68 päeva maratonini

Sirvisin oma siinseid vanu postitusi ja üldiselt mul vist muust rääkida polegi, kui sellest, et a) issandä, maitea kas ma jõuan selle maratoni ikka ära joosta, b) söögist ja c) sellest, et keegi jälle haige on. Kusjuures selle järjekordse kõhukatku suutsin ka mina vahepeal külge hankida ning ma üldse ei imesta, kui inimkonna hukk saabubki mõne efektiivse p…düsenteeria läbi. Mõne kuu jooksul kaks korda sellise pauguga pihta saada on ikka enneolematu.

Issandämaiteamismaratonistsaab lainel jätkates rühkisin siiani usinalt oma kavajärgseid trenne teha. Praegu on nädalas 5 trenni, millest 2 on umbes pooletunnised madala pulsiga löntsimised, üks tunnine jooks, ühed intervallid vmt ja üks pikem jooks. Sealjuures peaksin enamiku jooksudest tegema nii madala pulsiga, et praegu nendes jäärennides ning kõrvuni lumepudrus ma võiks sama hästi kõndida ning keskmine tempo alla 133se pulsiga jooksul küündib vaevu 7:30min/km juurde.

Pildiotsingu running in water gif tulemus
originaalkaadrid minust sulalumes jooksmas

Ühel hetkel hakkasin vaatama, et a) maratonini on jäänud veidi üle kahe kuu, b) kava järgi pikim jooks üle 2:15 ei tulegi, c) mis selle tempoga oleks mingi… 18km, d) wtf, e) WTF!?! f) juba veidi üle kuu aja pärast võiks pikima 30+ km jooksu ära teha, aga e) viimasest maratonist saadik on pikimad jooksud olnud 15-16km.

Pildiotsingu suspicious gif tulemus

Lugesin seepeale foorumitest teooriaid, et Polari kavas on pikad jooksud tükkideks jagatud ning joostakse lühemaid juppe järjestikustel päevadel. Samas olid arutlejateks inimesed, kelle eesmärk oli esimene maraton üldse läbida, ehk ilmselt nad ei teadnud, millest nad räägivad.

Pildiotsingu dowager gif tulemus

Lõpuks mõtlesin, et miksin natuke silma jäänud treeningteooriaid ja teen lihtsalt iga kahe nädala tagant ühe järjest pikema jooksu, ehk päästan mis päästa annab. Nimelt oli mul ammu huvi proovida ühte treeningtaktikat, kus pikki jookse ei suurendata järjepidevalt, vaid tehakse neid iga natukese aja tagant muule trennile vahele. See pidi aitama vältida ülekoormust, vigastusi ja muud jama.

Eelmisel pühapäeval oli mul ette nähtud 1:45 jooks pulsiga kuni 133 (ehk jälle ca 14km), aga otsustasin selle asemel joosta umbes poolmaratoni lihtsalt mõnusa enesetundega. Parkisin auto oma lemmik-Statoili kõrvale ära, jätsin banaani ning spordijoogi ootele, kummutasin ühe vahukoorega kange cappucino hinge alla, podcast kõrva ja minek.

Issand. Kui. HEA!

Ma polnudki aru saanud, kui nüristav see ülimadala pulsiga nühkimine tegelikult on, kuni lõpuks lihtsalt mõnuga joosta sain. Tegin esiteks 7-kilomeetrise tiiru Tõrvandi poole, seejärel teise 7-kilomeetrise tiiru Ihaste suunas, otsa veel üks 5-kilomeetrine Ülenurme ring ja 3-kilomeetrine lõpusörk. Iga tiiru lõpus põikasin korra auto juurde jooma ning lasin rõõmsalt edasi. Teele jäi nii lumelöga kui puhast teed, omajagu tõuse-langusi ning muud meelelahutust (näiteks üks õnnelik bokser, kes mind nii rõõmsalt kallistama tuli, et pärast püksid paksu valge ilakihiga kaetud olid).

Hõiva

Sealjuures püsis tempo väga ühtlane (keskmine 6:32min/km), enesetunne oli täiesti super ning 22km peal jätsin katki puhtalt mõistusega, et mitte üle pingutada. Kodus rullisin natuke, sõin palju ning pean nüüd plaani paari nädala pärast ca 26-27km otsa teha ja aprilli keskel 30+ jooksu ka.

Igatahes sain kinnitust, et joosta ma jõuan, joosta on tore ning jalgades pole sellise otsa peale veel mingit raskust. Samal õhtul jõudsin juba koeraga sörki lasta küll ning järgmisel päeval polnud mingit kangust sisse tulnudki. Ikka öö ja päev eelmise aasta vigastusagooniaga võrreldes, kus ma iga vähegi jooksu moodi jooksu järel jälle nädalaid valu- ja vihapisar silmanurgas jalgu käima harjutasin. Ptüi-ptüi-ptüi!

3 kommentaari “68 päeva maratonini

  1. Tead, su postitus tekitas minus praegu tõelise lambipirni süttimise. Ma nimelt olin juba ette segaduses, et KUSKOHAS ja mismoodi ma peaks mingisuguseid pikki jookse jooksma, sest et, noh, ma elan Sindis ja ma võin ausalt öelda, et maantee peal ühtepidi ja siis teistpidi jooksmine läheb VÄGA kiiresti VÄGA nüriks ja siinkandis nagu ei saa mingeid erilisi ringe kuskil teha, sest… noh, mida pole, seda pole. Aga ma ei olnud mitte kunagi elus tulnud selle idee peale, et ma ei pea ju ilmtingimata kodust jooksma hakkama, ma võin sõita kuhugi mujale ja joosta kusagil mujal kui ainult Paikuse vahet nühkida 😀 Nagu tõsiselt mul polnud iialgi sellist mõtet pähe tulnud 😀

    Nii et aitäh selle muidu äärmiselt lihtsa ja loogilise geniaalsuse eest 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mul teine taktika on sõita bussiga kodust ära ja joosta siis kodu poole tagasi, aga kuna ma väga pikal jooksul ei viitsi pudelit tassida, on lihtsam kuskile toredasse kohta staap tekitada. 😀 Ma olen muidugi selline autostunud jooksuturist, et päris sageli sõidame nt Tartust Viljandisse või Pühajärvele lihtsalt jooksma. Või sõidan Pärnumaalt vanemate juurest Jaansoni rajale või mere äärde, sest ega ma masohhist ei ole, et maanteeservas rekkade ning koertega võidelda viitsiks.

      Meeldib

  2. …”sest ega ma masohhist ei ole, et maanteeservas rekkade ning koertega võidelda viitsiks.”…

    See on nagu minu argipäev, reaalselt 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s