Hüppan ikka sama reha otsas

Teadupärast jooksin eelmine aasta ilusa kevade tulekul kohe suure hurraaga omal jalad segi ja nüüd pean ikka väga rangelt viimast mõistuseraasu kokku võttes ennast seda kordamast hoidma. On ju küll mingi kava ees, aga siis hakkad “mõtlema” ja natuke katsetama ning järgmisel hetkel vedeled looteasendis nuttes tee ääres ja lubad jälle maad-ilmad kokku, et armas taevaisa veel jalad tagasi annaks.

Õnneks seda viimast veel juhtunud pole. Veel.

Märkasin märtsi keskpaigas, et nüüd peaks tegelt juba maikuiseks maratoniks päris pikki jookse tegema ning kappasin esimese hooga ära 22km jooksu. Pärast seda olin nädala reisil ning Tartusse tagasi jõudes oli lumi ära sulanud ja kiirkorras oli vaja ette võtta 26-27km jooks. Koju jõudmise päevaks olin juba kaks ööd poolmagamata, sest üks öö läks reisieelse ärevuse nahka ja teise öö olin reedeöisest Riia-Pärnu liiklusest nii PTSD režiimis, et iga kord suikudes vaatasin otse mõne vastutuleva auto esituledesse.

Lõpuks mõtlesin, et äkki ongi hea taktika joosta siis, kui aju millestki aru ei saa ning läksin vastu õhtut siiski oma tavapärastele radadele tiirutama (mulle tundub, et selle lemmik-Statoili inimesed vaatavad mind juba imelikult). Umbes 8km peal läks juba väga heaks, kuskil 23 peal enam nii hea jälle polnud, aga väga ühtlases tempos rühkisin lõpuni. Kokku 27,06km, aeg 2:58:01, tempo 06:35min/km ja pulss mitte kõige ilusamad 150. Maganud olekus oleks see ilmselt ilusam olnud.

Viimastel kilomeetritel hakkas mul ka eelmisel aastal murelapseks olnud parem reis tunda andma. Ehkki ma reisil olles seekord üldse ei jooksnud, tulid igapäevased kõnnikilomeetrid nii korralikud, et reies hakkasin pinget tundma juba seal ning ilmselt üks lennukis istumise päev seda piisavalt ei taastanud. Suures vigastusehirmus veetsin paar järgmist päeva iga vaba hetke rulliga mööda elutuba ringi paarutades.

Pühapäeval käisime kinos “Seltsimees last” vaatamas (oli tore!) ja enne õnnestus mul lõpuks Sportlandist uued tossud skoorida. Esiteks sattus mulle seal eriti tore müüja, kes märkimisväärse rahuga võttis vastu kogu minu maailmavalu teemal “ma otsin tosse juba kuude viisi ja eelmistest paaridest on päriselt varbad väljas ja maratonini on vähem kui kaks kuud ja ma ei tahaks põhimõtteliselt ega regionaalpoliitiliselt leppida sellega, et ainus võimalus normaalset tossu saada, on Tallinnasse sõita #issandjumalä“.

Selle peale kaevati mulle välja erkroosa paar Nike Pegasus 34, kästi need kenasti sisse joosta. Tagatipuks kui ma küsisin, et ega neile kohe soodukat tulemas pole (et ma nädal hiljem neid poes umbes 50 euriga müügil ei näeks), sain hinnas veel kõvasti alla ka. “Ma tean, kui kallid need on ja kui kiiresti need kuluvad,” ütles müüja kaastundliku häälega.

tossud.png

Järgmisel päeval pidin neid tosse muidugi proovima minema ja jalg oli endiselt valus. Feil. Liipasin väikse 4-kilomeetrise sörgi järel koju, veeresin jälle rulliga mööda tube ning kahetsesin pattu.

Teisipäeval nägi kava ette tunnise jooksu ja läksin uuele katsele. Tuli juba väga kenasti välja ning ajaga 1:05:03 jooksin 10,04km, tempo 6:29min/km ning pulss 139.

Järgmise päeva siiski puhkasin ning rullisin. Õnneks või kahjuks pole mul ligi kuu aega juba spordiklubi kaarti ning enne aprilli algust ma seda ei osta ka. Ühtäkki tekkis mul paaniline hirm lihaste kärbumise ees ja uhasin siis teisipäeval-kolmapäeval kaks päeva jutti kätekõverdusi harjutada. See päädis neljapäevaks vastiku lihasvaluga, aga vähemalt oli jalg täitsa kombes tundega.

Kuna kava nägi neljapäeval ette 40-minutilise sörgi, mille keskel tuli 15 minutit veidi kiiremini joosta, tuli mul muidugi kaval mõte teha üks vaese mehe cooperi test (oiged saalist, ma tean, ma tean). Sörkisin esiteks 8 minutit väga rahulikult, panin siis vaheaja jooksma ning kappasin mööda kergliiklusteed 12 minutit edasi-tagasi nii kiiresti, kui kops võttis. Muidugi tingimused polnud kiiruse arendamiseks just ideaalsed, sest tee oli kiira-käära, künklik ning lapsi-kes-kui-vangis-eland täis.

Ühtlasi on mul mingi ebaratsionaalne hirm ennast päris viimse piirini ära pingutada. Arvestades, kuidas siin inimesed suusaradadel paremale ja vasakule surnult maha potsatavad, pole mul küll pooljumalikku arvamust, et minu keha kannatab kõike. Äkki peaks ikka koormustestil ära käima, et viimse piiri saabudes vähemalt juba haiglas kohal olla.

Igatahes uhasin siis mööda seda kergliiklusteed, väga jubedaks see kõik ei läinudki, aga päris vastik oli ikka. Tulemuseks senise (ühe võistluse käigus joostud) cooperi rekordi üliväike parandus 2510m (nii täpne, kui see kellaga nii lühikesel maal on), keskmine pulss 168 ja kõrgeim 180. Jäin sellise spontaanse ürituse kohta täitsa rahule, ehkki pärast oleks tahtnud tõesti teeserva natuke maha surra. Sörkisin veel 20 minutit otsa ja läksin tuppa kooki sööma. Nii see vorm tuleb.

Kokkuvõttes tundub, et teen kõike ja mitte midagi ja kipun iga paari päeva tagant jälle kuskil üle võlli keerama. Samal ajal pole ka mingit erilist tunnet, et vorm eelmise aastaga võrreldes üldse kuskile liikunud oleks. Running indexi keskmine vingerdab samuti kuskil 51-53 vahel ja ei liigu üheski suunas mitte üks põrm. Mis siis ikka – mäng ju mõisa peale ei käi niikuinii.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s