Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

Koormustesti järel jõudsin peaaegu järeldusele, et ju mul siis ongi kehv võhm, kuni perearst mu mai alguse kilpnäärmenäitajate peale endokrinoloogi juurde saatis. Olin esiteks skeptiline, et ons siis järjekordset spetsi vaja (on nagu kah kärutatud TÜKi vahet viimased 3 aastat), aga lõpuks helistasin siiski registratuuri. Pimeda juhuse läbi oli kohe järgmiseks päevaks äraöeldud vaba aeg ning seejärel mitte ühtegi aega kuni silm ulatab.

Sõitsin järgmisel päeval rattaga sinna ja pole veel näinud, et linnas kruiisides pulss 180 oleks. 180! Vabandust, elu sees pole seda ratta seljas näinud. Ja see polnud Vanemuise tõus, vaid üsna lauge suvaline jupp raudteejaama kandis.

Endokrinoloog uuris-puuris mu läbi, saatis ultrahelisse (emotsioon väga erinev rasedusaegsest ultrahelist 😄) ja vereproovile ning võisingi tagasi koju rügada tulemusi ootama.

Ja tulemused, pam-pam-paa, on sellised, et mu kilpnääre on totaalses allakäiguspiraalis. Absoluutselt kõik näitajad on nihu. Ja ikka lausa nii, et kui millegi norm on alla 30, on minu näitaja 230. Mai alguse näitajatega võrreldes oli asi veel kõvasti hullemaks läinud.

Kust nüüd selline asi? Arsti sõnul on see autoimmuunhaigus, ehk keha ise ründab kilpnääret ja see rügab elu eest hormoone toota. Põhimõtteliselt töötab organism igas mõttes ületuuridel. Eriti müstiline, et kui ma trenni ei teeks, poleks seda õieti tähelegi pannud. Natuke on imelikke peavalusid olnud, kõht on ka pidevalt megatühi, aga praegu ajaks selle kõik ka imetamise ja üleüldise koondnimetaja kaela “2 titte ja elu”.

Millest aga see autoimmuun-särki-värki tekib? Täpselt ei tea keegi, näiteks võib vallandada mõni viirus. Noh, neid pole viimasel poolaastal just vähe olnud. Stressi ka mitte. Ja rasedus on juba ise kogu organismile korralik pauk.

Aga prognoos? Noh, väidetavalt ise ei saa selle lahendamiseks midagi teha. Sain kiirelt ravimi peale ning hakkame nüüd aga jälgima. See võib aja jooksul normi tagasi minna (aga klassika-klassika, ei pruugi). Vähemalt pidi enesetunne ravimiga kohe kiirelt paranema, niiet näis.

Põnevuse puuduse üle ei saa vähemalt kurta.

3 kommentaari “Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

    1. Aitäh! Ma veel omaette muigasin, et kah saavutus mõni selline häda skoorida, mida sul veel olnud pole. Aga ravimiga on kiirelt seis paremaks läinud. Kõnnipulss jälle alla 100 ja rattapulss 118 (mitte 180). Vedas, et niigi kähku jaole sain. Ei taha mõeldagi, kui oleks veel pool aastat endokrinoloogiaega oodanud.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s