Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

Olen siin suvi otsa vaikselt trennitada tiksunud, aga millestki nagu kirjutada pole, sest hetkel liigutan ainult heaks enesetundeks ja eesmärke pole. Iga nädal copy-paste siin rääkida, kuidas ma mõned korrad nädalas 5+2,5 süsteemis käru 6-7 kilomeetrikest löntsisin ning vahepeal jõusaali vehkima jõudsin, oleks nagu ka mõttetu.

Suve eredaimaks elamuseks jääb ilmselt juulis Saaremaalt külge korjatud kõhugripp, mis algas 40-kraadise palavikuga (khm, Koroonasaarel), jätkus seejärel külmavärinate ning oksendamisega. Muidugi pidin samal päeval hakkama kodu poole sõitma, ehk sõitsin kuidagi praamile ära (vahepeal tegin peatuse, et nutta) ja Virtsu jõudis Jaanust juba Tartust bussiga vastu.

Kui mul kaks päeva isegi vesi sees polnud püsinud, kutsusime lõpuks kiirabi, kes mu põhimõtteliselt hetkega jalule tagasi kloppis. Kõige selle kõrval endiselt imetasin, ehk olin terve teise inimese ainuke toidu- ja vedelikuallikas. Ega see protsessi kindlasti kergemaks ei teinud. Kui muidu ma emadust ülistavate paatoslike hüüatuste peale pigem irooniliselt muigan, siis selle üleelamist loen küll oma isiklikuks kangelasteoks.

Tollest katkust taastusin tegelikult mitu nädalat ning tegin täieliku trennipausi. Samuti oleme suvel omajagu ringi käinud ning trenni pole hakanud graafikusse toppima.

Suve lõpu eel avastasin meie kodu juures Terminali tanklas välijõusaali, mis kevadel oli paksult noori biitsapumpajaid täis. Praeguseks on nad kõik oma rannavormi juba saavutanud ja olen päris mitu korda juhust kasutanud, et laps kärus magama joosta ning ise kiire jõutrenni ka vahele teha. Põhivajadusteks on seal kükipuur korraliku kangiga, hantlid, erinevad kettad ja surumispink. Saab kõik suured baasharjutused ilusti tehtud.

Jumal teab, mis see koroonaolukord teeb, aga ühtäkki avastasin, et 2. oktoobril ootab mind Tartu Linnamaratonil ju 21,1 kilomeetrit. Ma olen siin viimaste kuude jooksul vaevu 10 täis matkanud ühe trenniga. Nagu öeldud, distantsi pikendamine pole hetkel prioriteet.

Nüüd ma ei teagi, mis teha. Kas hakata natuke rohkem jooksma ning läbida see maa lihtsalt ära. Minna ja matkata koos käruga, et oleks teistmoodi väljakutse (ja hea vabandus, miks ma niiiiii aeglane olen). Või vahetada distants 10 kilomeetri vastu ja ikkagi minna käruga, sest midaiganes.

Käruga minnes oleks mu ainus eesmärk küll alla 3 tunni jõuda. Mõned inimesed kõnnivad ka kiiremini. Trenniblogi või asi. 😀

2 kommentaari “Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

  1. Sellistel hetkedel võib alati ka loota, et ehk jääb ära. Mul üks sõber kaotas kunagi kihlveo ja pidi selle lunastamiseks Tartu suusamaratoni läbima. Laisa inimesena ta trenni muidugi ei teinud, aga sobivalt jäi maraton lumepuudusel ära. Teinekord õnn soosib laisku inimesi ja tark ei torma 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s