Endorfiinisõltlane teatas õnnerohkest uudisest

Lumi on nüüd umbes kuu aega maas olnud ja loodetud kiirusel see ära ei sulanud. Tulemuseks see, et jõulud on alles mägede taga ning mul on talvest sügavalt siiber (või sahk?). Trenni teen küll tavalisel sagedusel, aga peaaegu ühtegi asja ma tegelikult väga ei naudi.

  • Jooksmine… noh, mis seal üldse öelda. Jooksen peamiselt käruga ja see on üks lõputu higine rassimine ning õudus soolasogas. Neljas talv käruikkes lapsevanemana tekitab juba PTSD-d ning ebaratsionaalset viha. Vallaga suhtlemisel tuleb vastuseid nagu “kas teil midagi paremat pole teha?” ja muidugi vana hea soovitus positiivne olla.
  • Suusad ostsin ka, aga vaatamata pidevalt sadavale lumele pole see aasta meie kandis radu sisse aetud. Oodatakse vist samuti, et lumi ikka ära sulaks.
  • Ratast sõidan pukil. Need I say more? Okei, tegelt on see üllatavalt talutav tegevus, kui kuni tunnike sõita ning samal ajal sarja vaadata, aga novembrikuised päikeseloojangusõidud olid kõvasti zenimad.
  • Ja ujumise osas tegin just oma elu pikima 2,2 km ujumise ja sain selle lõpuks aru, et… ujumine vist ei hakkagi mulle kunagi meeldima. 😀 Tegelikult kuskil 2. kilomeetrist alates saab nagu lihased soojaks ja vaimselt rütmi sisse, aga esimene kilomeeter on küll puhas nüri nühkimine, veniv nagu kaamli ila.

Kus siin nüüd see õnnerohke uudis on? Ilmselt selles, et ma endiselt trenni teen. Küll kliimapaguluses mõõdukalt soojal maal läheb paremaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s