp-1586756969763.jpg

Kas jooksukärul on mõtet, ehk Thule Urban Glide 2

Käruost oli umbes ainus titekulutus, mille üle me siiralt elevil olime ja samas üldse pead ei murdnud. Nimelt oli mulle kuskilt juba varem silma jäänud, et Thulel on nüüd uus jooksukäru mudel – Thule Urban Glide 2, mida saab ka korviga kasutada, ehk põhimõtteliselt sobib üks käru lapsele sünnist saadik.

Varem olid jooksukärud kasutatavad sellest vanusest, kus laps juba ilusti istub ning pead hoiab, ehk umbes pooleaastasest saadik. Mitut käru osta oleks aga päris mõttetu tundunud. Nüüd oli aga võimalik soetada üks võimekas ning ilus käru sünnist saadik ja erinevalt paljudest trendikärudest oli sellele juba peale vaadates näha, et tegemist on puhta funktsionaalsusega. Inimestena, kes oskavad kvaliteetset matka- ja spordivarustust hinnata, tundus see ainus loogiline valik.

Kust saime?

Kuna tegemist oli nii uue mudeliga, samas sai see ilmselt tänu stiilsele välimusele ka päris trendikaks, olid järelturu hinnad mõttetult laes. Seetõttu matsime sealt soetamise mõtte üsna kähku maha. Kasvõi keskkonna mõttes oleks kasutatud käru hea meelega võtnud, aga kui hinnavahe uuega on vaevu mõnikümmend eurot, garantii lõppenud või lõppemas ja raam ka juba kulunud, siis täielikku titekraami samariitlast ning järelturu ärikunnide lüpsilehma me ka mängida ei tahtnud.

Just eelmisel suvel tõusid UG2-de hinnad hüppeliselt kohati 100-200 eurot ning kui seni olime kiiganud Über Kidsist tellimise poole, ei tasunud see enam ära. Kohaliku poe puhul on lihtsam ka asju ajada, kui peaks midagi garantii mõttes juhtuma. Enamikul kohalikel pakkujatel tõusid hinnad 700-750 euro kanti, aga saime enda oma veel 549 euroga Tshopist.

Kusjuures esimese hooga tellisime selle lehe leiunurgalt üldse black on black mudeli poenäidise (noh, see kõige stiilsema välimusega süsimust pill), mis pidi olema väheste kulumisjälgedega, aga uuest märgatavalt soodsam. Ma pole küll pedantlik perfektsionist, kes suvalise plastmassikraapsu peale öösel magada ei saa, aga kohale jõudis käru, mis nägi välja nagu oleks selle raamiga läbi kivihunniku sõidetud. Samas olime ka järelturul näinud, et just see must raam tundub kulumisjälgedele väga vastuvõtlik olevat ning need paistavad väga silma ka (must on sellel ainult värvikiht).

Seega saatsime selle tagasi ja valisime hoopis tumehalli mudel halli raamiga. Ilmselt peab see ka pleekimisele paremini vastu ja äkki ei kuumene päikese käes väga ära. Praeguseks on see tumehall mudel küll kallimaks läinud ja kõige odavamad on sinine ning punane mudel.

Mis puudutab kõiki muid jubinaid, on need Thule puhul suhteliselt kallid ning tuleb eraldi osta. Näiteks korvi tellisime kõvasti soodsamalt järelturult, sest neid liigub seal juba omajagu (korvi kasutusaeg on ju ainult pool aastat). Sellele pole meil midagi ette heita, nägi välja peaaegu nagu uus.

Samuti valisime näiteks Maxi Cosi turvahälli, mis käruraamiga kõige lihtsamini sobiks, aga adaptereid esimese hooga ei tellinud, enne kui kindlad olime, kas või kui palju neid vaja läheks. Vajadusel saab need ju paari päevaga koju tellida.

Äärepealt oleksin tellinud korvile spets vihmakile, mis maksab jälle 40 eurot. Õnneks taipasin viimasel hetkel, et korv on ju küll suhteliselt universaalne nähtus ning sain sõbrannalt universaalkatte üldse tasuta – istub ideaalselt (universaalne vihmakate on muidu ka ikka kõvasti odavam kui see Thule spets kiletükk).

Samamoodi kavatseme kõigi järgmiste lisadega oodata-vaadata, kas reaalne vajadus tekib ning sellest lähtuvalt juurde soetada. Või kui tõesti juhtub järelturul midagi sel hetkel liikuma, tellin sealt.

Ja kuidas on siis?

Nüüd oleme kaks kuud käruga päriselt ringi rallinud ja aeg väikesteks vahekokkuvõteteks. Seni oleme väga VÄGA rahul. Esiteks on see käru lihtsalt nii ilus. 😀 Ma pole muidu üldse mingi titekraami entusiast, aga nagu öeldud – kes ka muidu kvaliteetset varustust hinnata oskab, naudib selle käru kasutuskogemust igal juhul. 

Istumisosa monteerisime praegu täiesti maha ning paime korvi külge. Eelnimetatud lisadest pole peale selle tegelikult põhimõtteliselt midagi vaja läinud. 

  • Vihmakile pole isegi paduvihmas kordagi peale pannud, sest korvisuu käib nii kinni ning korv ise on täiesti vihmakindel. Ma ei kujuta ette, millises orkaanis ma sukelduma peaks, et selle suu täiesti kinni tahaks panna. Muidugi me ülearu ei põe ka, kui lapsele mõni veepiisk või tuulepuhang siiski näoni jõuab. Ja nähtavasti ei põe tema ka – loodetavasti tuleb temast üks karastunud jõmm.
  • Turvahälli adaptereid me pole siiani ostnud, sest seniste külmade ilmadega turvahälli otse soojast autost vankriraamile tõsta ei saaks niikuinii – ikka peaks mingit lisariietumist tegema. Ja siis on lihtsam laps juba soojakotti torgata ja sellega vankrikorvi. Korv ise käib raamile ja raamilt ära muidugi megamugavalt. Niisama kaubanduskeskustes šoppamas me ei käi ning üleüldse ei soovitata last liiga kaua turvahällis hoidagi.
  • Kõikvõimalikke pudeli-, snäki- ja mobiilihoidjaid pole ostnud ning ei ole veel vajadust ka tundnud.

Näinud oleme kõikvõimalikku ilma alates päris külmast, sopasest, lumeplägasest, megatuulisest ning paduvihmast, lõpetades viimase nädala päris soojade ilmadega. Tänaval ega treppidel sellega veel hätta pole jäänud ning ehkki esialgu üllatud pidevalt kohtade üle, kus kärutajatele mõeldud pole, saab selle käruga vajadusel ka puujuurikasest-porisest nõlvast üles nagu nipsti. See on ikka totaalne traktor parimas mõttes.

Mis puudutab liikumismugavust üleüldiselt, siis väidetavalt on tegemist üsna laia käruga (just tagarataste mõttes) ning lugesime hoiatusi, et igast uksest sellega sisse ei mahu või võib poes hätta jääda. Seni oleme igast uksest siiski kenasti läbi mahtunud ning ehkki mu esimene poeskäik lõppes sellega, et ma lõpuks jõuetus vihas jalaga mingi kaubaaluse lihtsalt tee pealt eest lõin (tolle hetke labürintidest poleks küll ühegi käruga mugavalt läbi pääsenud), on see just manööverdamise mõttes tegelikult kitsastes oludes väga võimekas. Põhimõtteliselt saab seda tänu kolmele rattale ühe koha peal ringi keerutada ja juba paari korraga manööverdad seda ühe käega nagu vana virtuoos.

Ahjaa, käru käib ka väga kergelt kokku-lahti, ehk autosse pakkimine käib ülimugavalt. Arvasin küll ise, et nt tagarattaid me tingimata alt ära võtma ei hakka, aga Jaanus on seda siiski iga kord teinud, sest see käib tõesti nii lihtsalt.

Kuidas joosta on?

Jooksu osas on tegelikult öeldud, et kuni laps on korvis, siis selle käruga joosta ei tohiks. Muidugi on vahe ka, kas lasta kõnnist veits kiiremat sörki siledal rahulikul kergliiklusteel või minna kuskile keerulisemasse liiklusolukorda sprinte tegema või kartulivagudele kolistama.

Jäin ka ise äraootavale seisukohale, kas ja kui palju esimese poole aasta jooksul üldse joosta tahan. Nt püsilugeja Taunts juba ennustas ühe mu postituse all, et jooksukäru jääb pigem seisma ning lõpuks anname ikka üksteisele pigem selle tunnikese, et ilma käruta jooksmas ära käia.

Aga nagu juba siin kirjutanud olen, käin viimased pool kuud jooksmas üle 1-2 päeva ning olen väga-väga rahul. Jooksen mööda väga siledaid teid, mille osas tean iga auku ja äärekivi ning neist konarustest manööverdan üle kõndides. Jooksmist see väga palju ei sega, sest veereb tõesti hästi, on suurepäraselt ühe käega manööverdatav ning jälgin seda, et hoian käepideme võimalikult keha lähedal ning vahetan iga kindla aja tagant kätt. 

Mis on suurim vahe üksi jooksmisega:

  • Tuul. Talvest saadik puhuvad sageli ikka väga tugevad tuuled ja käru on ikka tuntav tuuletakistus. Siis tuleb vahel edasijõudmise või käru otsehoidmisega küll omajagu vaeva näha.
  • Suurematest tõusudest üles minnes annab lisaraskus ikka tunda. Samas praegu lausa naudin seda tunnet, et mingeid lihaseid ka korralikult rakendada saab.
  • Tempo on muidugi madalam ja/või pulss veidi kõrgem, aga treeniv efekt ja saadav emotsioon ikka õige.
  • Marsruuti tasub valida ikkagi tee sileduse järgi.

Samas võimaldab see mu ennelõunase pikema jalutuskäigu ühildada trenniga. Õhtud on praegu nii lühikesed ja iga tund hinnas, et eelistan sellel ajal parem Jaanusega juttu ajada või vahelduseks arvuti taga täitsa tühja vedeleda.

Eile käisime esimest korda hoopis kolmekesi jooksmas ning see oli ikka väga tore. Koos pole me jooksnud sellest ajast saadik, kui mul rasedana häälepael hingamist hakkas takistama ning ma nii aeglane olin, et ta mu kõrval põhimõtteliselt kõndis. Ütleme, et see oli nagu kulbiga soola kallamine minu niigi veritsevatele hingehaavadele ja parem vaevlesin sel ajal üksi tiksuda.

Seega kogu selle pika jutu lõpuks julgen käru soovitada kindlasti. Suurepärane masin on see juba igapäevaseks liikumiseks, aga nüüd võin juba kinnitada, et mugavuse pärast sellega ka jooksud jooksmata ei jää. Pigem vastupidi. 

Kuidas sünnitusjärgne trennipuhkus läinud on

Kui inimestele koroonat jagati, olid sportlased trennis. Loota ju võiks? Igatahes mitte koroonast ei tulnud ma rääkima täna, vaid muidugi sellest, kuidas minu karantiinist sõltumatu sünnitusjärgne sportlik isolatsioon läinud on.

Kuni sünnituseni välja tegin trenni umbes 6 päeva nädalas ning tegelikult kartsin natuke ettegi, milliste võõrutusnähtudega ma hiljem silmitsi pean seisma. Üllataval kombel võõrutusnähte polnud ega tulnud. Organism päriselt tahtis sellest sportlikust saavutusest rahus taastuda.

Niisama liikuma hakkasin nii vara, kui võimalik. Titega õue võisime minna paar päeva pärast kojujõudmist. Ehkki mõned allikad väidavad, et talvel peaks esimesed kaks nädalat last toas hoidma, andis TÜKist kaasa saadud materjal elutervelt rohelise tule. Esimesel korral soovitati õues olla 15 minutit, millega jõudsime täpselt koerakakakastini ning tagasi, aga iga päevaga 10 minutit kauem. Kappasime iga päev selle lubatud aja minutipealt mõnuga täis, kuni lubatud aeg juba pikalt üle tunni venis ja võis ennast täitsa vabalt tundma hakata.

Lisaks käisin kojujõudmisest saadik iga hommik koeraga üksi ühe ringi ja õhtupoolikul ka üksi jalutamas. Seda soovitati meile juba aegsasti, et ma kindlasti ühe korra päevas kuskil üksi käiksin – olgu siis poes või kiirkõnnis ümber kvartali, aga esimestel nädalatel kulus see tõesti hädasti ära.

Poolteist kuud hiljem nägi minu päevakava välja järgmine:

  • 7:00/7:30 äratus, dušš, kohv, söötmine, söök. Pärast jääb tunnike mingiteks oma asjade kirjutamiseks kuni titt magab.
  • 10:00 söötmine, söömine ja lähme vankriga pikale tiirule enamasti ühildades poeskäigu vms toimetusega, aga kokku tuleb vähemalt tund agressiivset kiirkõndi.
  • 12:00 kodus tagasi, panen poeasjad ära, vahetan mähet, ise kiiresti söön.
  • 13:00 titt sööb. Pärast seda joon kohvi, söön kooki, teen jälle natuke tööd.
  • 14:30/15:00 titt kõhukotti, koer rihma ja õue. Roomame koera nuuskimistempos 30-45 minutit.
  • 16:00 titt sööb.
  • 17:00 mina söön. 😀
  • 17:30 mees jõuab töölt ja ma lähen õue 30-45 minutiks agressiivset kiirkõndi tegema.
  • 18:30 tite vann, söötmine, magamapanek.
  • 20:00 jälle söön. Jälle natuke kirjutan või hetkeks vahin niisama netis.
  • 21:00 hakkan pessu ja magama sättima.

Öhmeizing, kas pole. Tegelikult päriselt on, sest päeva peale jõuan tööd teha, roppu moodi süüa, veel rohkem sööta, kaks korda duši all käia ning öösel tuleb endiselt 7-8 tundi und ka kokku. Lihtsalt niisama vedelemise aega jääb natuke väheks veel. Eks 20 aasta pärast saab ka seda.

Igatahes selles seisus ma pole, et unevõlas poolnälginuna hinge vaaguks – nagu värsket vanemlust enamasti kujutatakse. Seega baas kiireks taastumiseks ja vaikselt trenni poole vaatamiseks oli tegelikult olemas.

Agressiivne kiirkõnd on tore küll, aga kui siin ilmad ilusamaks kiskusid, tundus, et agressiivne kiirkõnd väikse sörgiga vaheldumisi oleks veel toredam. Plaanisin sellega oodata kuni sünnitusjärgse kontrollini märtsi keskpaigas, aga nüüd langes see arstiaeg koroona roaks.

Kuna ma teadmata ajani enam oodata ei mallanud, konsulteerisin naistearstist sõbrannaga ja läksin laupäeval vaikselt-vaikselt esimest korda sörgisammu proovima. Käru võtsin ka kaasa, et natuke hoogu maha võtta. Tegelikult Thule käruga enne joosta ei tohiks, kui laps juba istumisosas on (ehk ca 6 kuu peal), aga mõtlesin, et ülisiledal uuel kergliiklusteel kõnni vahele paar minutit sörgisammu lasta pole ehk sama, kui maastikule käruga sprintima tormata. Üle Raekoja platsi kolistamine raputab teda ilmselt rohkem.

wp-1584276157638.jpg

Lõpuks kulgesin kokku 40 minutit süsteemiga 3 minutit kõndi, 2 minutit väga rahulikku sörki. Ütleks, et raskeim osa oli käru juhtimine, sest nädalavahetusel oli päris maru tuul, eriti lageda põllu vahel. Esimesi jooksulõike oli natuke isegi hirmus teha, kogu aeg jälgisin enesetunnet, aga tundub, et midagi küljest pudenema või ära lagunema ei hakka.

Samuti ärkas minus hetkega uinunud trenninarkar, ehk pärast seda kogemust oleks tahtnud kohe minna ujuma, jõusaali ja igale poole mujale! Minu õnneks või kahjuks on kõik need asutused nüüd kindlalt kinni. 😀

Praegu on plaan selliseid sörk-kõnnakuid tasahilju nädalaplaani mahutada. Ma nüüd jätan kohe targu paar päeva vahele ja üritan äkki seni vaikselt mingite sünnitusjärgsete võimlemiskavadega tutvust teha – sellistega, mis enam ainult selili kõhuhingamisest ei koosne. 😀

Kokkuvõttes on esimene katsetus trennirajal tehtud, tunne hea ja pikk kevad ees, kui loodetavasti õues liikumas ikka käia saab.

Kevade probleemid

Kevad on käes, jee! Sellega seoses tabasid mind uued ootamatud riietumisprobleemid – varsti on liiga soe, et õue minnes peapaelaga juukseid ära varjata. 😀 Mitte, et mu juuksed isegi tingimata mustemad oleks, kui pea iga päev trenni tehes, aga mingil müstilisel kombel näevad need sajas variatsioonis hullemad välja lihtsalt.

Kaalusin siis hakata mingeid ägedaid pearätte ning turbaneid kandma, aga siis tuli pähe, et sinna juurde peaks kuuluma ka vastav stilistika ja meik. Muidu ma näeks ikka välja nagu Õnne 13 Laine või niisama vähihaige. Aeg vist eakohaselt poisipea lõigata.

Image result for head scarf expectation vs reality

Maraton, sünnitusmaraton, 30.01.2020

Kuna ma mõnenädalase imiku koduse puhkava emana ujun ülearuses ajas, mõtlesin lõpuks ajaviiteks meie sünnitusloo kirja panna. Kes sarkasmi ei pursi, siis ei, tegelikult ma upu jõudeajas ning kuna mu postitused tavaliselt sünnivad ühe jutiga puusalt emotsioone purtsatades, siis mingi pikema eepose ettevõtmine tundus suisa ületamatu ettevõtmine. Samas kirja võiks need muljed ju enne saada, kui meelest päris ära lähevad.

Kes on kuulnud, et sünnitus on nagu maraton? Noh, ma ütleks, et erinevalt maratonist ma pärast sünnitust kohe järgmist titte planeerima küll ei hakanud. 😀 Ehkki mõned sarnasused seal muidugi on – valmistuma peab mõlemaks, jõudu peab jagama ning kui see läbi saab, siis on kohe korralikult kõik läbi (välja arvatud ehk see, et pärast maratoni saad minna ja 12 tundi magada, aga pärast sünnitust saad 12 tundi jutti magada 20 aasta pärast). Palju õnne!

Aga selle meeliülendava sissejuhatuse jätkuks hakkame aga otsast pihta. Pean lausa alapeatükid tegema, et keegi sellel oopusel järge jõuaks pidada. Kes lõpuni jõuab, võib mulle auhinnaks šokolaadi saata või midagi.

(Sportlik) ettevalmistus

Nagu maratonilegi, ei tasu sünnitusele päris mütsiga lööma minna. Ei, USA filmidest saadud ettekujutus ei ole ka piisav ettevalmistus. Mina lugesin raseduse jooksul pigem jooksvalt kõikvõimalikke artikleid ning materjale ja juhuslikult ühe raamatu “Birth without fear“. Viimane oli väga USA-keskne ning umbes 2/3 sealsest jutust nt sünnituse loomulikkuse kohta on Eestis vaikimisi valik niikuinii (a’la kui seal rõhutati õigust nõuda sünnituse ajal liikumisvabadust, selmet juhtmete küljes voodis vedeleda, Eestis liikumist ju ainult soodustatakse).

Lisaks käisime kahes TÜKi perekooli tunnis – sünnitus ja tugiisik. Sünnituse tunnist ei saanud mina küll midagi uut teada, samas tugiisiku tund algas rõõmsa teatega, et sünnitus on kõige hullem valu, mida elus kogeda, mis tekitas mulle pigem mitmeks nädalaks sellise sünnitusärevuse, et rohkem tunde me ette ei võtnudki. Sünnitusosakonna külastusest soovitas üks tuttav juba selle pärast loobuda, et tema oli seal kostunud surmakarjetest totaalse trauma saanud.

Lugesin ka hüpnosünnituse põhimõtete kohta, mille nimi mulle esimese hooga paras umbluu tundus, aga sisu tundub tervemõistuslik. Kõige info põhjal oli mu peamine plaan (nii palju, kui selliseks asjaks plaani teha saab) võimalikult palju lõdvestuda, üritada mitte minna pingesse või hirmule, võimalikult kaua kodus olla ja uskuda, et see kõik on tehtav. Samas andsin endale aru, et eks kui see kõik pihta hakkab, tuleb lihtsalt jooksvalt vaadata, kuidas praktika ikkagi välja näeb.

Kogenud migreeniku ja pingepeavalutajana pidasin end isegi parajaks lõdvestusmisprofiks, sest nende valude leevendamiseks tuleb isegi silmamunade tagused lõpuni ära lõdvestada. Lisaks olen aastaid joogat teinud, üksvahe pikalt regulaarselt mediteerinud ning muidu oma kehaga suhteliselt sina peal inimene. Täielikku lõdvestumist harjutasin veel juurde. Muidugi tegin terve raseduse kõvasti jõutrenni, sest jõud pidi ka sünnitusel igati ära kuluma.

Algul ei saa vedama

Sünnitustähtajaks arvutati meile 26. jaanuar, aga olime igaks juhuks minekuvalmis enam-vähem jõuludest saadik. See minekuvalmidus ammendas ennast küll jaanuari alguseks, kui võtsime veel ette minipuhkuse Pärnus, ehkki haiglakotid viskasime juba autosse. Kuu alguses hoiatati meid veel potentsiaalselt suure tite eest, mistõttu üritasin nädalaid magusast hoiduda ja ootasin vaid pingelisemalt, millal ta sealt siis astuma sätib.

Hoolimata öösiti käinud libavaludest ning muust meelelahutusest 26. jaanuar tuli ja läks ning ülejärgmisel päeval ämmaemanda juures polnud sünnituse lähenemisest veel märkigi. Meie enda arvutuse ja ultrahelide suuruse järgi oli kõhuelanik ca nädal noorem, kui tsüklipõhine arvutus näitab, seega polnud ma näppu saadud esilekutsumise saatekirjast just vaimustunud.

Esilekutsumise väljavaade oli mulle ka üks sünnitusega seotud suurimaid muresid, sest küll pidi see ebaloomulikult intensiivne olema või võtab see mõnedel päevade viisi aega ja haigla ühispalatis marineerida ei tee ilmselt vaimse häälestusega just positiivses mõttes imesid. Läksin ämmaemanda juurest veel Aurasse ujuma, raiusin raevukalt 1500 meetrit krooli ning sealt üsna musta närviga koju edasi praadima.

29. jaanuar, kolmapäev

Kolmapäeva hommikul ärkasin selle peale üles, et veed tulid ära. Juhhei, mõtlesin omaette ning hakkasin hoogsalt ringi toimetama. Panin too päev titevoodi kokku, mööbeldasin niisama kodus, tegin haigla jaoks moonakoti valmis (nagu matkale oleks hakanud minema – ikka juustuvõileivad ja mahlad ja kiired snäkid), käisin veel Notsuga tunnisel kiirkõnnil ja muudkui ootasin. Mida ei tulnud, olid valud.

Haiglasse soovitati kontrolli tulla 12 tundi hiljem ning käisime sealt õhtul läbi ka. Lapsel oli kõik hästi, avatust ainult 1 cm ning meid saadeti koju tagasi ja kästi hiljemalt 12 tunni pärast taas tagasi tulla. Soovitati veel puhata ning süüa, seega kerisin ennast kodus jäätisetopsiga teleka ette Pealtnägijat vaatama ja pärast varakult voodisse.

Kus siis muidugi kell 11 algasid valud ning üsna selgelt sellised, et ma voodist targu diivanile kobisin, sest erilist und oodata polnud. Vahed oli ebaregulaarselt ca 6-10 minutit ning kui rahulikult lõdvestusin, siis täiesti talutavad. Kui vahepeal suigatada suutsin ja valu peale üles ärkasin, oli juba päris vastik.

30. jaanuar, neljapäev

Öö otsa käisin vaheldumisi duši all, üritasin jälle suikuda ning ilmselgelt väga häirisin Notsut, kes sellist öist trallamist väga pahaks pani. Hommikul tegin veel korralikku maratonihommiku putru, sõime selle ära ja võtsime suuna tagasi haiglasse. Viimane valu oli autos, aga haiglasse jõudes kadusid valud muidugi ära. Selle pärast ei soovitata ideaalis sinna ka liiga vara kohale minna, et haiglakeskkond pärsib enamasti sünnitustegevust (sest adrenaliin ja muud looduse imed).

Pärast läbivaatust ütles arst, et laps on juba liiga kaua veeta, avatust pärast öö otsa valutamist vaid 1,5 cm ja nüüd tuleb hakata sünnitustegevust ikka esile kutsuma. Ja etteruttavalt võin öelda, et esilekutsumine oli täpselt see, mida ma kartsin.

Sünnituseelne osakond oli õnneks või kahjuks nii täis, et saime kohe sünnitustuppa, aga keegi veel ütles ka, et võib juhtuda, et vahepeal peame sünnituseelsesse osakonda kolima (ja Jaanus koju minema). Lisaks oli seal toas megakülm, seega polnud just paljutõotav häälestus eelseisvaks sündmuseks. Sain hommikupoolikul mingi pulbri hinge alla ning mõne aja pärast tulid tuhud ka tagasi. 

Kuskil lõunast läksid valud aga nagu nupust keeratuna selliseks, et mitte miski enam ei aidanud. Ma isegi ei mäleta enam täpselt, kuidas see kõik sealt edasi läks, aga kui üks tuttav rääkis, et ta kuulis sünnitusosakonna külastusel mingeid surmakarjeid, siis…  seekord olin mina see surmakarjete vend seal. 

Kõik jutud hingamisest ja liigutamisest ja asendite otsimisest võis täiesti ära unustada, see oli lihtsalt puhas ajuvaba piinamine. Samal ajal ei kontrollitud tundide viisi avatust, sest pikka aega tagasi ära tulnud vete tõttu oli põletikuoht suur (pärast tuli välja, et oleksin pidanud juba eelneval õhtul antibiootikumid peale saama, mida millegipärast ei tehtud). Üldiselt sa saad aru, et asi on korralikult ****, kui Eestis arst ise tuleb rääkima, et esimesel võimalusel peaks epiduraali tegema.

Täiesti müstikaks jääb minu jaoks ka sünnitustubade duširuumide sisseseade. Seda räägiti juba tugiisiku tunnis, et tugiisik kulub kasvõi selleks ära, et duši all lõdvestudes aitaks keegi toetada, sest seal pole kuskil kinni hoida. Tõepoolest – polnudki! Ja kui raske on tegelikult paar inva-käepidet seina lasta? Lõdvestumist pidi soodustama kitsas külm kardinaga dušinurk, kus sooja vee tõttu see külm kardin pidevalt keha ümber üritas liibuda. Mmm… Lõpuks soovitas ämmaemand duši all istuda võimlemispallil, aga see oli minu pikkuse jaoks liiga väike ja pallil istumine surus lõdvestumise asemel hoopis intensiivselt emakakaelale. Jälle, mmm… 

Aga noh, kaua ma seal ringi võimelda ei jõudnudki, sest varsti olid valud nii hullud, et ma olin naerugaasiga voodis külili ja poleks sealt valude vahel enam kuskile minnagi.

Jaanusest oli tegelikult päris kahju. Kui kunagi avaldati uuring, mille järgi mehed tundsid sünnitusel nälga, väsimust ja hirmu, ironiseerisin selle üle päris mõnuga. Täna enam ei ironiseeriks.

Olin seal mingi hetk naerugaasist täiesti audis, mingi pesumasina kosmosse lendamise hääl undas kõrvus, viimase toimiva mõistusekübemega sain aru, et teen mingeid sureva inimese karjeid, aga ise hõljusin kuskil ei tea kus. Ehk teadlik mõistus rippus kuskil roomaja seljaaju kukil ning lihtsalt sõitis kaasa. Aru saingi ainult nii palju, et Jaanusel pidi olema totaalne horror seda kõrvalt näha.

Kui see pull oli siis juba tunde kestnud, ütles arst lõpuks, et nüüd on avatust 4 cm ja mind võib nüüd sünnitajaks lugeda. Lisas veel, et valude algust nad loevad sealt maalt, kust need juba täiesti mõistust ära võtsid. See oli see hetk, kus ma murdusin lõplikult ära ning olin veendunud, et see niikuinii lõppeb keisriga. Või surmaga.

Õnneks tähendas see avatus, et lõpuks sai anesteesiameeskond tulla epiduraali tegema, mille ajal olin oma kaine mõistusekübemega kabuhirmus, et rapsin ennast mõne ootamatu liigutusega halvatuks. Tegelikku mõistuse kontrolli mul enda üle küll polnud ja vaatasin kõike nagu kuskilt pilve pealt. Natuke tundus nagu oleks Grey Anatoomiasse sattunud, sh oli üks arst hindu ning rääkis puhast eesti keelt. Jah, see on see, mida ma sellel hetkel tähele panin. 😀

Epiduraali osas veel – Jaanus oli ukse taga seda googeldanud ja esimese asjana tuli välja ühe staarblogija heietus, et ei tea, kas peaks laskma ka huvi pärast epiduraali teha järgmine kord. No… kui see selline nice to have meelelahutus on, siis võin kinnitada, et pole veel vajadust. Täielikult see valu ära ka ei võta, sest Eestis ei tõmmata sellist kogust ravimeid sisse nagu näiteks USAs.

Küll tegi see olemise kõvasti paremaks ning viskasin valude vahel naljagi. Kell oli selleks hetkeks vast 5 õhtul ning arst ütles, et laps sünnib vast öösel. Kontrollimisel selgus aga, et avatust oli juba 8 cm, ehkki ka sealt pidi veel vähemalt 2 tundi minema täisavatuseni. Ämmaemand veel hoiatas, et presside ajaks võetakse epiduraal ära ja siis läheb jälle valusaks. Jõudsin juba kartma hakata, aga enne seda läks epiduraali voolik ise katki. 😀 Nagu… I don’t even. 

Tegelikult läks täisavatuse ning pressideni sealt alla tunni ning minu meeldivaks üllatuseks olid pressid esimene mõtestatud sportlik pingutus kogu eelneva surmaagoonia kõrval. Ämmaemand muidugi juhendas ka, aga tajusin ise ka väga hästi, kuidas pingutust suunata. Jõudu andis see ka, kui lapse jaoks juba asju valmis pandi, et lõpuks hakkab see kõik ühele poole saama.

Ja ühele poole see saigi. Kell 19:40 vupsas üks näost helesinine smurf siia ilma ilunumbritega 3690 g ja 51,5 cm. Pikk ja vormis tüdruk! Jäime üksteisega tõtt vahtima ning teda nähes oli kohe selge, et on küll meie laps – tugev ja asjalik. Tema saab meiega hakkama. 😀

Muidugi pärast selgus, et see vahepeal toimunud kiire avanemine polnud epiduraali ime, vaid emakakael oli lihtsalt kapitaalselt ära rebenenud. Ma täitsa ootan, et sünnituse epikriisi oma arstiga sünnitusjärgses kontrollis arutada, aga see kõlab nii, et esilekutsumine pani küll tuhud täistuuridele, aga emakakaela piisavalt avaneda ei aidanud. Ehk see surmavalu oli lihtsalt meeletu surve, mis lõpuks jõuga tee vabaks tegi. Elu õied ja nii. Lõpuks õmmeldi mind poolteist tundi, aga meeldiva üllatusena oli see valu varasemaga võrreldes samuti suht köömes.

Veidi aja pärast toodi mulle veel õhtusööki ning saime imekombel isegi perepalati! Sinna läksin rõõmsalt omal jalal ning õnneks vähemalt taastumine on küll igas mõttes ülikiire olnud. Seda, et laps üle ootuste tubli ja ilus ja nunnu välja kukkus, ei hakka üldse ohkimagi – eks see peabki igale vanemale nii tunduma. 😀

Kokkuvõttes – tehtud! Niipea uuesti ei teeks, aga mingeid püsivaid hingearme vist ka ei jäänud, sest ma ei oodanudki, et see mingi roosades pilvedes hõljumine saab olema (see deliiriumi pilv ei lähe vist arvesse). Natuke tekkis küll küsimus, kuidas inimesed julgevad omale sünnitusele fotograafe kutsuda – meil oleks äärmisel juhul mingi sõjafotograaf ära kulunud. Ja neid pilte küll näha ei tahaks. 😀

P.S. TÜK kogemusest ka natuke

Kliinikumi toidust siin korra juba muljetasin, aga räägiks natuke sellest ka, kas seal tõesti selline konveier on nagu paljud räägivad. Mind hoiatas hea tuttav juba paar nädalat enne sünnitust, et nemad pidid järjekorras ootama, et üldse sünnitama saada. 

Meie käisime mõni päev enne sünnitust korraks haiglas kontrollis, sest laps kõhus kohutavalt rapsis ning siis ootasime ka tund aega, et üldse jutule saada ja lõpuks võeti mult vereproovid üldse koridoris. Too õhtu olevat ka kõik sünnitustoad täis olnud ning kõigil väga kiire. 

Samuti oli päris häiriv sünnituse alguses räägitu, et äkki te saate siin sünnitustoas lõpuni olla, aga äkki peame teid ära kolima. Perepalati saamise üle imestasid paljud tuttavad, sest nendega pidi ikka totaalne kitsikus olema. 

Seega kokkuvõttes jäi üsna piiri peal suutlikkuse mulje küll, ehkki kõik kinnitasid, et tipptunnid on kokkusattumuse küsimus ning saab hakkama küll. Samas ma ei kujutaks ette, kui me poleks perepalatit saanud, sest need esimesed päevad olid pereks kokkuharjutamisel küll hindamatu tähtsusega. Kogu selle jutu juures pere, isarolli ning laste väärtustamisest võiks see võimalus peredele siiski üsna elementaarne olla, mitte totaalne vedamine. 

Haiglatoidust

Tegelikult on TÜKi haiglatoit muidugi täitsa kena kodune kraam (kellegi kodune kindlasti), aga tõmbaksin paralleele Aerofloti pardatoiduga. On vähemalt, mida oodata, aga ei täida eriliselt hinge ega kõhtu.

Samuti järgitakse siin huvitaval kombel intermittent fasting’ut. Hommikusöök tuuakse ca 8:30, õhtusöök juba 16:30 ning lõuna seal kuskil vahel. Ideaalne 8-tunnine söögiaken! (Sponsored by Wolt ilmselt.) Salendav toime on silmnähtav – vatsast sain igatahes lahti.

Okei, tegelikult tuleb siia üks sünnimaratonikokkuvõte ka, aga tähtsamad teemad ennekõike. 

Orgu on poisike oma kringliga

Sattusin siin täiesti juhuslikult telekat vaatama ja lausa sellist tõsiteaduslikku nähtust nagu “Kallis, sa oled kosunud”. Sisesta kõik hambutud vabandused, kuidas ma seda kraami kunagi telekast näinud pole, aga müstilisest ühisteadvusest enam-vähem tean, mis seal toimub *SIIA*. 

Jeesus. Maria.

Arvata on, et seal osalebki törts ullikesem rahvas, sest miks peaks keegi täie ettenägelikkuse juures ennast kohalikku telesaatesse klouniks lubama. Samuti saan ma aru, et šõu nimel tuleb kõike üle võlli ka keerata ning dramaatilise muusika saatel inimesi kõikvõimaliku kapis leiduva peale “vahele võtta”.

Samas summa summarum ei sõltu inimese kaal, vorm ega tervis ju sellest, KAS tal kodus majoneesi üldse on või KAS ta seda ÜLDSE kunagi sööb, vaid sellest, kui palju ta seda sööb, kui palju muid asju sööb ning kuidas muidu elab. Pigem võiks natuke utreerides tõmmata paralleele sellega, et joodiku kodus pole kunagi poolikut pudelit, sest mis lahti tehtud, saab ära joodud. Kõige suurematel karsklastel võivad kapid aga kangemast kraamist lookas olla, mis sest, et enamik sellest on võib-olla juba eelmise riigikorra ajal kingitud ning senini igaks juhuks viisakusest vitriinis klaasi taga.

Vaesele Erikule tuleks meie köögikappide ees küll turgutuseks kringlitükk nina alla torgata, sest kõigi nende kaalulangetajate patupesadega võrreldes valitseb siin pesueht saatana eeskoda.

Kõige kriitilisemast kraamist lugesin kokku 4 purki limonaadi, 4 tahvlit šokolaadi, 8 pakki kommi, 8 karpi assortiisid, 2 karpi mingit hispaania pähklimaiust, pakk piparkooke, 3 Karumsi topsimagustoitu, pooleliitrise jäätise ja ühe šokolaadikoogi. Lisaks vedeleb kuskil kindlasti magusat müslit, müslibatoone ja muud taolist leebemat kraami. (Ja majonees sai just otsa.)

Kas me sööme selle kõik ära? Kindlasti! Mis aja jooksul? Pole õrna aimugi. (Saladuskatte all võin öelda, et kõik see kraam kingiks saadud, ammugi eelmise riigikorra ajal, kindlasti ei ole.) Sest see, et miski kodus olemas on, ei tähenda, et selle olemasolu pidevalt põletama peaks. See võiks ka igasuguse kaalulangetusfilosoofia lõppeesmärk olla, et hambad ristis millegagi võitlema ei pea, vaid saad igasuguse toiduga üsna rahumeelselt maailmas koos elatud – ilma, et peaks öö varjus kondiitris käima nagu armukese juures.

Veeremispäevikud

Minu “ma nüüd enam ei jookse” plaanist sai vahepeal sujuvalt “äkki kord nädalas on ikka okei”, millest sai sujuvalt “well… midaiganes”. Ehk olen nüüd paar päeva nädalas jälle jooksmas käinud (endiselt 5+2,5 süsteemis, muidugi). Üritan lihtsalt võimalikult pehmel sammul kulgeda ja mitte midagi üle koormata.

Samas hakkasin mõtlema, et seda hullemad võõrutusnähud on, kui ühtäkki pärast lapse saabumist paar kuud üldse trenni teha ei tohi. Raske ikka see narkarielu. Samuti lisandus minu kõige ülepingutamisohtlikumate tegevuste nimekirja lisaks kompressioonisääriste äravõtule ning plastmassist jäätisekarbi lahtirebimisele… jooksukileka selgasaamine. Imede-ime, läheb veel küll, aga telefoni enam kõhutaskusse parem ei pigista. 😀

Kurguarsti juures järelkontrollis käisin ka lõpuks ära ning nagu arvata oli, on kõik ilusti ära taastunud. Mingi minimaalne vahe terve häälepaelaga veel on, aga arst ütles, et kui ei teaks, ei paneks seda tähelegi. Halleluuja! Ja on tunda ka, muidugi. Kui tavapäraselt peaks raseduse lõpp üks raske ja vaevaline aeg olema, siis mul on enesetunne vaid tõusvas joones läinud ning nagu tiivad seljas.

Ämmaemand küll hirmutas juba 10 päeva tagasi, et laps pidi juba üsna suur olema. Kuna ma siiani ainult 8 kilo ringis juurde olen võtnud, siis ei kujuta ma hästi ette ka, mida ma teisiti saaks teha, et laps seal hiiglaseks ei paisuks. Tagatipuks need asjad pole nii üks-ühele seotudki, muidugi, aga sain ikka hirmutada, et peaksin nüüd üritama mitte süsivesikuid süüa. See lõppes sellega, et teisel päeval vedelesin alapalavikus diivanil, süda paha ning surm silme ees. Viimases hädas sõin kausist ühe piparkoogi… Aitas hetkega ja lõin igasugustele toitumiseksperimentidele targu käega.

Seega alles jääb lootus, et äkki laps tahab hoopis varakult valmis küpseda. Samas kui ükspäev soovitusi lugesin, kuidas last tulekule meelitada, oli üks tavalisematest neist jalutamine. Juures oli mingi koogamine stiilis “ükskõik, kui raske enese diivanilt püstiajamine ka pole, siis ürita sellega siiski hakkama saada ning end natuke liigutada“. Sain selle üle vähemalt suutäie naeru mugistada. Kõigi nende muude rahvatarkustega pole samamoodi suuremat midagi pihta hakata – ei hakka ju ehku peale šampust ka kulistama, muidu tuleb sealt lõpuks mingi väike Anu Saagim välja.

Running For Good: The Fiona Oakes Documentary (2018)

Käisime hiljuti Elektriteatris ühte ägedat jooksudokki vaatamas, kus üks sõge tädi, Fiona Oakes teeb muudkui ultrajooksu maailmarekordeid, aga tema ainus eesmärk on sellega veganlusele tähelepanu tõmmata ning toetada oma farmiloomade varjupaika. Tagatipuks pole tal teismeeast saadik ühte põlvekedra ning nagu ta korduvalt tunnistab, joosta talle tegelikult üldse ei meeldi. 😀 Igatahes täiesti uskumatu lugu, veits rõve ka (ma iga kord jooksukaadreid vaadates suutsin ainult tema põlvele mõelda), aga igatahes väga soovitan.

Ahjaa, Fiona ema rääkis, et Fiona oli sündides ka väga suur laps olnud, kohe pärast sündi pea tõstnud ning ringi vaadanud. Ma loodan, et meie oma autovõtmeid ei küsi ja ise koju ei sõida. 😀

Kuidas ma vesiaeroobikasse ja rasedate joogasse ei läinud

Kui ma ennemuistsel aal rasedaks jäin, arvas mu ämmaemand, et võiksin nüüd pigem jooga ja vesiaeroobika poole vaadata ning igasuguse jooksmise ja jõusaali täitsa ära unustada. Hahah, no tõesti. 😀

Samas möönis ta isegi, et “teab minusuguseid sõltlaseid küll” ning on vahepeal lihtsalt lootusrikkalt küsinud, kas ma enam äkki ei ürita joosta. 😀

Praeguseks võin öelda, et raseduse seni kõige vigastusohtlikumad tegevused on olnud CEP sääriste jalast tõmbamine ning Balbiino liitrise jäätisekarbi lahtirebimine – need on tõesti nõudnud kohati üliinimlikku punnitamist. 😀

Esimese asjana pidin end kiirkorras kurssi viima sellega, kas Ironmanil poolmaratoni jooksmine võib kuidagi ohtlik olla ning mida peaksin võistlusel silmas pidama. Ennekõike oleksin pidanud nii varases etapis vältima ülekuumenemist ja mitte päris hullu panema, aga kes mäletab, siis otsustas organism päev enne suurt päeva niikuinii kõigele pidurit tõmmata ja lonkasin need kaks ringi jalavigastuse kiuste läbi, aga mingist võistluspingutusest polnud juttugi (õudne ja rõve oli muidugi sellegipoolest).

Muidugi esimene trimester pööras ootamatult nii jubedaks, et esialgu ei teinud ma õieti mingit trenni. Päris huvitav on vaadata mu möödunud aasta Polari aktiivsuspäevikut, sest enne Ironmani oli enesetunne veel jumala tavapärane ning nädala aktiivsus stabiilselt ca 110-130% kõrgeimast võimalikust eesmärgist. Sellele järgnes aga jalavigastus ning riburadapidi niisama õuduste halb enesetunne ja aktiivsusskoorid kukkusid kolinal 50-60% kanti ära. Harvad polnud päevad, kui liikumine vaid korteris ringi koperdamisega piirduski.

Kõige jubedam enesetunne tagasivaates väga kaua ei kestnudki ja üritasin sel ajal kasvõi pool tunnikest päevas jalutadagi ning enesetundele vastavalt kergemat trenni teha. Kui oli ikka halb, siis kivist vett välja pigistada polnud lihtsalt võimalik, aga parematel päevadel üritasin võimalikult palju värskes õhus ringi toimetada.

Kui seiklused üldiselt halva enesetundega lõpuks taanduma hakkasid, tuli asemele vallatu häälepaelahalvatus, mille mõju võhmale ning häälele keegi kokku ei viinud ja mis pani pitseri trennielule järgnevaks kolmeks kuuks.

Vahetult sinna hingeldamise tekke ja hääle kadumise aega jääb ka mu ainus katsetus rasedate joogat teha, aga ehkki olen aastaid joogas hea meelega käinud, ei sobinud see rasedana kohe üldse. Eriti kui sinna on segatud energiate saatmine oma kõhubeebile, kui sa ennast võib-olla veel õieti rasedanagi ei suuda tunda. Igatahes. Paar korda tõesti proovisin, aga see rasedusjooga tilu-lilu ajas mind vaid närvi ja “normaalne” jooga hõlmab liiga palju kõhulihaseid, mille pingutamine pole rasedana enam hea mõte.

Vesiaeroobika osas ma ei pea ilmselt selgitama hakkamagi, kas ja mis ma sellest mõtlesin. 😀 Kindlasti on see tõhus trenn neile, kes näiteks raseduse ajal alles hakkavad end liigutama, aga staažikale endorfiinisõltlasele on hea enesetunde säilitamiseks ikka muid doose ja drooge tarvis.

Aga mida ma siis teinud olen? 

Üldreeglina ju öeldakse, et rase võib jätkata enam-vähem kõigi trennidega, mida ta juba enne rasedust tegi, aga igatahes tasub jälgida enesetunnet. Samas liigub rasedusaegse liigutamise osas nii palju müüte ja hirme, et võta siis kinni, mis on okei ja mis mitte. Ehkki mõistusega saad aru, et kui tegemist pole just riskirasedusega, peaks keha tegelikult kõige harjumuspärasega hakkama saama, pole ühest vastust kuskil, n-ö ametlikest allikatest tulevad taolised rasedate-jooga-ja-vesiaeroobika tüüpi soovitused ning potentsiaalne eksimuse hind tundub liiga kõrge, et huupi riskida.

Olen ise peamiselt lähtunud hullunud googeldamisest ja sisetundest. Liigutamas (et mitte öelda “trennis”) käin siiani 5-6 päeva nädalas, tavaline trenni pikkus jääb 30-45 minuti vahele. Kodus olles on igasugust argiliikumist niikuinii kõvasti vähemaks jäänud (kasvõi kõndisin vanasti hommikuti iga päev üle poole tunni linna), ehkki olen üritanud värske õhu saamise mõttes lisaks koeraga pikemaid kõnnitiire teha.

Jõusaal

Jõusaal on minu tänuväärne päästja raseduse algusest saadik, sest esialgu ei saanud ma jalavigastuse tõttu isegi kõndida, aga sellises olukorras tundus isegi johnnybravolik puhas ülakehatrenn parem kui mitte midagi. Samuti saab seal rahulikult omas tempos võtta, harjutuste ajal või vahel kasvõi istuda ning õhupuuduse mõttes töötas settide kaupa treenimine ka väga hästi.

Muutsin vaid seda, et vähendasin kükis ja jõutõmbes raskusi ning suurendasin korduste arvu. Seega kui näiteks varem tegin 70 kiloga 3×5 kükki, teen nüüd 30-40 kiloga 4×10 kordust. Pärast jalavigastuspausi pidin niikuinii väiksema raskusega liigutustega taastutvust tegema, liigset pingutamist ei soovitata ka sidemete suurema venivuse ning tasakaalu kaotamise ohu tõttu. Samuti jätsin ära kõik harjutused, mis kõhulihastele hakkavad ning rinnalt surumise kolisin kalde alla tõstetud pingile.

Samas on jõutrenn minu meelest olnud parim vahend üldse igasuguste müstiliste valude vastu. Näiteks pole mul kunagi seljavalu olnud, aga kohe raseduse alguses tekkis selline seljavalu, et ma ei saanud isegi aevastada, sest liiga valus oli. Kui jälle jõusaalis korralikult jõutõmmet sain teha, kadus see häda nagu võluväel. Samuti on kolmandal trimestril hakanud kibutama vaagnavalud, mis näiteks pühade ajal tekkinud ligi kümnepäevase jõusaalipausiga päris jubedaks kiskusid. Paar tiiru trennis tõmbasid vist kehas jälle asendid õigeks ning elan taas.

Raskuste tõstmisega seondub ka kõige rohkem hirme ja hirmutamist – küll ei tohiks rase tõsta midagi raskemat kui piimapakk ning ammugi midagi üle pea. Mõnede äärmuslaste meelest ei tohiks tühje käsigi üle pea tõsta, aga sel juhul ei õnnestuks mul vist pooltel päevadel end pestagi, kui Jaanus dušiotsiku jälle kuskile lae alla lükanud on. Selle loogikaga võiks sünnituse ravimitega esilekutsumise asemel kõigile haiglas lihtsalt 5-kilose hantli pihku pista ning paluda sellega paar korda üles suruda – oleski korras. 

Minu enda puhul on hea kontrollitud tehnikaga sooritatud jõuharjutus vaid enesetunnet parandav. Hoopis kahtlasemad on mingid x nurga alt väiksemate raskuste vinnamised, mida argielus ette tuleb. Kasvõi vingerdava koera autost väljatõstmine (ilmselt üsna võrreldav olukorraga, kui kantseldada oleks vanem laps) tundub kõvasti koormavam, kui 40 kiloga jõutõmmet teha.

Jooksmine

Jooksuga olen saanud tegeleda kõvasti vähem, kui oleks tahtnud ning näiteks hingeldamise osas kõlasid arstilt ka põnevad teooriad, kuidas keha pole rumal ja ju siis lapsele ei meeldigi see raputamine. Tegelikult peaks normaalse rasedusega kenasti ja päris pikalt joosta saama, mul lihtsalt viskas mingit meditsiiniimet vahele. Üritasin ka õhupuuduse kiuste siiski sörkimas käia ning lõpuks taipasin, et ühtlase tigutempo hoidmise asemel on mõttekam teha 5-minutilisi sörgiintervalle 2,5-minutiliste kõnniosadega vaheldumisi.

Ega see päris õige asi polnud ning vahepeal heitlesin kõvade võõrutusnähtude ning jooksmisvõime täieliku kaotamise hirmudega. Kui häälepael ja võhm oktoobri lõpus ühtäkki taastuma hakkasid, jooksin peaaegu terve novembri väga aktiivselt (ehkki jätkasin selleks ajaks juba rauapuuduse ning kaalutõusu tõttu sörk-kõnd süsteemis), kuni omale ühe süvalihase vigastuse skoorisin. Kuna tunda on, et lihased on jooksuvigastustele pehmeltöelda altid, pole ma pärast sellest paranemist rohkem joosta ka üritanud. Nüüd on vähemalt kindel väljavaade, et paremaid jooksuaegu on ees veel küll.

Ujumine

Ujumisega on mul paras armastuse-vihkamise suhe, sest ujuda on tore ning rasedatele on see ka väidetavalt väga sobilik. Samas olen siin vahutanud ka, kuidas Aurast pidevalt närvid püstis ära tulen. Pean ennast ka muidu keskmiselt kehvaks ujujaks, aga kui olla veel 9. kuud rase, aneemiline ning vahelduva eduga vigastatud ja IKKA on vaja kõikvõimalikest enesekindlatest mees-virtuoosidest pidevalt üle või ümbert ujuda, siis mul on ikka kuri kahtlus, et äkki nemad on vales kohas (aka võiks suplusalale ümber kolida). Eriti rõveda inimsupi korral on lisaks ärritusele saatjaks pidev hirm, et keegi samalt või kõrvalrajalt sulle mõne jäsemega kõhtu äsab või ootamatult basseiniservalt kaela sajab.

Hingeldamise ajal ei jõudnud ma ka jutti krooli ujuda, aga liigse konnaujumisega hankisin omale ujuja põlve (no nokk kinni, saba lahti ad nauseam, ma ütleks). Lõpuks ujusin vaheldumisi ühe otsa krooli, teise konna, kuni hingamine ühtäkki taastus ja sellest ajast olen pigem puhast krooli eelistanud.

Ujumine on ainus ala, milles olen raseduse ajal hoopis arenenud, ehkki ma pole kindel, kas asi on pidevas harjutamises (sest muid asju olen saanud vähem teha) või lihtsalt selles, et kasvav kõht hoiab mind paremini vee peal ja vees otse. Muidu oli mul ikka probleemiks liigne keha pööramine hingamise ajal, mis iga kord hoo maha pidurdas, aga nüüd liuglen vees juba üsna mõnusalt (ehkki endiselt keskpäraselt halvasti 😀 ).

Jaanus hakkas seepeale lausa heietama teooriat, et mida suurem laev, seda suurem kiil, aga millegipärast jättis ta selle teooria lõpuniarendamise mu pilgu peale kärmelt pooleli. 😀 Aga oma iva võib seal olla küll. Loodetavasti kogu see värskelt tekkinud veetunnetus koos kõhuga ei kao.

Kokkuvõttes saab raseduse ajal edukalt edasi liigutada küll, ehkki varasemate sihtide asemel tuleb fookusesse lihtsalt hea enesetunne, värske õhu võtmine ning puhas liikumisrõõm – mis polegi ju vahelduseks üldse halb. 

Käisin jõusaalis ja seal olid inimeseD

Rents just hädaldas, et raske on Tallinnas head jõusaali leida, mis hingehinda ei maksa ning alles eile oleksin tartlasena selle üle veel rahulolevalt naerda mökitanud. Kui Tartu napimat tööturgu ja madalamat palgataset nimetas üks mu kolleeg tabavalt preeriamaksuks, siis kohati mitmekordsed vahed kuutasudes, piletites jmt hindades aitavad natuke valu leevendada. Näiteks ülikooli spordiklubis on ainult jõusaali kasutamise kuutasu 20 eurot. Jah, 20 eurot.

Mis siis eile muutus? Jõudsin Tartusse tagasi ja põikasin jõusaalist ka läbi. Ja seal olid inimeseD. Tavaliselt on seal äärmisel juhul ainsuses üks inimene, aga seekord oli väike 3. korruse saal mattunud vähemalt 15 trennihundi alla, kelle seas Tartu staar-strippar oli üks normaalsemaid. See vist ütleb nii mõndagi.

Ei teagi, kas uusaastalubadused tulid varem, aga tavaliselt ma tunnen oma isiklikku ruumi riivatuna juba siis, kui keegi saali samas otsas midagi omaette nahistab. Seekord pidin reaalselt vaatama, et mõne lendava hantli või vehkiva kangiga kõhtu ei saa.

Omapärase vaatlusobjektina on saali hakanud kogunema ka loomingulise trennistiiliga vanurite gängid, kus kõige pöörasem lähenemine inimese füsioloogiale teenib välja ninamees-vanuri tiitli. Vähem hulljulge rahvas kuulab siis vagurate jüngritena pöörase uljaspea õpetusi, kuidas veel kümnel moel mõne masina selga istuda ning kuidas jõuharjutusi tehes võiks lasta elurõõmul läbi keha nõtkuda (sest fikseeritud asend on neile, kes on surnud).

Ilmselgelt ma ei lähe neile midagi ütlema ka, sest nad näevad kõik nii enesekindlad välja ja kuidagi on selle vanuseni ometi välja venitanud. Ja püsivad piisavalt terved, et end regulaarselt saali ikkagi kohale vedada, mida minu  kohta alati öelda ei saa.

P.S. Alla 20-aastaste sundimatu loomulikkus rahvarohkes kohas peegliselfide tegemisel on ka nähtus omaette.